|
Populaarsed olid Lutsu [[följeton]]id, mille tegelastest tuntuim on [[Karl Martin Uhhuu]]. Tänini loetakse Lutsu mälestuste sarja, lastejuttudest populaarseim on aga "[[Nukitsamees]]", millest valmis [[Nukitsamees (film)|samanimeline film]] [[1981]]. aastal režissöör [[Helle Karis]]e käe all.
ste saatuse nurjumine, eluraskustele allajäämine või moraalne nüristumine. Lutsu huumor on neis jutustustes muutnud nukraks ja omandab ainult harva rõõmsa varjundi."<ref name="Puhvel145" /> Näidendeist menukaim on "[[Kapsapea]]" (1913), mida on korduvalt lavastatud, samuti on selle ainetel valminud [[Kapsapea (multifilm)|samanimeline multifilm]].
Lutsu populaarsus ja rahvalikkus on teinud talle karuteeneid, akadeemilises kirjandusteaduses on ta jäänud "tõsisemate" kirjanike varju. Nii näiteks pole 2001. aasta "Eesti kirjandusloos" Luts pälvinud eraldi peatükki (erinevalt näiteks [[Ernst Peterson-Särgava]]st ja [[Juhan Sütiste]]st), vaid tema loomingu käsitlus jaotub laiali eri žanride ja perioodide peatükkidesse.<ref name="Eesti kirjanduslugu" /> Kirjandusringkondade üleolevat suhtumist Lutsu on kajastanud ka [[Mihkel Mutt]] romaanis "[[Elu allikad]]".
== Elukäik ==
[[Pilt:Oskar Lutsu (1887-1953) haud.JPG|pisi|Oskar Lutsu haud ja [[Oskar Lutsu hauamonument|hauamonument]] [[Tartu]]s]]
* [[1894]] Õppis [[Änkküla]] külakoolis.
* [[1895]]–[[1899]] [[Palamuse]] kihelkonnakool.
* [[1899]]–[[1902]] [[Tartu Reaalkool]].
* [[1903]]. aastast töötas apteekriõpilasena Tartus ja [[Narva]]s, alates [[1908]] [[Tallinn]]as ja [[Peterburi]]s.
* [[1911]]–[[1914]] õppis [[Tartu Ülikool]]is rohuteadust, algul [[vabakuulaja]]na.
* 1915–1918 võttis [[Farmatseut|farmatseudina]] osa [[Esimene maailmasõda|Esimesest maailmasõjast]] [[Pihkva]]s, [[Varssavi]]s, [[Dvinsk]]is, [[Vilnius]]es ja [[Vitebsk]]is, samal perioodil ka abiellus.
* [[1919]]–[[1920]] töötas ülikooli raamatukogus, seejärel raamatupoepidajana.
* [[1922]]. aastast oli kutseline kirjanik Tartus.
* [[1941]] sai temast Eesti NSV esimene [[personaalpension]]är.
* 1941–1944 oli Luts üks väheseid eesti kirjanikke, kelle teostest ilmusid kordustrükid (kokku 5, sealhulgas "Vanasti", "Pikem peatus" ja "[[Kevade]]"; viimane parandustega, näiteks Tõnissoni terava repliigita sakslaste pihta).<ref name="Signe Pärt" />
* [[1945]] anti talle [[Eesti NSV]] esimene [[Eesti NSV rahvakirjanik]]u aunimetus.
* [[1946]] pälvis ta [[Tööpunalipu orden]]i.
Oskar Luts on maetud Tartu [[Pauluse kalmistu]]le.<ref name="E1vAY" />
==Perekond==
Oskar Luts oli Hindrik ja Leena Lutsu esimene laps. Ta sündis 7. jaanuari ööl 1887. aastal Posti talu saunas [[Järvepera]] külas [[Palamuse]] kihelkonnas Tartumaal.<ref name="nUgMe" /> Tema noorim vend oli hilisem filmioperaator ja filmilavastaja [[Theodor Luts]].
Lutsu abikaasa Valentina Luts (1892–1982), neiupõlvenimega Krivitskaja, sündis 12. veebruaril 1892 [[Minsk|Minskis]]. Ta oli pärit [[Viciebski kubermang]]ust. Valentina isa Simeon oli rahvuselt [[valgevenelased|valgevenelane]], kes töötas [[Vitebsk]]i politseipristavina, ning ema Anna oli rahvuselt [[poolakad|poolatar]].<ref name="Lõhmus" /><ref name="Kull" /> Kui Valentina oli viie aastane, siis suri ta isa. Emal jäi järele viis alaealist last. Raske majandusliku olukorra tõttu pidi Valentina hakkama noorelt töötama ja sellepärast jäi tal ka keskkool lõpetamata. Ta töötas [[Viciebsk]]i linnas raudteede valitsuses kontoriametnikuna.<ref>{{Netiviide|autor=Meeli Väljaots|url=https://elu24.postimees.ee/7569939/elu25-naine-klassiku-korval-oskar-lutsu-valgevene-prouast-valentinast|pealkiri=ELU25 ⟩ Naine klassiku kõrval: Oskar Lutsu valgevene prouast Valentinast|väljaanne=Postimees|aeg=22. juuli 2022}}</ref>
Oskar ja Valentina abiellusid 2. juulil ([[vkj]]) 1917 Viciebskis ning nende poeg [[Georg Luts]] sündis 11. aprillil 1918 veel seal.<ref name="Kull" /> Perekond tuli varasügisel 1918 Eestisse.
== Looming ==
===Varane looming===
Oskar Lutsu kirjanduslik tee algas luuletajana, kui [[1907]]. aastal ilmus [[Postimees|Postimehes]] tema esimene teos, milleks oli luuletus "Elu". Algul avaldas Luts oma teosed pseudonüümi Toomas Oskari (Thomas Oskary) all.<ref name="Roos" />
Viljakam aasta oli 1908, kui Luts tõlkis [[Päevaleht (1905)|Päevalehele]] saksa kirjaniku Hartwiga romaani ja kirjutas mitu jutustust. Mõningane paus tuli sisse 1909–1911, mida võib põhjendada [[ajateenistus]]ega sõjaväes [[Peterburi]]s. 1911. aastal taas Eestis olles ja [[Tartu Ülikool]]i rohuteadust õppima asudes kirjutas ta valmis näidendi "[[Paunvere]]", mis ilmus küll alles 1913.<ref name="Roos" />
===Tootsi-lood===
Lutsu esimene ja samas tuntuim teos "[[Kevade]]" ilmus kahes osas aastatel [[1912]]–[[1913]] ning andis edasi koolimälestusi rahvaliku koomikaga koos seda varjundava nukra alatooniga. Sellest kasvas välja Tootsi-lugude sari, mis on laialt tuntud veel tänagi: "[[Suvi (Luts)|Suvi]]" I–II, [[1918]]–1919; "[[Tootsi pulm]]", [[1921]]; "[[Argipäev]]", [[1924]]; "[[Sügis (Luts)|Sügis]]", [[1938]], II osa [[1988]].
Sarja tegevus toimub [[Paunvere]] alevikus, mis sarnaneb paljuski Lutsule tuttava [[Palamuse]]ga. Korduvaist tegelastest on tuntuimad ja populaarseimad need, kes on juhatatud sisse juba "[[Kevade]]s": [[Joosep Toots]], [[Arno Tali]], [[Raja Teele]], [[Jorh Aadniel Kiir]], [[Tõnisson (Luts)|Tõnisson]], aga samuti kohaliku kiriku kellamees [[Lible]] ja köster [[Julk-Jüri]] ning kooliõpetaja [[õpetaja Laur|Laur]] on saanud rahvuslikeks arhetüüpideks, nende järgi on nimetatud preemiaid ja institutsioone. Tootsi-lugude sari on sulandunud ühte neist tehtud filmidega: "[[Kevade (film)|Kevade]]" (1970), "[[Suvi (film)|Suvi]]" (1976), "[[Sügis (film)|Sügis]]" (1991).
===="Kevade"====
{{vaata|Kevade}}
Ehkki "Kevade" kirjutamist alustas Luts juba 1907. aastal, jõudis esimesena tema teostest laia publiku ette hoopis [[Vanemuine (teater)|Vanemuise]] teatris lavastatud näidend "Paunvere". 1911. aastal valminud "Kevade" avaldamine ei läinud kergelt: neli kirjastust, sealhulgas [[Noor-Eesti Kirjastus]] ja [[Postimees]], lükkasid "Kevade" tagasi. Luts lasi teose esimese osa trükkida 1912. aastal omal kulul Postimehe trükikojas 2100 eksemplaris. Ehkki esimesed arvustused [[Anton Jürgenstein]]i ja [[A. H. Tammsaare]] sulest olid tagasihoidlikud, muutus raamat lugejate seas üha populaarsemaks. Oma osa oli menus ka asjaolul, et Oskari noorem vend, hilisem filmimees [[Theodor Luts]] töötas sellal Postimehe raamatuäris müüjana ning soovitas raamatut lugejaile. Nii osteti "Kevade" esimest osa 1912. aasta jõululaupäeval Postimehe poest 200 eksemplari. Samal aastal määras [[Eesti Kirjanduse Selts]]i auhinnakomisjon Lutsule "Kevade" eest ergutusauhinnaks 50 rubla. Teise osa avaldas 1913. aastal juba Noor-Eesti Kirjastus, nii nagu ka enamiku Lutsu hilisemaid teoseid.<ref name="Eerik Teder" />
Ehkki Luts ei pidanud oma koolimälestusi kirjutades nende lugejatena silmas lapsi, võitis "Kevade" juba 1920.–1930. aastatel noorte lugejate tähelepanu. Tänini seisab see kooli kohustusliku kirjanduse nimekirjas, kus sellega tegeldakse juba neljandas klassis.<ref name="Rapid development" />
Raamatu muudavad ajatuks selle värvikad karakterid, rahvalik huumor ja elav tegevustik, mille varjus kirjeldab autor leebelt inimhinge sügavaid tundeid. Seepärast võimaldab "Kevade" üha uusi tõlgendusi ja käsitlusi, eriti seoses teiste kunstivormidega. Korduvalt on teost seatud lavalaudadele:<ref name="Rapid development" /> 1937. aastal lavastas selle esimesena [[Andres Särev]],<ref name="Raimu Hanson" /> sõjajärgseil aastail [[Voldemar Panso]] jt.<ref name="Eerik Teder" /> Lutsu enda näidend "Tootsi lood" valmis 1929 ja lavastati Pärnu "Endlas" 1936.
Esimest korda kaaluti "Kevadest" filmi tegemist juba 1926.–1927. aastal, mil Oskar Luts kirjutas oma venna Theodor Lutsu filmistuudio Estonia-Film tarbeks isegi stsenaariumi ("Joosep Toots"). Tookord filmist siiski asja ei saanud,<ref name="Raimu Hanson" /> "Kevade" ainetel valmis [[Kevade (film)|samanimeline film]] alles 1970. aastal režissöör [[Arvo Kruusement|Arvo Kruusemendi]] käe all. See kuulub koos sama režissööri tehtud järgedega nüüdseks vankumatult Eesti kinoklassikasse, mitme põlvkonna jaoks seostuvad Lutsu tegelaskujud just toonaste näitlejatega (nt Toots – [[Aare Laanemets]], Tõnisson – [[Ain Lutsepp]], Lible – [[Kaljo Kiisk]]).<ref name="Rapid development" /> "Kevade" lavastamisest kõneles 1984. aasta muusikaline mängufilm "[[Kevad südames]]" (peaosas noor kontratenor [[Toomas Uibo]]).<ref name="yFruV" /> "Kevade" põhjal on loodud ka ballett.<ref name="Rapid development" />
"Kevade" on ilmunud 21 trükis ja tõlgitud 13 keelde.<ref name="zsVbZ" />
===="Uusi pildikesi "Kevadest""====
Neli täiendavat juttu "Kevadele", ilmunud Postimehes aastail 1942–1943, raamatuna alles 1995. Kuigi tegevusaja järgnevuses "Kevade" ja "Suve" vahel, valmis Lutsul viimasena kõigist Tootsi-lugudest.
===="Suvi"====
{{vaata|Suvi (Luts)}}
"Kevade" lugejamenu ajel jätkas Luts samadest tegelastest kirjutamist. 1918. aastal ilmus "Suve" esimene osa, 1919. aastal teine. Tegevustik neis toimub 6–7 aastat "Kevade" lõpust hiljem, ajaloolises plaanis millalgi enne Vabadussõda.
Tuttavad tegelased on jõudnud mehelemineku- või naisevõtuikka. Teose keskmes on [[Joosep Toots]], kes on töötanud Venemaal mõisavalitsejana, saabub sealt tagasi kodutallu Ülesoole ning hakkab mahajäänud talu üles ehitama. Toots konkureerib endise kooliõe [[Raja Teele]] sümpaatia pärast rätsep [[Jorh Aadniel Kiir|Jorh Adniel Kiirega]]. Teele nõudmisel on Kiir valmis isegi senisest elukutsest loobuma ja põllumeheks hakkama. Asjast ei tule aga midagi välja ning pärast vastastikuseid vingerpusse jääb peale ikkagi Toots.
"Suve" ja "Tootsi pulma" põhjal valmis 1976. aastal [[Arvo Kruusement|Arvo Kruusemendi]] film, mis kannab samuti pealkirja "[[Suvi (film)|Suvi]]".
===="Tootsi pulm"====
{{vaata|Tootsi pulm}}
Nagu pealkirigi ütleb, keskendub raamat [[Joosep Toots]]i ja [[Raja Teele]] pulmale.
===="Argipäev"====
{{vaata|Argipäev (Luts)}}
"Argipäevas" (algse pealkirjaga "Äripäev") on fookus [[Jorh Aadniel Kiir|Kiirel]], kes on endiselt vallaline mees ning peab langetama valiku kahe ootamatult [[Paunvere|Paunverre]] saabunud õmbleja [[Juuli Kiir|Juuli]] ja Maali vahel. [[Jorh Aadniel Kiir|Kiir]] abiellub Juuliga, ent viskab silma ka Maalile. Ühtaegu kirjeldatakse teoses [[Raja Teele]] ja [[Joosep Toots]]i abieluprobleeme, mis viivad ajutise lahkukolimiseni.
===="Sügis"====
{{vaata|Sügis (Luts)}}
"Sügise" esimene osa avaldati juba 1938. aastal, teine osa ilmus ent raamatuna alles 50 aastat hiljem, 1988. Aasta varem, Lutsu juubeliks ilmus “Sügis 2” ajakirjas Looming 1/87. Osa sellest avaldas Luts küll juba [[Saksa okupatsioon Eestis (1941–1944)|Saksa okupatsiooni]] aegsetes ajalehtedes järjejutuna.
Raamat käsitleb tegelaste keskiga [[Vabadussõda|Vabadussõja]]-järgsetel aastatel. Peamine süžeeliin keskendub rätsepmeister [[Jorh Aadniel Kiir|Kiire]] suhetele õmblejannade [[Juuli Kiir|Juuli]] ja [[Maali]]ga ning tema talupidamispüüdlustele.
"Sügise" põhjal tehtud [[Sügis (film)|samanimeline film]] (1991) jäi ka Arvo Kruusemendi filmisarjas viimaseks.
===="Talve"====
{{vaata|Talve}}
Juba 1939. aasta 10. märtsi [[Uudisleht|Uudislehes]] lubas Luts lugejaile lasta samal aastal välja kaks raamatut, üks neist pidi olema sarja viimane osa "Talve". Raamat siiski ei ilmunud.
1994. aastal avaldas Tartu kirjastus Ilmamaa Oskar Lutsu teose pealkirjaga "Talve", mille väidetavalt oli käsikirjast ümber kirjutanud kirjandushuviline [[Arnold Felix Karu]]. Raamatu autorsuse ümber puhkes ajakirjanduses diskussioon. Kirjanduskriitik [[Maie Kalda]] hinnangul oli avaldatud teose 228 lehekülje pikkusest tekstist puhast Lutsu 4, moonutatud, ehkki võimalikku Lutsu 115, [[Arnold Felix Karu|Arnold Karu]] otsest omaloomingut 94 ning raskesti määratletavat materjali 15 lehekülge.<ref name="Signe Pärt" /> Oskar Lutsu majamuuseumi töötaja Liivi Rosenvald<ref>{{Netiviide |kuupäev=2019-02-28 |pealkiri=Kus on meie aja Oskar Luts? |url=https://tartu.postimees.ee/6534418/kus-on-meie-aja-oskar-luts |vaadatud=2023-01-19 |väljaanne=Kultuur |keel=et}}</ref> seletab "Talve" kahe autori võimalikku segunemist sellega, et [[Arnold Felix Karu|Arnold Karu]] suur igatsus oli oma lemmikkirjaniku lugu lõpule viia. "Talves" see ka toimub – peategelane Arno tuleb kodumaale ja sureb oma kodutalus. Nii jõuab Arno lugu lõpuni.<ref>{{Netiviide |perekonnanimi=ERR |kuupäev=2013-04-29 |pealkiri=Arutelud Lutsu "Talve" ümber ei jõua kunagi lahenduseni |url=https://menu.err.ee/262517/arutelud-lutsu-talve-umber-ei-joua-kunagi-lahenduseni |vaadatud=2023-01-19 |väljaanne=ERR |keel=et}}</ref>
2019. aastal valmis teose ainetel film [[Talve (film)|"Talve"]], mille lavastas [[Ergo Kuld]].
===Näidendid===
Menukaks osutusid Lutsu realistlikud lühikomöödiad ("[[Paunvere]]", "[[Kapsapea]]", "Ärimehed"), mis ilmusid kõik 1913. aastal. Vahelduv edu saatis tema romantilis-sümbolistlikke draamasid ("Laul õnnest", 1913; dramaatilised visandid "Sinihallik" ja "Sootuluke", 1919).
Oma esimeses näidendis "Paunvere" kirjeldas Luts 1910. aastal valminud Palamuse seltsimaja ehitust.<ref name="UsvXk" />
Lutsu populaarseim ja tuntuim draamateos on kahtlemata "[[Kapsapea]]", mida kirjandusloolane [[Ants Järv]] iseloomustab nii: "... "Kapsapää" (1912) on eesti näitekirjanduse parim ühevaatuseline komöödia."<ref name="EKL150" />
===Jutustused===
Emotsionaalselt tihe on traagilise elutundega, sümbolistlike sugemetega proosa ("Kirjutatud on ...", 1914, hilisemais trükkides "[[Soo (raamat)|Soo]]"; "Kirjad Maariale", 1919; "Karavaan", 1920). Lutsu [[proosa]]loomes leidub ka sentimentaal-[[Naturalism|naturalistlikku]] linnaainest: süžee ja tüübistik on lähedased nõtke psüühikakujutusega jutustustes noorukeist ("Andrese elukäik", [[1923]]; "Õpilane Valter", [[1927]]; "Väino Lehtmetsa noorpõlv", [[1935]]), melodramaatika ühendab Lutsu [[moraal]]i- ja [[karskus]]eteemalisi jutustusi ("Iiling", 1924; "Olga Nukrus", [[1926]]; "Udu", [[1928]]; "Pankrot", [[1929]]) ning tragikoomika ja [[grotesk]] agulielust kõnelevaid jutustusi ("[[Tagahoovis]]", [[1933]]; "Vaikne nurgake", [[1934]]).
===Mälestused===
Aastatel [[1930]]–[[1941]] ilmus ka Oskar Lutsu "Mälestuste" sari, milles oli kokku 13 köidet (sh "Vanad teerajad" 1930, "Talvised teed" ning "Läbi tuule ja vee" [[1931]], "Vaadeldes rändavaid pilvi", [[1932]]). Parimaiks neist peetakse viit esimest köidet, mis käsitlevad huumori ja nostalgiaga tema lapsepõlve ja kooliaastaid.<ref name="estinst" />
Lutsu mälestused elasid üle uue populaarsuslaine 1980. aastatel, mil neist hakkasid ilmuma kordustrükid: "Mälestusi" 1982, "Vaadeldes rändavaid pilvi" 1984 jt.
2010. aastal ilmusid "Eesti mälu" raamatusarjas uuesti "Ladina köök. Mälestusi VI" (1934) ja "Kuningakübar. Mälestusi VII" (1935). Esimene neist kajastab aastaid 1902–1905 Tartus, teine aga sõjaväeteenistuse ajal Peterburis farmatseudina töötamist aastatel 1909–1911. <ref>{{Raamatuviide|autor=Oskar Luts|pealkiri=Ladina köök. Kuningakübar|aasta=2010|koht=|kirjastus=Eesti Päevalehe AS|lehekülg=}}</ref>
===Vested, lastekirjandus, tõlked===
Lutsu sulest ilmus rohkesti [[följeton]]e ja [[veste]]id (kogud "Kirjamapp", 1924; "Vana kübar", [[1927]]; ja "Kuidas elate?", 1930), lastenäidendeid ("Ülemiste vanake", 1919) ja -jutte ("[[Nukitsamees]]" ja "Inderlin", mõlemad 1920), pärast [[Teine maailmasõda|Teist maailmasõda]] jutustuse "Jüri Pügal" ([[1945]]), följetone ja tõlkeid [[vene keel]]est. Üks Lutsu esimesi tõlkeid oli [[Nikolai Gogol]]i "[[Revident (Gogol)|Revident]]" pealkirjaga "Rewisor" 1916. aastal (kaastõlkija [[Ants Simm]]); pärast sõda tõlkis ta muuhulgas [[Aleksander Kuprini]] teoseid.<ref name="Kg8Ec" />
Samas ilmus Lutsult ka jutustusi ja näidendeid. Jutustuste seast tõuseb esile linna [[agul]]ielu kujutav tsükkel: "Andrese elukäik" (1923), "Õpilane Valter" (1927), "Pankrot" (1927), "Udu" (1928), "[[Tagahoovis]]" (1933) ja "Vaikne nurgake" (1934). Heino Puhvel kirjeldab neid kui jutustusi "vaeste ja positsioonita inimeste eluraskustest, neis domineerib pessimistlik põhiheli, sagedane on peategelaste saatuse nurjumine, eluraskustele allajäämine või moraalne nüristumine. Lutsu huumor on neis jutustustes muutnud nukraks ja omandab ainult harva rõõmsa varjundi."<ref name="Puhvel145" /> Näidendeist menukaim on "[[Kapsapea]]" (1913), mida on korduvalt lavastatud, samuti on selle ainetel valminud [[Kapsapea (multifilm)|samanimeline multifilm]].
Populaarsed olid Lutsu [[följeton]]id, mille tegelastest tuntuim on [[Karl Martin Uhhuu]]. Lastejuttudest populaarseim aga "[[Nukitsamees]]", millest valmis [[Nukitsamees (film)|samanimeline film]] [[1981]]. aastal režissöör [[Helle Karis]]e käe all.
|