Harilik vereurmarohi

Harilik vereurmarohi
	;
Taksonoomia
Riik	Taimed Plantae;
Hõimkond	Õistaimed Magnoliophyta;
Klass	Kaheidulehelised Magnoliopsida;
Selts	Tulikalaadsed Ranunculales;
Sugukond	Magunalised Papaveraceae;
Perekond	Vereurmarohi Chelidonium;
Liik	Harilik vereurmarohi; L.
Binaarne nimetus
	Chelidonium majus;
Sünonüümid
	Chelidonium maius

See artikkel räägib taimeliigist; perekonna kohta vaata artiklit Vereurmarohi (perekond)

Harilik vereurmarohi (Chelidonium majus) on mitmeaastane rohttaim magunaliste sugukonnast, vereurmarohu perekonna ainuke liik.

Levik

Harilik vereurmarohi kasvab peaaegu kogu Euroopas ja Vahemeremaades. Eestis on ta pärismaine taim ning tavaline. Vereurmarohu on eurooplased viinud ka Põhja-Ameerikasse, et sellega nahahaigusi ravida, ja ta on seal naturaliseerunud. Esimesed teated vereurmarohust Põhja-Ameerikas pärinevad aastast 1672.

Taim kasvab nii jäätmaal, tee ääres, metsaservas kui ka aias. Sagedamini leidub teda inimasustusega paikades.

Kirjeldus

Taime kõrgus on 30–70, kohati kuni 120 cm. Vars on püstine ja harunev.

Lehed on sulgjagused, kuni 30 cm pikad ja kinnituvad vahelduvalt.

Kollane õis on kahesuguline, nelja 1 cm pikkuse äraspidimunaja kroonlehega. Taim õitseb maist septembrini. Ta on putuktolmleja, sageli tolmeldavad teda kimalased.

Vili on kõdrataoline peenike kupar. Õied ja kuprad on taimel samaaegselt. Seemned valmivad alates juunist. Seemned on väikesed ja mustad ning eritavad aineid, mis meelitavad sipelgaid ligi. Sipelgad veavad seemneid minema ja aitavad niimoodi taimel levida.

Risoom on tugev ja hargnev. Sügisel maapealne osa sureb, taim talvitub risoomis ja tärkab sealt kevadel uuesti.

Vigastamisel eraldavad nii varred, lehed kui ka kuprad halvasti lõhnavat mürgist kollast piimmahla.

Vereurmarohust on olemas diploidne, topeltõiega teisend. Seda peetakse agressiivseks taimeks ja mõnel pool hävitatakse. Vereurmarohu hävitamiseks piisab, kui see välja kitkuda või sellele enne seemnete valmimist mürki pihustada.

Kasutamine

Vereurmarohi on mürgine. Allaneelamise korral tekitab ta suus ja kurgus ägedat kõrvetust ja ville. Ta võib põhjustada valusid maos ja maksas, iiveldust ja krampe. Mürgistus võib olla tõsine, kuid esmaabi korral ei ole see surmav. Ta on mürgine kõigile koduloomadele peale kitsede ja sigade.

Vereurmarohu piimmahla kasutatakse muu hulgas nahahaiguste, eelkõige soolatüügaste raviks.

Traditsiooniliselt kasutati taime leotist koduloomade punakusesuse vastu. Inimesed on leotisega loputanud pead pärast pesemist, et vabaneda kõõmast.

Vereurmarohu teega on ravitud seedeelundite haigusi. Selleks võetakse üks teelusikatäis ürti klaasi keeva vee kohta ja juuakse üks klaas päevas. Eriti aitab see maksahaiguste korral.^[1]