Balthasar Neumann
| Balthasar Neumann | |
|---|---|
 | |
| Sünninimi | Johann Balthasar Neumann |
| Sündinud |
27. jaanuar, 1687 Eger, Böömimaa |
| Surnud |
19. august, 1753 Würzburg, Saksamaa |
| Rahvus | sakslane |
| Tegevusala | arhitekt |
Balthasar Neumann, täisnimega Johann Balthasar Neumann (27. jaanuar 1687 Eger – 19. august 1753 Würzburg) oli Saksamaa barokiajastu arhitektuurimeister.[1] Balthasar Neumanni kuulsaimad ning silmapaistavamad tööd on Würzbergi residents ja Vierzenheiligeni palverännukirik. Neumann oli oma ajastu saksa esiarhitekt nii kunstilistelt saavutustelt kui ka tööde arvu poolest. Tema kujundatud hoonete alla kuulub rohkem kui 100 kirikut, kabelit, paleed, silda ja muud ehitist.[2]
Neumann töötas peamiselt Frangimaal, Bambergi ja Würzburgi piirkonnas, Schönborni vürts-piiskoppide eestkoste all.[3]
Balthasar Neumann on tuntud oma suursuguste trepikodade poolest ja võime üle manipuleerida ruumiga.[2] Paleede ja kirikute kavandamisel näitas ta üles ülimat kompositsiooni meisterlikkust. Tema kavandatuid hooneid iseloomustavad kuplid, võlvid ja ovaalsed ning ringikujulised ruumid koos suurte päevavalgust sisse toovate akendega.[1]
Neumanni kiriku ja palee interjööre kaunistasid erinevate kunstnike ja stukkmeistrite teosed.[4]
Elukäik
Balthasar Neumann sündis 1687. aastal Egeri linnas, Böömimaal.[1] Ta oli pärit üheksalapselisest perekonnast, kuhu kuulusid kolm tüdrukut ja kuus poissi, kellest Balthasar oli vanuse poolest tagant kolmas. Peale teda sündinud kaksikvennad surid aga varakult ja Balthasar jäi kõige nooremaks lapseks. Nakkushaigusesse suri varakult ka Balthasari ema Rosina ning kaks õde.[5] Balthasar Neumanni isa Hans Christoph Neumann töötas riide valmistamise töökojas.[4]
Balthasari ristiisa oli valukoja omanik meister Balthasar Platzer ning Neumannil õnnestus tema juurde õpipoisiks minna ning õppida kellavalamiskunsti. Platzer oli tuntud ja lugupeetud meister ning sai tellimusi mitte ainult Böömimaalt vaid ka Ülem-Frangimaalt ja Ülem-Pfalzist. Tema tööde hulka kuulusid Tepli kloostrikiriku kell ning Floriani-nimeline kell Neumarktis. Ajal, mil Balthasar Neumann oli Platzeri õpipoiss, ei olnud töös aga ühtegi kella. Kogemust sai ta seal aga suurtükitorude valamisega.
1711. aastal lahkus Balthasar Egeri linnast, saabudes hiljem samal aastal Würzburgi. Ta töötas seal Johann Ignaz Koppi valukojas, mis tootis relvi Frangimaa sõjaväe jaoks. 1712. aastal liitus ta suurtükiväega ning osales 1717. aastal Belgradi kaitsmises Türgi piiramise eest.[4]
Würzburgis sai Neumanni eestkostjaks vürts-piiskop Johann Philipp Franz von Schönborn, kes lasi Balthasar Neumannil ehitada Würzbergi residentsi, mis sai Neumanni elu tähtsaimaks tööks.[4]
Neumanni esimestena planeeritud hoonete hulka kuulusid veel Schönborni kabel (1721-1736), Holzkircheni kirik (1726-1730) ja Münsterschwarzachi kirik (1727-1743). Ta tegi hooneid ka teiste Schönborni perekonna liikmete jaoks ning vastutas lõpuks kõigi suuremate Würzburgi ja Bambergi ehitusprojektide eest, mille alla kuulusid nii paleed, lossid, kirikud, kindlused ja sillad. 1743. aastal alustas ta oma meistriteoseks kujunenud Vierzenheiligeni palverännukiriku ehitamisega kui ka Käppele ja Neresheimi kirikute kavandamisega.[1] Neresheimi kiriku arhitektuur läheneb oma stiili poolest juba rokokoole.[6]
Balthasar Neumann abiellus 1725. aastal Maria Eva Engelbertsiga (1704-1745). Kokku said nad kaheksa last, kellest viis olid tütred ja kolm pojad.[7]
Würzburgi residents
Neumanni karjäär arhitektina algas 1719. aastal, kui Würzburgi vürts-piiskop Johann Philipp Franz von Schönborn tegi talle pakkumise ehitada Würzburgi residents,mis pidi kandma nii perekonna palee kui ka administratiivhoone rolli.[4] Antud projektiga sai Neumann võimaluse töötada koos selliste kuulsate arhitektidega nagu Maximilian von Welsch, Johann Dientzenhofer, Johann Lukas von Hildebrandt ning prantslaste Gabriel Germain Boffrand'i ja Robert de Cotte'iga.[8] Hoolimata töötamisest koos teise arhitektidega andis Neumann sellele projektile oma näo ja ilme ning see sai tema elu tähtsaimaks tööks. Ta oli ka ainuke teiste arhitektide seas, kes osales selles projektis alates ehituse esimesest faasist kuni lõpuni.[4] Würzburgi residentsi ehitus algas 1720. aastal. 1721. aastal kavandas Neumann koos Welschi ja Hildebrandtiga Würzburgi toomkirikusse Schönborni kabeli. Neumann juhatas selle ehitust kuni 1736. aastani. 1724. aastal suri vürts-piiskop Schönborn ning uue piiskopi Christoph Franz von Hutteni valimisega jäi residentsi ehitus mõningaks ajaks seisma. Hutten suri 1729. aastal. Tema järglane Friedrich Karl von Schönborn andis aga korralduse koheselt jätkata töid residentsi ehituse kallal. Aastaks 1737 olid tööd jõudnud nii kaugele, et võis asuda trepikoda välja ehitama. 1742. aastal lõpetati selle võlvlagi ja Keisrisaali ja Valge saali suured võlvlaed. Ehitis valmis 1744. aastal, peale 25 aastat kestnud ehitust.[8]
Würzburgi residentsi silmapaistvaim ruum on Keisrisaal, mis on üks luksuslikemaid ja suursugusemaid interjööre Balthasar Neumanni karjääris. Saal on ovaalne, kaardakende, lünettide ja peeglitega ning seda katab kuppel.[4] Keisrisaali pildiprogramm, mille autoriks on Giovanni Battista Tiepolo tutvustab Würzburgi linna ajalugu. Maalitud freskodel on kujutatud Burgundia Beatrice'i pruuditeekonda, tema abiellumist Friedrich Barbarossaga ning keisrit piiskoppi ametisse pühitsemas.[8]
Eriline osa Würzburgi residentsis on trepikojal, mis oli barokkajastul lossi esinduslik ruum võimu ja rikkuse näitamiseks. Neumann on trepikotta kavandanud kahejärgulise trepi, mis jookseb sujuvalt kõrgusse, lae poole, pöördub siis platvormil vastassuunda ning tungib veel kõrgemale üles võlvialuse suunas. Neumanni Würzburgi lossi trepikoda võib pidada täiuslikuks tervikuks, mis struktureerib ümbritsevat ruumi ning suunab selle meelelist tajumist. Pilku haarab esimesena arhitektooniline lahendus ning seejärel järk-järgult avanevad Tiepolo laemaalingud.[8]
Residentsil on U-kujuline põhiplaan, mille tekitavad kompleksi peakorpust ääristavad tiibhooned.[4] Monumentaalne väljak residentsi ees on 167 m pikk ja 92 m lai. Kui Napoleon 2. oktoobril 1806. aastal kirjutas palee ees alla sõjakuulutustele Preisimaa vastu, olevat ta öelnud, et seisab “Euroopa suurima kirikla õuel”. Suursugune lossiansambel pidi Euroopa valitsejatele näitama, et Schönbornide suguvõsa on võimeline looma samal tasemel ehititsi nagu Versailles’.[8]
Vierzenheiligeni palverännukirik
1743. aastal alustas Neumann Vierzenheiligeni palverännukiriku planeerimisega.[8] Vierzenheiligeni kirikut peetakse tähtsaimaks Neumanni kavandatud kirikuks ning saksa barokse kirikuarhitektuuri oluliseimaks mälestiseks.[6] Kiriku nimi tähendab Neliteist Pühakut ning on selle nime saanud 14 pühaku järgi, keda katoliiklastel on kombeks häda puhul appi kutsuda.[9] Kirik asub Maini jõe oru kohal, Bambergi lähistel ning selle vastas asub Johann Dientzenhoferi kavandatud Banzi kloostrikirik.[8][6]
Kiriku hoone põhiplaan, mis on loodud omavahel seotud ovaalidest, on originaalne ning tekitab mulje dünaamilisest ruumist.[6][10] Arhitektooniline kõrgpunkt on saavutatud kooripoolses altariosas. Sinna koondub põiming valgusest, arhitektuurist ja stukist.[8] Neljateistkümne Pühaku altar asub eraldiseisvalt pealöövi keskel.[10] Vierzehnheiligeni kirikuga on Neumann loobunud traditsioonilisest kirikuinterjööri ikonograafiast.[8]
Kiriku interjöör on kaunistatud kulla, marmori, maalide ja skulptuuridega ning domineerib roosa ja kuldne toon. Stukkdekoori autoriks on Johann Michael Feuchtmayr ja maalid on teostanud Giuseppe Appiani.[11] Vierzenheiligeni kiriku puhul esineb rokokoodekoori merikarbimotiivi näol.[10]
Neumann suri 1753. aastal ning oma imeteost valmis kujul ei näinud. Hoone võlvimisega saadi valmis alles 1763. aastal ning õnnistati sisse 1772. aastal.[8]
Teisi töid
- Schönborni kabel (1721-1736)
- Holzkircheni kloostrikirik (1724-1732)
- Wiesentheldi kirik (1724-1732)
- Wernecki loss (1734-1745)
- Wormsi katedraal (1738-1740)
- Püha Cecilia ja Püha Barbara kogudus ja püha kirik (1739-1756)
- Gaibacki kolmainsuse kirik (1740)
- Käppele kirik (1740-1752)
- Etwashauseni Püha Risti kabel (1741)
- Augustusburgi loss (1741-1744)
- Bruhli loss (1743-1748)
- Augustusburgi palee (1743-1748)
- Neresheimi Benediktiini klooster (1747)
Galerii
-
Wernecki loss (1734-1745)
-
Wormsi katedraal (1738-1740)
-
Käppele kirik (1740-1752
-
Augustusburgi loss (1741-1744)
-
Neresheimi klooster (1747)
-
Balthasar Neumann Tiepolo maalitud freskol
Viited
- ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 "Balthasar Neumann". Vaadatud 21.11.2018.
- ↑ 2,0 2,1 "J. Balthasar Neumann (1687-1753)". Vaadatud 25.11.2018.
- ↑ "Balthasar Neumann". Vaadatud 25.11.2018.
- ↑ 4,0 4,1 4,2 4,3 4,4 4,5 4,6 4,7 "Neumann, Balthasar". Vaadatud 21.11.2018.
- ↑ Karl Norbert Mrasek (1994). Balthasar Neumann. Suure barokkarhitekti elulooromaan. Tallinn: Kunst.
- ↑ 6,0 6,1 6,2 6,3 Voldemar Vaga (1999). Üldine kunstiajalugu. Tallinn: Koolibri.
- ↑ "Balthasar Neumann". Vaadatud 22.11.2018.
- ↑ 8,00 8,01 8,02 8,03 8,04 8,05 8,06 8,07 8,08 8,09 Rolf Toman (2008). Barokk. Arhitektuur. Skupltuur. Maalikunst. Tallinn: Koolibri.
- ↑ Jaak Kangilaski (2004). Kunstikultuuri ajalugu. Renessansist impressionismini. Tallinn: Kunst.
- ↑ 10,0 10,1 10,2 Emily Cole (2009). Väike Arhitektuuri-Leksikon. Tänapäev.
- ↑ "The Basilica of the Fourteen Holy Helpers - Vierzehnheilige". Vaadatud 26.11.2018.