Geórgios I
Geórgios I (sünninimega Christian Vilhelm Ferdinand Adolf Georg; 24. detsember 1845 Kopenhaagen – 18. märts 1913 Thessaloníki) oli hellenite kuningas (Kreeka kuningas) 1863–1913.
Hilisem kuningas Geórgios sündis Kopenhaagenis Schleswig-Holstein-Sonderburg-Glücksburgi printsina (1852. aastast Taani prints) ning teda näis ees ootamas karjäär Taani mereväes. 1863. aastal, pärast ebapopulaarse kuninga Otto kukutamist, valis Kreeka Rahvuskogu 17-aastase Taani printsi riigi uueks kuningaks. Teda soovitasid kuningaks ja tema valimist toetasid tollased Euroopa suurjõud: Suurbritannia, Prantsuse keisririik ja Venemaa keisririik. Ta abiellus Vene suurvürstinna Olgaga ning tema õemehed olid kuningas Edward VII ja keiser Aleksander III.
Geórgiose pea 50-aastast valitsemisaega, mis kujunes pikimaks kaasaegse Kreeka ajaloos, iseloomustab riigi territooriumi laienemine ja mitmed sõjalised konfliktid naabritega. Kuningas Geórgios I mõrvati Thessaloníkis Esimese Balkani sõja ajal, pärast seda kui Kreeka väed olid okupeerinud Makedoonia. Võrreldes Geórgiose pika ametisolekuga jäid tema järeltulijate valitsemisajad lühikesteks ja ebakindlaiks.
Perekond ja lapsepõlv
Hilisem kuningas sündis Kopenhaagenis Schleswig-Holstein-Sonderburg-Glücksburgi printsi Christiani (hilisem Taani kuningas Christian IX) ja Hessen-Kasseli maakrahvitari Louise teise pojana. Kuigi tema täisnimi oli prints Christian Vilhelm Ferdinand Adolf Georg, oli ta kuni Kreeka troonile tõusmiseni tuntud kui prints Vilhelm.[1] Prints Vilhelmi isapoolne vana-vana-vana-vanaisa oli Tallinnas surnud ja Niguliste kirikusse maetud Eestimaa kindralkuberner ja Holstein-Becki hertsog Peter August Friedrich (1696–1775).
1852. aastal määrati Vilhelmi isa Christian lastetu Taani kuninga Frederik VII troonipärijaks ja tema perekonnaliikmeist said Taani printsid ja printsessid. Vilhelmil oli 2 venda ja 3 õde[1]:
- Frederik (1843–1912), kellest sai hiljem Taani kuningas Frederik VIII
- Alexandra (1844–1925), kes oli abielus Suurbritannia kuninga Edward VII-ga
- Dagmar (1847–1928), kes oli abielus Venemaa keisri Aleksander III-ga
- Thyra (1853–1933), kes oli abielus prints Ernest Augustuse, kolmanda Cumberlandi ja Teviotdale'i hertsogiga
- Valdemar (1858–1939)
Prints Vilhelmi emakeel oli taani keel ning teiseks keeleks oli inglise keel. Ta õppis ka prantsuse ning saksa keelt[1]. Ta alustas karjääri Taani mereväes ning koos venna Frederikuga võeti ta mereväekadetina teenistusse. Frederiki kirjeldati kui "vaikset ja erakordselt hästi käituvat", siis Vilhelm olevat olnud "elav ja ulakusi täis"[2].
Tõus Hellenite kuningaks
1862. oktoobris kukutati Kreeka troonilt kuningas Otto, kes oma päritolult oli Baieri prints[3]. Kuigi kreeklased eelistasid monarhiat vabariigile, ei soovinud nad uue kuningana näha Otto venda ja määratud troonipärijat Luitpoldi. Osa kreeklasi, kes tahtsid tihedamaid sidemeid tollase mõjukaima suurriigi Suurbritanniaga, soovisid uue kuningana näha prints Alfredi, Edinburghi hertsogit, kes oli kuninganna Victoria teine poeg. Suubritannia välisminister Lord Palmerston uskus, et kreeklaste käitumine on ajendatud soovist kasvatada oma territooriumi[4], lootes saada kingituseks Joonia saari, mis olid Briti protektoraat. 1832. aasta Londoni konverentsil oli aga otsustatud, et suurjõudude valitsevad perekonnad ei tohi Kreeka trooni vastu võtta. Pealegi oli plaanile kaljukindlalt vastu kuninganna Victoria. Kreeklased korraldasid siiski rahvahääletuse ja prints Alfred kogus 95% 240 000 häälest[5], 93 hääletanut soovis vabariiki, 6 soovis kreeklasest kuningat[6] ja ainult 1 hääl anti eelmise kuninga Otto toetuseks[7][8].
Prints Alfredi väljaarvamisega algasid otsingu uue kandidaadi leidmiseks. Prantslased eelistasid Aumale'i hertsog Henri d'Orleans'i, Britid käisid välja kuninganna Victoria mehevenna, Saksi-Coburgi ja Gotha hertsogi Ernst II, samuti Victoria nõo, Leiningeni vürsti Ernst Leopoldi ning Austria ertshertsog Maximiliani. Lõpuks jõudsid kreeklased ja suurjõud üksmeelele Taani prints Vilhelmi osas, kes oli rahvahääletusel saanud vaid 6 häält[9]. 30. märtsil 1863 valis Kreeka Rahvuskogu ta Geórgios I nime all kuningaks. Huvitaval kombel tõusis ta kuningatroonile enne oma isa, kes sai Taani kuningaks sama aasta 15. novembril[10].
Erinevalt Ottost, kes oli valitud kuningaks Rahvuskogu üksmeelse otsusega, mängisid Geórgiose kuningaks saamisel olulisimat rolli välismaised jõud. Samuti ei saanud Geórgios Kreeka kuninga, vaid hoopis hellenite kuninga tiitli[11].
Tema troonileasumistseremoonia toimus 6. juuni 1863 Kopenhaagenis ja seal osales ka Kreeka delegatsioon admrial Konstantínos Kanárise juhtimisel. Frederik VII nimetas Geórgiose Elevandi ordu liikmeks[12] ja üritusel teatati ka, et Britid loobuvad vastse kuninga auks Joonia saartest.
Valitsemisaja algusaastad
17-aastane vastne kuningas reisis esmalt Sankt-Peterburgi, Londonisse ja Pariisi, enne kui suundus Kreeka lipulaeva Hellase pardal 22. oktoobril Toulonist Kreeka suunas. Ta saabus Ateenasse 30. oktoobril 1863[13], olles maabunud eelmisel päeval Pireuses[14]. Soovides vältida eelkäija vigu, õppis ta kiiresti selgeks kreeka keele[15]. Uut kuningat nähti sageli eraviisiliselt Ateena tänavatel liikumas, samas kui Otto tegemisi oli saatnud alati uhke pidulikkus[16]. Geórgios leidis kuningapaleest eest korratuse, mis oli Otto kiire pagemise tagajärjel tekkinud ning ta lasi 40-aastast paleed korrastada ja parandada[16]. Lisaks soovis vastne kuningas vältida muljet, et ta on oma Taani nõunike mõju all, mistõttu ta saatis Taani tagasi oma onu, prints Juliuse. Krahv Wilhelm Sponneck, samuti kuninga nõunik, saavutas ebapopulaarsuse kui pooldas desarmeerimist ja seadis kahtluse alla kaasaegsete kreeklaste põlvnemise antiikkreeklastest[17]. Ka tema saadeti Taani tagasi[17].
1864. aasta mais alustas Geórgios ringreisi Peloponnesose poolsaarel, liikudes läbi Kórinthose, Argose, Tripoli, Sparta ja Kalamáta, kus ta asus fregatt Hellasele ja purjetas mööda rannikut põhja suunas, saadetuna Briti, Prantsuse ja Vene alustest. Hellas jõudis 6. juunil Corfule, kus Briti Ülemkomissar Sir Henry Storks andis Joonia saared pidulikult Kreekale üle.[18]
Vastne kuningas soovis kokku võtta parlamendis pikaleveninud arutlelud riigi põhiseaduse osas. 19. oktoobril 1864 saatis ta parlamendile kirja, kus ütles, et ta oli Kreeka krooni vastu võtnud teadmises, et uus põhiseadus peagi valmib ja kui see peagi ei juhtu, on tal vabadus rakendada vajalikke meetmeid. Kirja sõnastuses jätab ebaselgeks, kas kuningas pidas silmas Taani naasmist või isiklikult uue põhiseaduse kehtestamist. Kuna kumbagi varianti ei soovitud, jõudis parlament peagi põhiseaduse osas kokkuleppele.
28. novembril 1864 andis kuningas vande kaitsta uut konstitutsiooni. Värske põhiseaduse alusel moodustati ühekojaline parlament, mille esindajad said otsehääletusel valida kõik täisealised meessoost kodanikud. Riigis kehtestati konstitutsiooniline monarhia. Poliitiline olukord Kreekas kujunes ebastabiilseks ning ajavahemikus 1864–1910 toimusid riigis 21 üldvalimised ning võimul oli 70 erinevat valitsust[19].
Rahvusvahelistes suhetes hoidis Geórgios tugevaid sidemeid oma õemehe, Walesi prints Albertiga, kellelt ta lootis saada abi Türgi valduses olnud Kreeta osas. Alates kuningas Otto valitsusajast oli kreeklaste soov ühendada kõik kreeka alad ühtseks riigiks olnud pinnuks silmas Suurbritanniale ja Prantsusmaale, kes Krimmi sõja ajal olid okupeerinud Pireuse sadama, et maha suruda Kreeka irredentismilminguid[20]. Kreeta ülestõusu ajal (1866–1869) pöördus Walesi prints Suurbritannia välissekretäri Lord Derby poole palvega sekkuda Kreeka nimel Kreetal toimuvasse[21]. Suurriigid siiski otsustasid mitte sekkuda ja Türgi surus ülestõusu maha[22].
Elulugu
Geórgios õppis kiiresti ära kreeka keele. Reisi ajal Venemaale õde vaatama kohtus ta suurvürstinna Olga Konstantinovnaga, kes oli temast 6 aastat noorem. Nad armusid ja abiellusid 1867, kui pruut oli 16-aastane. Neil oli 8 last, kellest 7 said täiskasvanuks. Oma naisega rääkis ta harilikult saksa keelt, oma lastega inglise keelt.
Geórgios ja kogu kuningapere tegi väga palju ära esimeste kaasaegsete olümpiamängude, 1896. aasta suveolümpiamängude korraldamiseks. Ta avas olümpiamängud [23], osales paljudel võistlustel pealtvaatajana [24] ja autasustas kõiki medalivõitjaid [25]. Tema vanim poeg, kroonprints Konstantínos I oli mängude korralduskomitee esimees ja Kreeka Olümpiakomitee esimene president [26]. Ka teised kuningapere liikmed vaatasid paljusid võistlusi pealt ja näiteks kuninganna Olga avas mängude laskmisvõistlused, tulistades väikeste lillevanikutega kaunistatud püstolist [24].
Ka välispoliitika kulges Geórgiosele õnnelikult: tema ajal liidendas Kreeka Tessaalia ja Epeirose ning ka 1895 puhkenud Kreeta ülestõus lõppes 1898 türklaste minemaajamisega. Samuti võitis Kreeka mõlemad Balkani sõjad.
Kreeka majanduspoliitika kulges seevastu õnnetult. Kreeka riik läks pankrotti ja tema rahandus anti rahvusvahelise komisjoni kontrolli alla [27].
Geórgiose laskis maha hullumeelne Alexandros Schinas.
Perekond
Ta abiellus Vene päritolu kuninganna Olgaga ja neil oli kaheksa last:
- Konstantínos I (1868–1923)
- Prints Geórgios (1869–1957)
- Printsess Alexandra (1871–1891)
- Prints Nikolaos (1872–1938)
- Printsess Maria (1876–1940)
- Printsess Olga (1881)
- Prints Andréas (1882–1944)
- Prints Christophoros (1888–1940)
Esivanemad
| Geórgios I esivanemad | ||||
| Hellenite kuningas Geórgios (1845–1913) |
Taani kuningas Christian IX (1818–1906) |
Schleswig-Holstein-Sonderburg-Glücksburgi hertsog Friedrich Wilhelm (1785–1831) |
Schleswig-Holstein-Sonderburg-Becki hertsog Friedrich Karl Ludwig (1757–1816) |
Schleswig-Holstein-Sonderburg-Becki prints Karl Anton August (1727–1759) |
| krahvitar Friederike zu Dohna-Schlodien (1738–1786) | ||||
| krahvitar Friederike Amalie von Schlieben (1757–1827) |
krahv Karl Leopold von Schlieben (1723–1788) | |||
| krahvitar Marie Eleonore von Lehndorff | ||||
| Hessen-Kasseli printsess Luise Karoline (1789–1867) |
Hessen-Kasseli mittevalitsev maakrahv Karl (1744–1836) |
Hessen-Kasseli maakrahv Friedrich II (1720–1785) | ||
| Suurbritannia printsess Mary (1723–1772) | ||||
| Taani printsess Louise (1750–1831) |
Taani kuningas Frederik V (1723–1766) | |||
| Suurbritannia printsess Louise (1724–1751) | ||||
| Hessen-Kasseli maakrahvitar Louise (1817–1898) |
Hessen-Kasseli mittevalitsev maakrahv Wilhelm (1787–1867) |
Hessen-Kasseli mittevalitsev maakrahv Friedrich (1747–1837) |
Hessen-Kasseli maakrahv Friedrich II (1720–1785) | |
| Suurbritannia printsess Mary (1723–1772) | ||||
| Nassau-Usingeni vürstitar Karoline Polyxena (1762–1823) |
Nassau-Usingeni vürst Karl Wilhelm (1735–1803) | |||
| Leiningen-Dagsburgi krahvitar Karoline Felizitas (1734–1810) | ||||
| Taani printsess Louise Charlotte (1789–1864) |
Taani prints Frederik (1753–1805) |
Taani kuningas Frederik V (1723–1766) | ||
| Braunschweig-Wolfenbütteli printsess Juliane Marie (1729–1796) | ||||
| Mecklenburg-Schwerini printsess Sophie Friederike (1789–1864) |
Mecklenburg-Schwerini prints Ludwig (1725–1778) | |||
| Saksi-Coburg-Saalfeldi printsess Charlotte Sophie (1731–1810) | ||||
| Eelnev Otto |
Hellenite kuningas 30. märts 1863 – 18. märts 1913 |
Järgnev Konstantínos I |
Kirjandus
- Richard Clogg "A Short History of Modern Greece". Cambridge University Press, 1979
- Walter Christmas "King George of Greece". McBride, Nast & Company, New York 1914
- Edward S. Forster "A Short History of Modern Greece 1821–1956". Methuen and Co., London 1958
- John Van der Kiste "Kings of the Hellenes". Sutton Publishing, Stroud 1994
- Christopher Montague Woodhouse, viies parun Terrington "The Story of Modern Greece". Faber and Faber, London 1968
Viited
- ↑ 1,0 1,1 1,2 Van der Kiste, lk. 6–8
- ↑ Christmas, lk. 45
- ↑ A. H. Lidderdale (toimetaja ja tõlkija) "Makriyannis: The Memoirs of General Makriyannis 1797–1864". Oxford University Press 1964, lk. 212
- ↑ Van der Kiste, lk. 4
- ↑ Clogg, lk. 82
- ↑ Forster, lk. 17
- ↑ Van der Kiste, lk. 5
- ↑ Christmas, lk. 37
- ↑ Christmas, lk. 39–41
- ↑ Van der Kiste, lk. 6–11
- ↑ Woodhouse, lk. 170
- ↑ Christmas, lk. 54
- ↑ Forster, lk. 18
- ↑ Van der Kiste, lk. 14–15
- ↑ Van der Kiste, lk. 18
- ↑ 16,0 16,1 Van der Kiste, lk. 16–17
- ↑ 17,0 17,1 Christmas, lk. 73–74
- ↑ Christmas, lk. 65–66
- ↑ Woodhouse, lk. 87
- ↑ Woodhouse, lk. 167
- ↑ Van der Kiste, lk. 23
- ↑ Clogg, lk. 87
- ↑ Tiit Kuningas, Kalle Voolaid. "I olümpiamängud: Ateena 1896". Inreko Press, Tallinn 1997, lk. 103
- ↑ 24,0 24,1 "I olümpiamängud: Ateena 1896", lk. 100
- ↑ "I olümpiamängud: Ateena 1896", lk. 141
- ↑ "I olümpiamängud: Ateena 1896", lk. 82
- ↑ "I olümpiamängud: Ateena 1896", lk. 152
Välislingid
 |
Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Geórgios I |