Codex Theodosianus

Theodosius II kuju Louvre'is

Codex Theodosianus (ladina keeles: Codex Theodosianus) oli esimene ametlik konstitutsioonide kogumik Rooma impeeriumi seadustest alates 312 aastast.  26. märtsil 429 moodustasid keiser Theodosius II ja tema kaaskeiser Valentinian III komisjoni ning kogumik avaldati 15. veebruari 438. aasta põhiseadusega. See jõustus impeeriumi ida- ja lääneosas 1. jaanuaril 439. Tänu temale loodi Rooma impeeriumi mõlemas osas ühtse õigusliku arengu tingimused. Koodeks kinnitas sõjalise-bürokraatliku diktatuuri reegleid ja orja-süsteemi omandi suhteid, kehtestas tsiviil- ja kriminaalõiguse sätteid, legaliseeris uued feodaalsed tootmissuhted jne. Koodeksi algtekst leidub ka 2. veebruaril 506 välja kuulutatud Lex Romana Visigothorumis.

Tekkelugu

4. sajandil muutusid oluliseks õiguse allikaks Rooma keisrite dekreedid (või põhiseadused), kellel ei olnud esimese kahe sajandi jooksul suurt mõju õigussuhetele. Keisrite konstitutsioonid olid kogutud advokaadi poolt nimega Gregorius neljateistkümnes raamatus, mida hakati nimetama Gregoriuse koodeksiks. Constantine'i valitsemise ajal kogus jurist Hermogenian uuesti konstitutsioonid kokku nn Germogeni koodis.

Theodosius II valitsemise ajaks olid mõlemad kodifitseerimised aegunud, mistõttu keiser määras 428. aastal kaheksast advokaadist koosneva komisjoni ja tegi neile ülesandeks koondada kõik Constantine ja tema pärijate välja antud põhiseadused ning moodustada koodeks vastavalt Codex Gregorianuse ja Hermogenianuse mudelile. Lisaks kahele varasemale kogumikule kavatseti avaldada olemasolevate põhiseaduste kogumik ning lisaks koostada põhiseaduste kogum, mis on tühistatud või muudetud, et säilitada nende tekst tulevaste põlvkondade juristide uurimiseks.

Komisjoni töö peatus kohe, kui hakati analüüsima preetori õigust ja juhtivate juristide arvamusi, mida kavatseti lisada koodeksile kommentaarina. Lõpuks tuli sellest ideest loobuda. 435. aastal kahekordistas keiser volikogu liikmete arvu ja kaks aastat hiljem lõpetasid nad 16 põhiseaduse raamatuga, mis hiljem avaldati Hermogeni koodeksina ning mis jäi ka kehtima. Theodosiuse kood võeti ametlikult vastu 15. veebruaril 438. aastal, mis anti välja pärast selle avaldamist, mida nimetatakse „uuteks seadusteks” (novellae leges).

Koodeks koostati Konstantinoopolis ja see peegeldas Ida-impeeriumi tegelikkust- võitlust ariaanlaste ja teiste ketserlaste vastu, talupoegade orjastamist, keisrite despotismi kasvu. 439. aastal saatis Theodosiuse koodeksi koopia Lääne keisrile Valentinian III-le, kes tutvustas selle kohustuslikuks kasutamiseks oma maades alates 1. jaanuarist 439.

Isegi pärast seda, kui Rooma õiguse kodifitseerimine toimus Justiniuse all, juhtis Gallia ja teised Lääne provintsid endiselt Theodosiuse põhiseaduste kogumit. Codex Theodosianus oli korduvalt trükitud nii keskajal kui ka uuel ajal. Teiste määruste hulgas sisaldas Theodosiuse koodeks varanduse ja maagia keelamist.

Sisu

Koodeks oli kirjutatud ladina keeles ja viitas selgesõnaliselt Konstantinoopoli (Constantinopolitana) ja Rooma (Roma) kahele pealinnale.

Algselt püüdis Theodosius tellida leges generales, alustades Constantine’st, et seda kasutada Codex Gregorianuse ja Codex Hermogenianuse lisana. Ta soovis täiendada õigusnorme iidse Rooma juristide arvamuste ja kirjutistega, sarnaselt hiljem Justiniuse koodeksis leiduvale kokkuvõttele. Kuid ülesanne osutus liiga suureks ja 435. aastal otsustati keskenduda ainult Constantiniuse seadustele kirjalikult. See otsus määratles suurima erinevuse Codex Theodosianuse ja Justiniani hilisema Corpus Iuris Civilise vahel.

Koodeks koosneb 16 raamatust, kus põhiseadused (üle 3000) paiknevad kronoloogilises järjekorras. Enamik raamatuid eksisteerivad nende tegelikus olekus. Raamatud jagatakse pealkirjadeks ja pealkirjad jagunevad põhiseadusteks või seadusteks. Esimene raamat on pühendatud õiguse allikatele, 2-5 eraõigusele, 6-15 avalik õigusele, 16 kirikuõigusele.