Mine sisu juurde

Kaunitar

Allikas: Vikitsitaadid
Alice Mary Havers, "Külakaunitar" (1883)
Katharine Carl, "Idamaine iludus"

Proosa

[muuda]
  • Sama katuse all elas aga üks teine olevus, kes oli nii armas ja õrn, et temast võinuks saada täiuslik modell kunstnikule, kes tahab portreteerida muhameedlastele paradiisis lubatud naishinge, ehkki selle kaunitari pilk kõneles liiga kõrgelt arenenud mõistusest, et keegi võiks arvata, nagu kuuluks ta ilma hingeta olevuste hulka. Kui ta tantsis lagendikul või tipsis mööda mäekülge, võinuks gaselli pidada vaid tema kauniduse haledaks varjuks, sest keegi poleks vahetanud vaatepilti selle iluduse elavast mõistusega ilmestatud näolapist toretseva, ent tuhmi metslooma kuju vastu, kes vastaks ehk ainult mõne epikuurlase maitseelamustele. Ianthe kerge jalaast saatis Aubreyt sageli tolle antiigiotsingutel ja tihti näitas Kashmere'i liblika otsingutele kaasatud tüdruk end enese teadmata oma täies kauniduses, hõljudes noormehe januse pilgu ees. Ja viimane unustas sõnad, mis ta oli hetk tagasi dešifreerinud peaaegu täielikult kustunud kivitahvlilt, kui haldjalik olevus ta mõtted taas ajaloolt eemale juhtis.
  • Tihtipeale näisid tema läheduses heljuva tüdruku juuksekiharad vahetavat päikesekiirte peegeldustes nii kiiresti värvitoone ja pakkuvat nii hõrku silmailu, et kui ajaloohuvilisel meesterahval pühiti kui peoga meelest see objekt, mida ta hetk tagasi oli pidanud ühe Pausaniase lõigu tõlgendamisel ülimalt oluliseks, siis oli see igal juhul täiesti vabandatav.


  • Sel vanal surnud kangelasel oli ainult üks tütar järel, iludus, kelle tõeliseks kirjeldamiseks piisab vaid sellest, et öelda, et ta oli naissoost vaste sellele üllale mehele, imeilus must Veenus meie noore Marsi kõrval, niisama võluv isiksus kui Oroonoko ja niisama voorusliku loomuga. Sadu valgeid mehi olen ma näinud tema järele ohkamas ja tuhat tõotust tema jalge ette jätmas, kõik asjata ja edutult, ning tema oli tõepoolest liiga hea kellelegi teisele jumaldamiseks kui omaenda rahva seast tulnud printsile.
    • Aphra Behn, "Oroonoko", tõlkinud Kätlin Kaldmaa, 2009, lk 12


  • Tõtt-öelda on täiuslik ilu mõlema sugupoole juures kõikevõitvam, kui üldiselt arvatakse. Vaatamata sellele, et mõned meie hulgast on vähenõudlikumad ja tuubivad endale pähe, nii nagu lapsed arusaamatut salmi, et kõik väline tuleb ära põlata ning hinnata ainult sügavamaid väärtusi, olen ma alati märganud, et tõelise iluduse ilmudes kahvatavad need sügavamad väärtused samuti nagu tähed pärast päikesetõusu.


  • Kuulsaid inimesi, vürste ja iludusi õnnestub harva kiitusega enda poole võita; küll aga ajab igasugune laitus neid vihale.


  • Kuula siis, Jane Eyre, oma kohtuotsust! Homme asetad sa enda ette peegli ja joonistad pliiatsiga oma portree, aga õiglaselt, ühtegi iluviga pehmendamata, ühtegi karmi näojoont vahele jätmata või ebameeldivat korrapäratust silumata. Siis kirjutad sa pildile alla: Üksiku, vaese ja inetu guvernandi portree.
Seejärel võta elevandiluust plaadike — sul on üks joonistusvahendite kastis —, sega paletil kõige värskemad, ilusamad ning puhtamad värvid, vali kõige peenem kaamelikarvadest pintsel ja visanda hoolikalt kõige veetlevam nägu, mida sa endale üldse oskad ette kujutada. Maali ta kõige õrnemates toonides ja pehmemates varjundites, vastavalt missis Fairfaxi kirjeldusele miss Blanche Ingramist: ära unusta ronkmusti lokke ega idamaiseid silmi — mis! Sa mõtled siin mister Rochesteri omi modellina kasutada! Jäta! Ei mingit nuuksatust! Ei ohkamist ega kahetsemist! Tahan tunnistada ainult mõistust ja meelekindlust. Tuleta meelde Blanche'i kreeka jumalannale omaseid kaela ja rinna ülevaid ning harmoonilisi piirjooni, näita ta ümarat, pimestavalt valget õlga ja õrna kätt, ära unusta briljantsõrmust ega kuldkäevõru. Kujuta täpselt ta riietust, õhulisi pitse ja säravat siidi, sujuvalt langevat salli ja kullakarva roosi. Kirjuta pildile alla: Täiusliku kaunitari, kõrgestisündinud leedi Blanche'i portree.
  • Charlotte Brontë, "Jane Eyre". Tõlkinud Elvi Kippasto. Tallinn: Eesti Raamat, 1981, lk 156-157


  • "Kui ilus pilt siin sees on!" ütles Muhv medaljoni avades. "Missugune kaunis noor naine!"
"Ta sulges silmad ja hakkas äkilise tundepuhangu mõjul luuletama:
"Sa naeratad, su hambad on nii valged
ja õrnalt õhetavad roosad palged!"
Nüüd kummardusid ka Sammalhabe ja Kingpool medaljonipilti lähemalt vaatama.
"Hm," tõmbas Sammalhabe otsaesise mõtlikult kurdu. "Mul on niisugune tunne, nagu oleksin ma selle inimesega tuttav."
Kuid Kingpool ütles:
"Sa vaata, missuguseid vanaaegseid riideid see naine kannab! Kui sa teda tõesti tunneksid, siis peaks sul oma paarsada aastat turjal olema!"
Nüüd nägi ka Sammalhabe, et naise riietus pidi kuuluma vähemalt eelmisse sajandisse ja sedasama võis öelda soengu kohta. (lk 147)


"Milleks sulle oopium?" küsis ta.
Piskarjov jutustas talle oma unetusest.
"Hea küll, ma annan sulle oopiumi, ainult joonista mulle üks kaunitar. Et oleks ilus kaunitar. Et kulmud oleksid mustad ja silmad suured nagu õlipuu viljad; ja et mina ise lebaksin tema kõrval ja suitsetaksin piipu. Kuuled? Et oleks kena! Et oleks iludus!" (lk 27)
  • Nikolai Gogol, "Nevski Prospekt", tlk Paul Viiding, rmt: "Peterburi jutud", 2020, lk 7-46

Luule

[muuda]

Märts laia pintslilöögiga
teeb kevadest portree.
Talv armub kaunitarisse
ja seisab pildi ees.

  • Heljo Mänd, "Meistriteos", rmt: Heljo Mänd, "Rada viib maanteele", 1960, lk 21