Geórgios I
Geórgios I (sünninimega Christian Vilhelm Ferdinand Adolf Georg; 24. detsember 1845 Kopenhaagen – 18. märts 1913 Thessaloníki) oli hellenite kuningas (Kreeka kuningas) 1863–1913.
Hilisem kuningas Geórgios sündis Kopenhaagenis Schleswig-Holstein-Sonderburg-Glücksburgi printsina (1852. aastast Taani prints) ning teda näis ees ootamas karjäär Taani mereväes. 1863. aastal, pärast ebapopulaarse kuninga Otto kukutamist, valis Kreeka Rahvuskogu 17-aastase Taani printsi riigi uueks kuningaks. Teda soovitasid kuningaks ja tema valimist toetasid tollased Euroopa suurjõud: Suurbritannia, Prantsuse keisririik ja Venemaa keisririik. Ta abiellus Vene suurvürstinna Olgaga ning tema õemehed olid kuningas Edward VII ja keiser Aleksander III.
Geórgiose pea 50-aastast valitsemisaega, mis kujunes pikimaks kaasaegse Kreeka ajaloos, iseloomustab riigi territooriumi laienemine ja mitmed sõjalised konfliktid naabritega. Kuningas Geórgios I mõrvati Thessaloníkis Esimese Balkani sõja ajal, pärast seda kui Kreeka väed olid okupeerinud Makedoonia. Võrreldes Geórgiose pika ametisolekuga jäid tema järeltulijate valitsemisajad lühikesteks ja ebakindlaiks.
Perekond ja lapsepõlv
Hilisem kuningas sündis Kopenhaagenis Schleswig-Holstein-Sonderburg-Glücksburgi printsi Christiani (hilisem Taani kuningas Christian IX) ja Hessen-Kasseli maakrahvitari Louise teise pojana. Kuigi tema täisnimi oli prints Christian Vilhelm Ferdinand Adolf Georg, oli ta kuni Kreeka troonile tõusmiseni tuntud kui prints Vilhelm.[1] Prints Vilhelmi isapoolne vana-vana-vana-vanaisa oli Tallinnas surnud ja Niguliste kirikusse maetud Eestimaa kindralkuberner ja Holstein-Becki hertsog Peter August Friedrich (1696–1775).
1852. aastal määrati Vilhelmi isa Christian lastetu Taani kuninga Frederik VII troonipärijaks ja tema perekonnaliikmeist said Taani printsid ja printsessid. Vilhelmil oli 2 venda ja 3 õde[1]:
- Frederik (1843–1912), kellest sai hiljem Taani kuningas Frederik VIII
- Alexandra (1844–1925), kes oli abielus Suurbritannia kuninga Edward VII-ga
- Dagmar (1847–1928), kes oli abielus Venemaa keisri Aleksander III-ga
- Thyra (1853–1933), kes oli abielus prints Ernest Augustuse, kolmanda Cumberlandi ja Teviotdale'i hertsogiga
- Valdemar (1858–1939)
Prints Vilhelmi emakeel oli taani keel ning teiseks keeleks oli inglise keel. Ta õppis ka prantsuse ning saksa keelt[1]. Ta alustas karjääri Taani mereväes ning koos venna Frederikuga võeti ta mereväekadetina teenistusse. Frederiki kirjeldati kui "vaikset ja erakordselt hästi käituvat", siis Vilhelm olevat olnud "elav ja ulakusi täis"[2].
Tõus Hellenite kuningaks
1862. oktoobris kukutati Kreeka troonilt kuningas Otto, kes oma päritolult oli Baieri prints[3]. Kuigi kreeklased eelistasid monarhiat vabariigile, ei soovinud nad uue kuningana näha Otto venda ja määratud troonipärijat Luitpoldi. Osa kreeklasi, kes tahtsid tihedamaid sidemeid tollase mõjukaima suurriigi Suurbritanniaga, soovisid uue kuningana näha prints Alfredi, Edinburghi hertsogit, kes oli kuninganna Victoria teine poeg. Suubritannia välisminister Lord Palmerston uskus, et kreeklaste käitumine on ajendatud soovist kasvatada oma territooriumi[4], lootes saada kingituseks Joonia saari, mis olid Briti protektoraat. 1832. aasta Londoni konverentsil oli aga otsustatud, et suurjõudude valitsevad perekonnad ei tohi Kreeka trooni vastu võtta. Pealegi oli plaanile kaljukindlalt vastu kuninganna Victoria. Kreeklased korraldasid siiski rahvahääletuse ja prints Alfred kogus 95% 240 000 häälest[5], 93 hääletanut soovis vabariiki, 6 soovis kreeklasest kuningat[6] ja ainult 1 hääl anti eelmise kuninga Otto toetuseks[7][8].
Prints Alfredi väljaarvamisega algasid otsingu uue kandidaadi leidmiseks. Prantslased eelistasid Aumale'i hertsog Henri d'Orleans'i, Britid käisid välja kuninganna Victoria mehevenna, Saksi-Coburgi ja Gotha hertsogi Ernst II, samuti Victoria nõo, Leiningeni vürsti Ernst Leopoldi ning Austria ertshertsog Maximiliani. Lõpuks jõudsid kreeklased ja suurjõud üksmeelele Taani prints Vilhelmi osas, kes oli rahvahääletusel saanud vaid 6 häält[9]. 30. märtsil 1863 valis Kreeka Rahvuskogu ta Geórgios I nime all kuningaks. Huvitaval kombel tõusis ta kuningatroonile enne oma isa, kes sai Taani kuningaks sama aasta 15. novembril[10].
Erinevalt Ottost, kes oli valitud kuningaks Rahvuskogu üksmeelse otsusega, mängisid Geórgiose kuningaks saamisel olulisimat rolli välismaised jõud. Samuti ei saanud Geórgios Kreeka kuninga, vaid hoopis hellenite kuninga tiitli[11].
Tema troonileasumistseremoonia toimus 6. juuni 1863 Kopenhaagenis ja seal osales ka Kreeka delegatsioon admrial Konstantínos Kanárise juhtimisel. Frederik VII nimetas Geórgiose Elevandi ordu liikmeks[12] ja üritusel teatati ka, et Britid loobuvad vastse kuninga auks Joonia saartest.
Valitsemisaja algusaastad
17-aastane vastne kuningas reisis esmalt Sankt-Peterburgi, Londonisse ja Pariisi, enne kui suundus Kreeka lipulaeva Hellase pardal 22. oktoobril Toulonist Kreeka suunas. Ta saabus Ateenasse 30. oktoobril 1863[13], olles maabunud eelmisel päeval Pireuses[14]. Soovides vältida eelkäija vigu, õppis ta kiiresti selgeks kreeka keele[15]. Uut kuningat nähti sageli eraviisiliselt Ateena tänavatel liikumas, samas kui Otto tegemisi oli saatnud alati uhke pidulikkus[16]. Geórgios leidis kuningapaleest eest korratuse, mis oli Otto kiire pagemise tagajärjel tekkinud ning ta lasi 40-aastast paleed korrastada ja parandada[16]. Lisaks soovis vastne kuningas vältida muljet, et ta on oma Taani nõunike mõju all, mistõttu ta saatis Taani tagasi oma onu, prints Juliuse. Krahv Wilhelm Sponneck, samuti kuninga nõunik, saavutas ebapopulaarsuse kui pooldas desarmeerimist ja seadis kahtluse alla kaasaegsete kreeklaste põlvnemise antiikkreeklastest[17]. Ka tema saadeti Taani tagasi[17].
1864. aasta mais alustas Geórgios ringreisi Peloponnesose poolsaarel, liikudes läbi Kórinthose, Argose, Tripoli, Sparta ja Kalamáta, kus ta asus fregatt Hellasele ja purjetas mööda rannikut põhja suunas, saadetuna Briti, Prantsuse ja Vene alustest. Hellas jõudis 6. juunil Korfule, kus Briti Ülemkomissar Sir Henry Storks andis Joonia saared pidulikult Kreekale üle.[18]
Vastne kuningas soovis kokku võtta parlamendis pikaleveninud arutlelud riigi põhiseaduse osas. 19. oktoobril 1864 saatis ta parlamendile kirja, kus ütles, et ta oli Kreeka krooni vastu võtnud teadmises, et uus põhiseadus peagi valmib ja kui see peagi ei juhtu, on tal vabadus rakendada vajalikke meetmeid. Kirja sõnastuses jätab ebaselgeks, kas kuningas pidas silmas Taani naasmist või isiklikult uue põhiseaduse kehtestamist. Kuna kumbagi varianti ei soovitud, jõudis parlament peagi põhiseaduse osas kokkuleppele.
28. novembril 1864 andis kuningas vande kaitsta uut konstitutsiooni. Värske põhiseaduse alusel moodustati ühekojaline parlament, mille esindajad said otsehääletusel valida kõik täisealised meessoost kodanikud. Riigis kehtestati konstitutsiooniline monarhia. Poliitiline olukord Kreekas kujunes ebastabiilseks ning ajavahemikus 1864–1910 toimusid riigis 21 üldvalimised ning võimul oli 70 erinevat valitsust[19].
Rahvusvahelistes suhetes hoidis Geórgios tugevaid sidemeid oma õemehe, Walesi prints Albertiga, kellelt ta lootis saada abi Türgi valduses olnud Kreeta osas. Alates kuningas Otto valitsusajast oli kreeklaste soov ühendada kõik kreeka alad ühtseks riigiks olnud pinnuks silmas Suurbritanniale ja Prantsusmaale, kes Krimmi sõja ajal olid okupeerinud Pireuse sadama, et maha suruda Kreeka irredentismilminguid[20]. Kreeta ülestõusu ajal (1866–1869) pöördus Walesi prints Suurbritannia välissekretäri Lord Derby poole palvega sekkuda Kreeka nimel Kreetal toimuvasse[21]. Suurriigid siiski otsustasid mitte sekkuda ja Türgi surus ülestõusu maha[22].
Kuningliku perekonna loomine
Geórgiosi kohtas oma tulevast abikaasat, suurvürstitar Olga Konstantinovnat 1863. aastal, mil Olga oli alles 12-aastane. Geórgios oli tollal külastamas Aleksander II õukonda oma ringreisil kuningaks valimise ja Kreekasse saabumise vahepealsel perioodil. Olga oli Aleksander II venna, suurvürst Konstantin Nikolajevitši ja suurvürstinna Aleksandra Jossifovna (enne õigeusku astumist Saksi-Altenburgi printsess Aleksandra) vanim tütar. Teistkordselt kohtas Geórgios Olgat 1867. aastal aprillis kui kuningas külast Venemaal oma õde Dagmarit, kes oli abillunud troonipärija Aleksander Aleksandrovitšiga. Luterlasest Geórgios leidis, et abielu õigeuskliku Olgaga aitaks kinnitaks kreeklaste lootust, et Geórgiose lastest tuleks samuti õigeusklikud[23]. Hellenite kuninga ja 16-aastase Olga Konstantinovna pulmad toimusid 27. oktoobril 1867 Sankt-Peterburgis. Pärast mesinädalaid Tsarskoje Selos lahkus paar 9. novembril Kreekasse[24]. Järgneva 20 aasta jooksul sündis neil 8 last:
- Konstantínos (1868–1923), abiellus Preisi printsessi Sophiega;
- Geórgios (1869–1957), abiellus printsess Marie Bonaparte'iga;
- Alexandra (1870–1891), abiellus suurvürst Pavel Aleksandrovitšiga;
- Nikolaos (1872–1938), abiellus suurvürstitar Jelena Vladimirovnaga;
- Maria (1876–1940), abeillus suurvürst Juri Mihhailovitšiga ja teistkordselt admiral Perikles Ioannidisega;
- Olga (1880), suri seitsmekuuselt
- Andréas (1882–1944), abiellus Battenbergi printsessi Alice'ga, prints Philipi isa;
- Christophoros (1888–1940), abiellus Nancy Stewart Worthington Leedsiga ja teistkordselt Orléans printsessi Françoise'iga
Keiser Aleksander kinkis noorpaarile pulmakingiks mõned saared Petalioi lahes, mida kuninglik perekond külastas oma jahil Amphitrite. Geórgios ostis hiljem ka Tatoi mõisa Ateenast põhjas ning lasi Korfule rajada villa Mon Repos[25]. Geórgios arendas Tatoid, rajades sinna teid ning istutades viinamarju, et valmistada seal veini[26]. Varjates oma koduigatsust Taani järele lasi kuningas teatava saladuskatte all Tatoisse rajada meierei, mida majandasid taanlased ja, mis meenutas kuningale kodumaad[27]. Kuninganna Olga oma koduigatsust ei varjanud ja külastas sageli Pireuse sadamas viibivaid Vene laevu[28]. Kahekesi viibides vestles kuningapaar omavahel saksa keeles. Lastele aga õpetasid kasvatajad inglise keelt ning oma lastega rääkiski kuningas peamiselt inglise keeles[29].
Kuningas, kes oli suguluses Suurbritannia, Venemaa ning Preisi valitsevate suguvõsadega, oli eriti soojades suhetes Walesi printsi ja printsessiga, kes külastasid ka 1869. aastal Ateenat.
Ajavahemikus 1864–1874 oli Kreekal 21 valitsust, millest pikim püsis ametis poolteist aastat. 1874. aasta juulis avaldas Charílaos Trikoúpis ajalehes Kairoi anonüümse artikli, kus süüdistas kuningas Geórgiost ja tema nõunikke stabiilsete valitsuste puudumisest tekitatud poliitilise kriisi kestmises. Artiklis väitis ta, et kuningas käitub nagu absoluutne monarh, kes annab vähemusvalitsustele võimu rahva üle. Samuti kirjutas Trikoúpis, et kui peaministriks saaks vaid poliitik, kel on parlamendi enamuse toetus, töötaksid poliitikud ühtsemalt, eesmärgiga luua koalitsioonivalitsus. Trikoúpise arvates oleks taoline plaan lõpetanud poliitilise ebastabiilsuse ja toonud kaasa arvukate väikeparteide kadumise. Pärast seda kui võimud olid arreteerinud mehe, keda ekslikult artikli kirjutamises kahtlustati, tunnistas Trikoúpis enda autorluse ise üles, mispeale ta võeti vahi alla. Sellele järgnenud avalikkuse pahameele tagajärjel ta vabastati ja mõisteti õigeks põhiseadusliku korra õõnestamise süüdistuses. Järgmisel aastal palus kuningas Trikoúpisel valitsus moodustada ja luges seejärel troonilt kõne, kus kuulutas, et tulevikus saab peaministriks üksnes suurima toetusega partei esimees.[30]
Kreeka territoriaalne laienemine
1870. aastatel survestas Kreeka pidevalt Türgit, püüdes saada enda valdusse Epeirost ja Tessaaliat. Vene-Türgi sõda aastail 1877–1878 lõi hea võimaluse Kreeka-Vene liitlassuhte tekkeks. Geórgiose õde Dagmar oli Venemaa keisri Alekander II minia ja Dagmar püüdis mõjutada Kreekat Türgi vastu sõtta astuma. Suurbritannia ja Prantsusmaa ei andnud selleks oma nõusolekut ning Kreeka jäi neutraalseks. 1878. aastal toimunud Berliini kongressi kehtestati Vene-Türgi sõja rahutingimused ning Kreeka sai õiguse Kreetale, Epeirosele ja Tessaaliale.[31]
1880. aastal polnud piirides veel kokku lepitud ning Suurbritannia ja Prantsusmaa käisid välja Kreekale väga soodsa kava, mille järgi oleks viimane saanud endale nii Olümpose mäe kui Ioannina. Kui Türgi sellele plaani suhtes tugevat vastumeelsust osutas, ähvardas peaminister Trikoúpis mobiliseerida Kreeka väed, mis osutus veaks. Suurriikide seas tekkisid erimeelsused ning hoolimata Suurbritannia toetusest Kreekale lepiti kokku, et Türgi loovutab Kreekale kogu Tessaalia, kuid vaid osa Epeirosest ja Artast. Uus peaminister Aléxandros Koumoundoúros nõustus vastumeelselt uute piiridega.[32]
Nende sündmuste järel asus Trikoúpis pooldama ideed, et Kreeka peaks jääma oma praegustesse piiridesse, olles saanud väärtuslikku õppetunni selle kohta, et suurriikide suhtumine ei pruugi olla alati Kreekat toetav. Tema peamised poliitiline vastane Rahvuslik Partei, mida juhtis Theodoros Deligiannis, püüdis aga igal võimalusel puhuda lõkkele Türgi-vastaseid meeleolusid. 1885. aastal alustasid bulgaarlased Ida-Rumeelias türklaste vastu ülestõusu ning liitsid provintsi Bulgaariaga. Deligiannis sai Kreeka valimistel ülekaaluka võidu Trikoúpise üle ning tema valimisloosungiks oli väide, et kui bulgaarlased võisid eirata Berliini lepet, võivad seda teha ka kreeklased.[32]
Deligiannis mobiliseeris Kreeka armee, misjärel Briti kuninglik merevägi korraldas Kreekale blokaadi. Blokaadi juhatas prints Alfred, Edinburghi hertsog, kes oli 1863. aasta valimistel olnud kreeklaste esimene valik kuningaks[32] ning Admiraliteedi Esimene Lord oli tollal Lord Ripon, kelle naisevend Frederick Vyner oli 16 aastat varem Kreekas röövitud ja mõrvatud[33].
Aastatel 1882–1897 vahetasid Deligiannis ja Trikoúpis omavahel peaministritooli, olenevalt kuidas parasjagu kummalgi poliitilist edu jätkus.[34]
19. sajandi lõpukümnendid
Geórgiose troonileasumise hõbejuubelit tähistati 1888. aastal kogu Kreekas. 30. oktoobril, tema troonileasumise aastapäeval, oli Ateena kaunistatud vanikutega ning pidustusi külastasid Taani kroonprints Frederik, Walesi prints ja printsess, Edinburghi hertsog ja hertsoginna, Venemaa suurvürstid Sergei Aleksandrovitš ja Pavel Aleksandrovitš ning Türgi esindajana Ahmed Cevad Pasha, kes kinkis kuningale kaks araabia hobust. Juubelisündmused võtsid terve nädala ning nende hulka kuulusid ballid, gaalad, paraadid, tänujumalateenistus Ateena katedraalis ning lõuna 500 kutsutud külalisele sinivalges telgis Akropolisel.
Kreeka arenes 19. sajandi lõpukümnendeil jõudsalt. 1893. aastal valmis Korinthose kanal, mis lühendas mereteed Aadria merest Pireuse sadamasse 241 kilomeetri võrra.
1896. aasta olümpiamängud
1896. aastal peeti Ateenas esimesi kaasaegseid olümpiamänge. Geórgios ja kogu kuningapere tegi väga palju ära esimeste kaasaegsete olümpiamängude, 1896. aasta suveolümpiamängude korraldamiseks. Ta avas olümpiamängud [35], osales paljudel võistlustel pealtvaatajana [36] ja autasustas kõiki medalivõitjaid [37]. Tema vanim poeg, kroonprints Konstantínos I oli mängude korralduskomitee esimees ja Kreeka Olümpiakomitee esimene president [38]. Ka teised kuningapere liikmed vaatasid paljusid võistlusi pealt ja näiteks kuninganna Olga avas mängude laskmisvõistlused, tulistades väikeste lillevanikutega kaunistatud püstolist [36].
Kreeka-Türgi sõda
Plaan ühendada kõik kreeka alad ühtseks riigiks (Megali Idea) oli rahva seas endiselt populaarne ning 1897. aastal puhkes Kreetal taas türklastevastane ülestõus. Veebruaris 1897 saatis kuningas oma poja, prints Geórgiose Kreetale, et see võtaks saare oma kontrolli alla. Kreeklased keeldusid Türgi pakkumisest kehtestada saarel autonoomne valitsus ja peaminister Deligiannis mobiliseeris Kreeka väed sõjaks. Suurriigid keeldusid lubamast Kreeka laienemist ning 25. veebruaril 1897 teatati, et Kreeka jääb autonoomse valitsuse alla ning anti käsk Kreeka ja Türgi sõjajõududele saarelt taanduda.
Perekond
Ta abiellus Vene päritolu kuninganna Olgaga ja neil oli kaheksa last:
- Konstantínos I (1868–1923)
- Prints Geórgios (1869–1957)
- Printsess Alexandra (1871–1891)
- Prints Nikolaos (1872–1938)
- Printsess Maria (1876–1940)
- Printsess Olga (1881)
- Prints Andréas (1882–1944)
- Prints Christophoros (1888–1940)
Esivanemad
| Geórgios I esivanemad | ||||
| Hellenite kuningas Geórgios (1845–1913) |
Taani kuningas Christian IX (1818–1906) |
Schleswig-Holstein-Sonderburg-Glücksburgi hertsog Friedrich Wilhelm (1785–1831) |
Schleswig-Holstein-Sonderburg-Becki hertsog Friedrich Karl Ludwig (1757–1816) |
Schleswig-Holstein-Sonderburg-Becki prints Karl Anton August (1727–1759) |
| krahvitar Friederike zu Dohna-Schlodien (1738–1786) | ||||
| krahvitar Friederike Amalie von Schlieben (1757–1827) |
krahv Karl Leopold von Schlieben (1723–1788) | |||
| krahvitar Marie Eleonore von Lehndorff | ||||
| Hessen-Kasseli printsess Luise Karoline (1789–1867) |
Hessen-Kasseli mittevalitsev maakrahv Karl (1744–1836) |
Hessen-Kasseli maakrahv Friedrich II (1720–1785) | ||
| Suurbritannia printsess Mary (1723–1772) | ||||
| Taani printsess Louise (1750–1831) |
Taani kuningas Frederik V (1723–1766) | |||
| Suurbritannia printsess Louise (1724–1751) | ||||
| Hessen-Kasseli maakrahvitar Louise (1817–1898) |
Hessen-Kasseli mittevalitsev maakrahv Wilhelm (1787–1867) |
Hessen-Kasseli mittevalitsev maakrahv Friedrich (1747–1837) |
Hessen-Kasseli maakrahv Friedrich II (1720–1785) | |
| Suurbritannia printsess Mary (1723–1772) | ||||
| Nassau-Usingeni vürstitar Karoline Polyxena (1762–1823) |
Nassau-Usingeni vürst Karl Wilhelm (1735–1803) | |||
| Leiningen-Dagsburgi krahvitar Karoline Felizitas (1734–1810) | ||||
| Taani printsess Louise Charlotte (1789–1864) |
Taani prints Frederik (1753–1805) |
Taani kuningas Frederik V (1723–1766) | ||
| Braunschweig-Wolfenbütteli printsess Juliane Marie (1729–1796) | ||||
| Mecklenburg-Schwerini printsess Sophie Friederike (1789–1864) |
Mecklenburg-Schwerini prints Ludwig (1725–1778) | |||
| Saksi-Coburg-Saalfeldi printsess Charlotte Sophie (1731–1810) | ||||
| Eelnev Otto |
Hellenite kuningas 30. märts 1863 – 18. märts 1913 |
Järgnev Konstantínos I |
Kirjandus
- Richard Clogg "A Short History of Modern Greece". Cambridge University Press, 1979
- Walter Christmas "King George of Greece". McBride, Nast & Company, New York 1914
- Edward S. Forster "A Short History of Modern Greece 1821–1956". Methuen and Co., London 1958
- John Van der Kiste "Kings of the Hellenes". Sutton Publishing, Stroud 1994
- Christopher Montague Woodhouse, viies parun Terrington "The Story of Modern Greece". Faber and Faber, London 1968
Viited
- ↑ 1,0 1,1 1,2 Van der Kiste, lk. 6–8
- ↑ Christmas, lk. 45
- ↑ A. H. Lidderdale (toimetaja ja tõlkija) "Makriyannis: The Memoirs of General Makriyannis 1797–1864". Oxford University Press 1964, lk. 212
- ↑ Van der Kiste, lk. 4
- ↑ Clogg, lk. 82
- ↑ Forster, lk. 17
- ↑ Van der Kiste, lk. 5
- ↑ Christmas, lk. 37
- ↑ Christmas, lk. 39–41
- ↑ Van der Kiste, lk. 6–11
- ↑ Woodhouse, lk. 170
- ↑ Christmas, lk. 54
- ↑ Forster, lk. 18
- ↑ Van der Kiste, lk. 14–15
- ↑ Van der Kiste, lk. 18
- ↑ 16,0 16,1 Van der Kiste, lk. 16–17
- ↑ 17,0 17,1 Christmas, lk. 73–74
- ↑ Christmas, lk. 65–66
- ↑ Woodhouse, lk. 87
- ↑ Woodhouse, lk. 167
- ↑ Van der Kiste, lk. 23
- ↑ Clogg, lk. 87
- ↑ Van der Kiste, lk. 24
- ↑ Christmas, lk. 83
- ↑ Christmas, lk. 140–141
- ↑ Christmas, lk. 149
- ↑ Van der Kiste, lk. 37
- ↑ Van der Kiste, lk. 39
- ↑ Forster, lk. 74
- ↑ Clogg, lk. 86
- ↑ Clogg, lk. 89
- ↑ 32,0 32,1 32,2 Woodhouse, lk. 181
- ↑ Van der Kiste, lk. 35
- ↑ Clogg, lk. 90–92
- ↑ Tiit Kuningas, Kalle Voolaid. "I olümpiamängud: Ateena 1896". Inreko Press, Tallinn 1997, lk. 103
- ↑ 36,0 36,1 "I olümpiamängud: Ateena 1896", lk. 100
- ↑ "I olümpiamängud: Ateena 1896", lk. 141
- ↑ "I olümpiamängud: Ateena 1896", lk. 82
Välislingid
 |
Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Geórgios I |