Balthasar Neumann
| Balthasar Neumann | |
|---|---|
 | |
| Sünninimi | Johann Balthasar Neumann |
| Sündinud |
27. jaanuar, 1687 Eger, Böömimaa |
| Surnud |
19. august, 1753 Würzburg, Saksamaa |
| Tegevusala | arhitekt |
Balthasar Neumann, täisnimega Johann Balthasar Neumann (27. jaanuar 1687 Eger – 19. august 1753 Würzburg) oli Saksamaa barokiajastu arhitektuurimeister.[1] Balthasar Neumanni kuulsaimad ning silmapaistavamad tööd on Würzbergi residents ja Vierzenheiligeni neljateistkümne pühaku palverännukirik.
Balthasar Neumann näitas üles kompositsiooni meisterlikkust oma paleede ja kirikute kavandamisel. Tema hooneid iseloomustavad kuplid, võlvid ja ovaalsed ning ringikujulised ruumid koos suurte päevavalgust sisse toovate akendega.[1]
Neumanni kiriku ja palee interjööre kaunistasid erinevate kunstnike ja stukkmeistrite teosed.[2]
Elukäik
Balthasar Neumann sündis 1687. aastal Egeri linnas, Böömimaal.[1] Ta oli pärit üheksalapselisest perekonnast, kuhu kuulusid kolm tüdrukut ja kuus poissi, kellest Balthasar oli vanuse poolest tagant kolmas. Peale teda sündinud kaksikvennad surid aga varakult ja Balthasar jäi kõige nooremaks lapseks. Nakkushaigusesse suri varakult ka Balthasari ema Rosina ning kaks õde. Balthasar Neumanni isa Hans Christoph Neumann töötas kalevitöökojas ning kuulus tsunfti.[3]
Balthasari ristiisa oli valukoja omanik meister Balthasar Platzer ning Neumannil õnnestus tema juurde õpipoisiks minna ning õppida kellavalamiskunsti. Platzer oli tuntud ja lugupeetud meister ning sai tellimusi mitte ainult Böömimaalt vaid ka Ülem-Frangimaalt ja Ülem-Pfalzist. Tema tööde hulka kuulusid Tepli kloostrikiriku kell ning Floriani-nimeline kell Neumarktis. Ajal, mil Balthasar Neumann oli Platzeri õpipoiss, ei olnud töös aga ühtegi kella. Kogemust sai ta seal aga suurtükitorude valamisega. Kui Balthasar oli omandanud meistrilt kõik teadmised ja oskused lahkus ta kodulinnast, et arendada ennast välismaal.[3]
1711. aastal lahkus Balthasar Egeri linnast, saabudes hiljem samal aastal Würzburgi. Ta töötas seal Johann Ignaz Koppi valukojas, mis tootis relvi Frangimaa sõjaväe jaoks. 1712. aastal liitus ta suurtükiväega ning osales 1717. aastal Belgradi kaitsmises Türgi piiramise eest.[2]
Würzburgis sai Neumanni eestkostjaks vürts-piiskop Johann Philipp Franz von Schönborn, kes lasi Balthasar Neumannil ehitada Würzbergi residents, mis sai Neumanni elu tähtsaimaks tööks.[2]
Neumanni teiste esimesena planeeritud hoonete hulka kuulusid Schönborni kabel (1721-1736), Holzkircheni kirik (1726-1730) ja Münsterschwarzachi kirik (1727-1743). Ta tegi hooneid ka teiste Schönborni perekonna liikmete jaoks ning vastutas lõpuks kõigi suuremate Würzburgi ja Bambergi ehitusprojektide eest, mille alla kuulusid nii paleed, avalikud hooned, sillad ja kirikud. 1743. aastal alustas ta oma meistriteoseks kujunenud Vierzenheiligeni neljateistkümne pühaku palverännukiriku ehitamisega kui ka Käppele ja Neresheimi kirikute kavandamisega.[1]
Würzburgi residents
Neumanni karjäär arhitektina algas 1719. aastal, kui Würzburgi vürts-piiskop Johann Philipp Franz von Schönborn tegi talle pakkumise ehitada Würzburgi residents,mis pidi kandma nii perekonna palee kui ka administratiivhoone rolli.[2] Ehitusmeister oli siis 32-aastane ning sai võimaluse töötada koos selliste kuulsate arhitektidega nagu Maximilian von Welsch, Johann Dientzenhofer, Johann Lukas von Hildebrandt ning prantslased Gabriel Germain Boffrand ja Robert de Cotte.[4] Hoolimata töötamisest koos teise arhitektidega andis Neumann sellele projektile oma näo ja ilme ning see sai tema elu tähtsaimaks tööks. Ta oli ka ainuke teiste arhitektide seas, kes osales selles projektis alates ehituse esimesest faasist kuni lõpuni.[2] Würzburgi residentsi ehitus algas 1720. aastal. 1721. aastal aga võttis Neumann koos Welschi ja Hildebrandtiga osa Schönborni kabeli kavandamisest Würzburgi toomkirikusse ning juhatas selle ehitust kuni 1736. aastani. 1723. aastal reisis Neumann Pariisi, et vahendada mõtteid residentsi plaanide üle sealsete arhitektide Boffrand’i ja de Cotte’iga. 1724. aastal suri vürts-piiskop Schönborn ning uue piiskopi Christoph Franz von Hutteni valimisega jäi residentsi ehitus esialgu seisma. Hutten suri 1729. aastal. Tema järglane Friedrich Karl von Schönborn andis korralduse koheselt jätkata töid residentsi ehitusel. Aastaks 1737 olid tööd jõudnud nii kaugele, et võis asuda trepikoda välja ehitama. 1742. aastal lõpetati selle võlvlagi ja Keisrisaali ja Valge saali suured võlvlaed. Ehitis valmis 1744. aastal, peale 25 aastat kestnud ehitust.[4]
Würzburgi residentsi silmapaistvaim ruum on Keisrisaal, mis on üks luksuslikemaid ja suursugusemaid interjööre Balthasar Neumanni karjääris. Saal on ovaalne, kaardakende, lünettide ja peeglitega ning seda katab kuppel.[2] Keisrisaali pildiprogramm, mille autoriks on Giovanni Battista Tiepolo tutvustab Würzburgi linna ajalugu. Maalitud freskodel on kujutatud Burgundia Beatrixi pruuditeekonda, tema abiellumist Friedrich Barbarossaga ning keisrit piiskoppi ametisse pühitsemas.[4]
Eriline osa Würzburgi residentsis on trepikojal, mis oli barokse lossi esinduslik keskmes võimu näitamiseks. Kahejärguline trepp on vabalt ruumi paigutatud ning jookseb sujuvalt kõrgusse, otsejoones lae poole, pöördub siis platvormil vastassuunda ning tungib veel kõrgemale üles võlvialuse suunas. Neumanni Würzburgi lossi trepikoda võib pidada terviklikuks kehandiks, mis struktueerib ümbritsevat ruumi ja suunab selle meelelist tajumist. Pilku haarab esimesena arhitektooniline lahendus ning seejärel järk-järgult avanevad Tiepolo laemaalingud.[4]
Residentsil on U-kujuline plaan, mille tekitavad kompleksi peakorpust ääristavad tiibhooned.[2] Monumentaalne väljak residentsi ees on 167 m pikk ja 92 m lai. Kui Napoleon 2. oktoobril 1806. aastal kirjutas palee ees alla sõjakuulutustele Preisimaa vastu, olevat ta öelnud, et seisab “Euroopa suurima kirikla õuel”. Suursugune lossiansambel pidi Euroopa valitsejatele näitama, et Schönbornide suguvõsa on võimeline looma samal tasemel ehititsi nagu Versailles’.[4]
Vierzenheiligeni palverännukirik
1743. aastal alustas Neumann Vierzenheiligeni neljateistkümne pühaku palverännukiriku planeerimisega. Kirik asub Maini jõe oru kohal ning selle vastas asub Johann Dientzenhoferi kavandatud Banzi kloostrikirik.[4]
Hoone plaaniks on kaks suurt ovaali, mida eraldavad teineteisest väikesed ovaalsed külgkabelid. Need moodustavad kesklöövi, mis läheb üle kooriovaaliks. Kooriovaali ääristavad ringikujulised külgkabelid. Arhitektooniline kõrgpunkt on saavutatud kooripoolses altariosas. Sinna koondub põiming valgusest, arhitektuurist ja stukist. Vierzehnheiligeni kirikuga on Neumann loobunud traditsioonilisest kirikuinterjööri ikonograafiast.[4]
Neumann suri 1753. aastal ning oma imeteost valmis kujul ei näinud. Hoone võlvimisega saadi valmis alles 1763. aastal ning õnnistati sisse 1772. aastal.[4]
Viited
- ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 "Balthasar Neumann". Vaadatud 21.11.2018.
- ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 2,5 2,6 "Neumann, Balthasar". Vaadatud 21.11.2018.
- ↑ 3,0 3,1 Karl Norbert Mrasek (1994). Balthasar Neumann. Suure barokkarhitekti elulooromaan. Tallinn: Kunst.
- ↑ 4,0 4,1 4,2 4,3 4,4 4,5 4,6 4,7 Rolf Toman (2008). Barokk. Arhitektuur. Skupltuur. Maalikunst. Tallinn: Koolibri.