Oskar Luts
|
See artikkel kõneleb eesti kirjanikust; advokaadi kohta vaata artiklit Oskar Lutz. |
Oskar Luts (7. jaanuar 1887 (vana kalendri järgi 26. detsember 1886) Järvepera küla, Palamuse kihelkond – 23. märts 1953 Tartu) oli eesti kirjanik ja farmatseut.
| Oskar Luts | |
|---|---|
| Sünniaeg |
7. jaanuar 1887  |
| Surmaaeg |
23. märts 1953 |
| Elukutse | kirjanik, farmatseut |
| Alma mater | Tartu Ülikool |
| Tuntumad teosed |
"Kevade" "Suvi" "Sügis" |
| Abikaasa | Valentina Luts (1892–1982) |
| Lapsed | Georg Luts (1918–2004) |
Luts on tuntud eelkõige rahvaliku realistliku proosa poolest, milles ta lõi ilmekaid varjundirohkeid olupilte. Kirjandusteadlase Heino Puhveli sõnul on Lutsu stiilile omased "huumor ja sentimentaalne pehmus", mis annavad ta realismile "leebe varjundi". "Seepärast on O. Lutsu nimetatud ka sentimentaalseks realistiks."[1] Leebe huumori ja sentimentaalsuse tõttu on Lutsu sageli võrreldud ka Charles Dickensiga, ehkki Luts pole pikemaid romaane kirjutanud.[2]
Oskar Lutsu põhiteosteks kujunes nn Tootsi-lugude sari. Sellesse kuuluvad lühiromaanid või jutustused "Kevade" (1912–1913), "Suvi" (1918–1919) ja "Sügis" (1938, 1988), samuti jutustused "Tootsi pulm" ja "Argipäev". Postuumselt ilmunud "Talve" autorsus on kaheldav, ehkki mitte välistatud. Sarja ühendavad koht – väljamõeldud, kuid suuresti Palamusega sarnanev Paunvere – ja korduvad tegelased, kes "Kevades" käivad alles kihelkonnakoolis. Mitmed Lutsu tegelased – Joosep Toots, Arno Tali, Raja Teele, Jorh Adniel Kiir, Tõnisson, kellamees Lible, köster Julk-Jüri, õpetaja Laur – on saanud rahvuslikeks arhetüüpideks, nende järgi on nimetatud preemiaid ja institutsioone. Tootsi-lugude sari on sulandunud ühte neist tehtud filmidega: "Kevade" (1970), "Suvi" (1976), "Sügis" (1991), "Talve" (2020).
Samas ilmus Lutsult ka jutustusi ja näidendeid. Jutustuste seast tõuseb esile linna agulielu kujutav tsükkel: "Andrese elukäik" (1923), "Õpilane Valter" (1927), "Pankrot" (1927), "Udu" (1928), "Tagahoovis" (1933) ja "Vaikne nurgake" (1934). Heino Puhvel kirjeldab neid kui jutustusi "vaeste ja positsioonita inimeste eluraskustest, neis domineerib pessimistlik põhiheli, sagedane on peategelaste saatuse nurjumine, eluraskustele allajäämine või moraalne nüristumine. Lutsu huumor on neis jutustustes muutunud nukraks ja omandab ainult harva rõõmsa varjundi."[3] Näidendeist menukaim on "Kapsapea" (1913), mida on korduvalt lavastatud, samuti on selle ainetel valminud samanimeline multifilm.
Populaarsed olid Lutsu följetonid, mille tegelastest tuntuim on Karl Martin Uhhuu. Tänini loetakse Lutsu mälestuste sarja, lastejuttudest populaarseim on aga "Nukitsamees", millest valmis samanimeline film 1981. aastal režissöör Helle Karise käe all.
ste saatuse nurjumine, eluraskustele allajäämine või moraalne nüristumine. Lutsu huumor on neis jutustustes muutnud nukraks ja omandab ainult harva rõõmsa varjundi."[3] Näidendeist menukaim on "Kapsapea" (1913), mida on korduvalt lavastatud, samuti on selle ainetel valminud samanimeline multifilm.
Populaarsed olid Lutsu följetonid, mille tegelastest tuntuim on Karl Martin Uhhuu. Lastejuttudest populaarseim aga "Nukitsamees", millest valmis samanimeline film 1981. aastal režissöör Helle Karise käe all.
Mõju Eesti kultuuris
Kirjandusteadlane Janika Kronberg nimetab veebientsüklopeedias Estonica Lutsu 20. sajandi alguse eesti kirjanduse "kõige prominentsemaks prosaistiks".[4]
Oskar Lutsu teosed on mõjutanud ka eesti keelepruuki. Arvukalt on tsiteeritud ja parodeeritud "Kevade" alguslauset: "Kui Arno isaga koolimajja jõudis, olid tunnid juba alanud." Levinud on nii teisedki Lutsu tegelaste repliigid – "Mis kinni ei jää, saab kinni löödud!" – "Oleks ma teadnud, et sa tuled, ma oleks kodust ära läinud." – "Mis sul seal kodus on?" "Lilled. Heinamaa. Päikesepaiste." – kui ka fraasid nagu "tamasseri raud" ja "Lible tegi, Lible tegi!". Suuresti teatakse neid siiski filmide järgi.
Mati Undi Lutsu-lavastused
Lutsu teoste põhjal on sündinud terve rida raamatuid, näidendeid ja filme, nende sündmustikule ja tegelastele on Eesti kultuuris ohtralt viiteid. Nende kõrval on loodud Lutsu-mõjulisi teoseid ka laiemalt kui ühe tema teose tõlgendamise piires. Selliste hulka kuuluvad Mati Undi lavastused "Täna õhtul kell kuus viskame lutsu" (Eesti Draamateater, 1998; avaldatud kogumikus "Huntluts"), "Kapsapea ja Kalevi kojutulek" (Eesti NSV Riiklik Noorsooteater, 1983), "Raha!" (aluseks lühinäidendid "Pärijad" ja "Onu paremad päevad") ning "Inimesed saunalaval" (Von Krahli Teater, 1999; samuti kogumikus "Huntluts"). Neist viimase ainetel omakorda on Andres Maimik teinud samanimelise filmi.[5][6]
"Need teosed on nn Vooremaa eksistentsialism – katse näha inimolu sisyphoslikku kulgu vooremaalaste, eeskätt Oskar Lutsu tegelaste, aga ka iseenda kaudu," on Undi Lutsu-lavastusi iseloomustanud kriitik Kalev Kesküla. "Unt tajus Lutsu kosmoses olemise põhja ja see põhi oli temale – kah vooremaalasele – tuttav. /---/ Nii et olles maailmamees, on Unt paratamatult ka vooremaalane ning oma Lutsu ja Tammsaare lavastamise hulluses ka rahvuskirjanik. Luts ja Tammsaare on minu rahvuse asi, on ta öelnud. Ja et neil on Lutsuga ühine saladus – rahvus."[7] Lutsu 125. sünniaastapäeva tähistas Vanemuise teater Undi "Täna õhta kell kuus viskame Lutsu" uuslavastusega "Huntlutsu", mille lavastas Ingo Normet.[8] "Kiire ja Tootsi aastakümnetepikkune võitlus ja võistlus küll maa, küll naise, küll tõe ja õiguse eest, tunneb eesti kirjanduses vaid ühte vastet – Andrese ja Pearu maadejagamist," võrdles Ingo Normet Lutsu ja Tammsaaret. "Unt on kirjutanud: "Tammsaare ja Luts põle mitte ilmaasjata meie tähtsaimad kirjanikud. Miskit väga salajast peitub neis." Ja Mati Undis ka."[9]
Mälestuse jäädvustamine
- Oskar Lutsule on püstitatud mälestusmärke, neist esimene 1954. aastal hauamonumendina (autorid Martin Saks ja Endel Taniloo). 1987. aastal püstitati talle Tartusse Emajõe-äärsesse Vabaduse puiestikku mälestussammas (autor Aulin Rimm, arhitekt Allan Murdmaa).
- Oskar Lutsu järgi on nimetatud Oskar Lutsu Palamuse Gümnaasium, Tartu Oskar Lutsu nimeline Linnaraamatukogu (1987. aastast, varem Nikolai Gogoli nimeline) ja Oskar Lutsu tänav Palamusel. Aastail 1958–1987 kandis (Oskar) Lutsu tänava nime Tartus ka varasem ja hilisem Näituse tänav.
- 1964. aastast tegutseb Tartus Lutsu 1936. aastal ehitatud majas Riia tänaval Oskar Lutsu majamuuseum, 1987, aastast aga O. Lutsu Kihelkonnakoolimuuseum Palamusel.
- 1987. aastast antakse Palamusel välja Oskar Lutsu huumoripreemiat. Selle esimene laureaat oli Priit Aimla.
- Korduvalt on toimunud Oskar Lutsule pühendatud kirjandusteaduslikke konverentse, näiteks 1977. aastal tema 90. ja 2012. aastal 125. sünniaastapäeva puhul.
- 7. jaanuaril 2012 tähistas Google oma eestikeelsel veebilehel Oskar Lutsu 125. sünniaastapäeva "Kevade"-teemalise Google'i erilogoga.[10]
Tunnustus
Vaata ka
Viited
- ↑ Heino Puhvel "Oskar Luts (1887–1953)" Rmt: "Eesti kirjandus X klassile" Tallinn: Valgus, 1983, lk 144
- ↑ Oskar Luts[alaline kõdulink] Eesti Instituudi kodulehel (inglise keeles) (vaadatud 8. jaanuaril 2012)
- ↑ 3,0 3,1 Heino Puhvel "Oskar Luts (1887–1953)" Rmt: "Eesti kirjandus X klassile" Tallinn: Valgus, 1983, lk 145
- ↑ "Seeking the contours of a ‘truly’ Estonian literature", 2002–09 (vaadatud 7. jaanuaril 2012)
- ↑ "Mati Unt" Eesti Lavastajate Liidu kodulehel (vaadatud 7. jaanuaril 2012)
- ↑ Margus Kasterpalu "Lutsuviskamine ja higistamine saunalaval"[alaline kõdulink] Postimees, 16. oktoober 1999 (intervjuu Mati Undiga) (vaadatud 7. jaanuaril 2012)
- ↑ Kalev Kesküla "Vooremaa eksistentsialist"[alaline kõdulink] Eesti Ekspress, 30. august 2007 (vaadatud 7. jaanuaril 2012)
- ↑ "Vanemuine tähistab Oskar Lutsu sünniaastapäeva "Huntlutsu" etendusega" Vanemuise pressiteade, 5. jaanuar 2012 (vaadatud 7. jaanuaril 2012)
- ↑ "Huntluts" Vanemuise kodulehel (vaadatud 7. jaanuaril 2012)
- ↑ Oskar Luts' 125th Birthday Google Doodles
Viitamistõrge: <references>-siltide vahel olevat <ref>-silti nimega "Eesti kirjanduslugu" ei kasutata eelnevas tekstis.
Viitamistõrge: <references>-siltide vahel olevat <ref>-silti nimega "Signe Pärt" ei kasutata eelnevas tekstis.
Viitamistõrge: <references>-siltide vahel olevat <ref>-silti nimega "E1vAY" ei kasutata eelnevas tekstis.
Viitamistõrge: <references>-siltide vahel olevat <ref>-silti nimega "nUgMe" ei kasutata eelnevas tekstis.
Viitamistõrge: <references>-siltide vahel olevat <ref>-silti nimega "Lõhmus" ei kasutata eelnevas tekstis.
Viitamistõrge: <references>-siltide vahel olevat <ref>-silti nimega "Kull" ei kasutata eelnevas tekstis.
Viitamistõrge: <references>-siltide vahel olevat <ref>-silti nimega "Roos" ei kasutata eelnevas tekstis.
Viitamistõrge: <references>-siltide vahel olevat <ref>-silti nimega "Eerik Teder" ei kasutata eelnevas tekstis.
Viitamistõrge: <references>-siltide vahel olevat <ref>-silti nimega "Rapid development" ei kasutata eelnevas tekstis.
Viitamistõrge: <references>-siltide vahel olevat <ref>-silti nimega "Raimu Hanson" ei kasutata eelnevas tekstis.
Viitamistõrge: <references>-siltide vahel olevat <ref>-silti nimega "yFruV" ei kasutata eelnevas tekstis.
Viitamistõrge: <references>-siltide vahel olevat <ref>-silti nimega "zsVbZ" ei kasutata eelnevas tekstis.
Viitamistõrge: <references>-siltide vahel olevat <ref>-silti nimega "UsvXk" ei kasutata eelnevas tekstis.
Viitamistõrge: <references>-siltide vahel olevat <ref>-silti nimega "EKL150" ei kasutata eelnevas tekstis.
<references>-siltide vahel olevat <ref>-silti nimega "Kg8Ec" ei kasutata eelnevas tekstis.Kirjandus
- Ene Seppa, "Oskar Lutsu bibliograafia" (PDF-failina; ei sisalda filmide ja teatriga seotud materjali; lisatud veebiväljaannete lingid). Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia lõputöö, Viljandi 2013, 206 lk
- Oskar Urgart, Paul Viiding, Karl August Hindrey, "Oskar Luts: kirjutisi ta 50. sünnipäeva puhul" Tartu: Eesti Kirjanikkude Liit, 1937
- "Mälestusi Oskar Lutsust" Koostanud Meelik Kahu ja Eerik Teder. Tallinn: Eesti Raamat, 1966, 468 lk
- Juhan Karma, Eerik Teder "Palamuse ja Oskar Luts" Tallinn: Eesti Raamat, 1968 (kordustrükid 1970 ja 1975)
- "Oskar Luts ja teater" Koostanud Heivi Pullerits. Tallinn: Eesti NSV Kultuuriministeerium, 1969
- "Oskar Luts". Kirjandusnimestik ning elu ja loomingu ülevaade. Koostanud Külliki Tohver, Tallinn, 1986, 144 lk
- Külliki Kuusk, Liivi Rosenvald "Tartu kirjanik Oskar Luts" Tartu: Oskar Lutsu majamuuseum, 2005, 32 lk; ISBN 9949108306
- Aivar Kull "Oskar Luts. Pildikesi kirjanikupõlvest" Sari Eesti kirjanikke, Tartu: Ilmamaa, 2007, 488 lk; ISBN 9789985772010; teine, parandatud trükk samal aastal, ISBN 9789985772508
Välislingid
| Tsitaadid Vikitsitaatides: Oskar Luts |
| Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Oskar Luts |
- Aivar Kull "Oskar Luts (1886–1953)" Kirjandusmuuseumi kultuuriloolises veebis "Kreutzwaldi sajand"
- Karl Mihkla "Oskar Lutsu elust ja loomingust" Eesti Kirjandus, nr 1, 1937
- Jaan Roos "O. Lutsu varasem kirjanduslik toodang" Eesti Kirjandus, nr 1, 1937
- Oskar Lutsu elulugu
- Oskar Lutsu majamuuseum Tartus
- Palamuse O. Lutsu Kihelkonnakoolimuuseum
- Video: telelavastus, Oskar Lutsu "Soo", 1992,1. osa; 2. osa ERR arhiiv, instseneerinud Priit Pedajas, lavastaja Ain Prosa
- O. Luts loeb Kevadet
- Знаменитые люди Эстонии (Оскар Лутс), 24. 11. 2009 ETV arhiiv (vene ja osalt eesti keeles, 15 minutit)
- 147 fotot Kirjandusmuuseum Kirjandusmuuseum
- Ilmar Reiman "Oskar Luts" Eesti Kirjandus, 1927, nr 6 ja 7 (loetav Kirjandusarhiivi aadressil)
- Aivar Kull "Kaks suurt tartlast: Luts ja Jürgenstein" Tartu Postimees, 30. märts 1998
- Aivar Kull "Oskar Luts ja kõmuajakirjandus" Sirp, 9. aprill 1999
- Aivar Kull "Oskar Luts ja nõukogude tsensuur" Sirp, 28. aprill 2000
- Jaan Undusk. Eesti lugu: Oskar Luts "Vaikne nurgake" Eesti Päevaleht, 27. veebruar 2009
- Jaan Undusk. Eesti Mälu: Oskar Luts "Ladina köök", "Kuningakübar" Eesti Päevaleht, 27. august 2010
- Oskar Luts Eesti biograafilises andmebaasis ISIK
- Kirjanik O. Luts 50 aastane (alates 04:48)
- Kirjanik O. Luts oma kodukohas Palamusel
- Ohvitseride andmekogu
- Oskar Luts Cyclowikis (vene keeles)