Otepää kõrgustik

Otepää kõrgustik asub Lõuna-Eestis Otepää linna, Valga, Põlva, Tartu ja Võru maakondade aladel. See on Eestis kõrguselt teine kõrgustik Haanja kõrgustiku järel.

Otepää kõrgustiku pindala on umbes 1200 km². Selle läbimõõt põhjast lõunasse kui ka idast läände on ligikaudu 40 kilomeetrit. Kõrgustiku alale jäävad peaaegu tervenisti Valga maakonna Otepää vald ja Põlva maakonna Kanepi vald, samuti jääb sinna suur osa Tartu maakonna Nõo ja Kambja vallast. Servapidi ulatuvad kõrgustikule Tartu maakonna Elva vald ning Võru maakonna Antsla ja Võru vald. Elva linn asub kõrgustiku piiril. Kõrgustikule on nime andnud selle keskpaigas asuv Otepää linn. Alevikest jäävad kõrgustiku servaaladele Kambja, Kanepi, Puka ja Sangaste.

Geograafia

Otepää kõrgustik on Kõrg-Eesti allprovintsi Kagu-Eesti kõrgustike maastikuvaldkonna maastikurajoon, seda ümbritsevad Ugandi lavamaa, Valga nõgu ja Väike-Emajõe orund ja Võru-Hargla nõgu.

Peaaegu kõik Otepää kõrgustiku piirid on hästi nähtavad, sest neid tähistavad Rõngu org ja Elva orund läänes, Voika-Tatra ürgorg põhjas, Reola ja Ahja ürgorg idas. Kagus liitub Otepää kõrgustikuga Karula kõrgustik ja sealsed piirid väljenduvad nõrgalt Urvaste ürgoru kaguosaga Sulbi–Puskaru joonel.

Otepää kõrgustik on veelahkmeala, kust saavad alguse mitmed olulised Ida-Eesti vesikonda kuuluvad jõed. Nende seas on Võhandu, Väike Emajõgi, Ahja ja Elva jõgi. Järved paiknevad kõrgustikul tihti rühmadena, mille hulka kuuluvad Päidla järvestik, Kodijärve, Arula ja teised rühmad.

Otepää kõrgustikku saab jaotada kaheks kõrgemaks osaks, mida eraldab Pühajärve vagumus ehk nõgu. Vagumus on põhjakirde–lõunaedela-suunaline absoluutkõrgustega 120–130 meetrit. Vagumuses asuvad kolm suuremat järve – Pangodi, Nõuni järv ja Pühajärv. Põhjas ühineb vagumus Elva jõe oruga ning lõunas jätkab seda Väikese Emajõe org.

Otepää kõrgustiku lääneosas asuvad selle kõrgemad mäed: Kuutsemägi, Kõrgemägi, Tsiatrahvimägi ning Harimägi. Kõrgustiku idaosas asuvad kuplikujulised Väike Munamägi ja Tedremägi; ida pool Tõikamägi ja Laanemägi.

Kõrgustiku lääneosa on väiksem ja kõrgem, idaosa on ulatuslikum ja laugem. Arvukad ürgorgud jaotavad kõrgusttikku väiksemateks küngastikeks ja lainjateks lavadeks. Pangodi ümbrus ja Kambja Köstrimäed paistab silma liigestatud reljeefiga. Kõrgustiku kaguosas on palju üsna sügavaid (kuni 40 m) orgusid, suurimad nendest on Kooraste org, Jõksi-Piigandi org, Erastvere-Ahja org ning Urvaste ürgorg.

Otepää kõrgustiku kõrgeimad tipud

Küngas	Kõrgus	Asukoht
Kuutsemägi	217,6 m	Arula
Tõikamägi	214,9 m	Pilkuse
Tsiatrahvimägi	213,7 m	Meegaste
Kõrgemägi	213,4 m	Meegaste
Harimägi	213,2 m	Mäeküla
Laanemägi	212,2 m	Hauka
Väike Munamägi	207,5 m	Nüpli
Meegaste mägi	207,3 m	Meegaste
Tinnijaagu mägi	207,2 m	Meegaste
Maranamägi	206,1 m	Meegaste
Tepani mägi	202,7 m	Meegaste
Sannamägi	200,4 m	Kibena
Jaanimägi	198,6 m	Meegaste
Koplimägi	193,7 m	Pilkuse
Suurmägi	190,1 m	Ivaste
Tehvandi mägi	189,8 m	Nüpli
Kaldemägi	189,4 m	Ivaste
Lakesoo mägi	185,8 m	Ivaste
Pärdu mägi	183,2 m	Meegaste
Lahamägi	182,7 m	Lutike
Huumägi	179,8 m	Vana-Otepää
Urgemägi	179,6 m	Ivaste
Kaltsimägi	179,4 m	Neeruti
Tedremägi	177,5 m	Nüpli
Tallimõisa mägi	172,1 m	Neeruti
Munnimägi	170,2 m	Vana-Otepää
Võnnumägi	170,2 m	Pilkuse
Apteekrimägi	169,9 m	Otepää

Geoloogia

Otepää kõrgustik on liustikutekkeline. See on kujunenud Weichseli jäätumise lõpustaadiumis 15 000 – 10 000 aastat tagasi jääliustike korduva pealetungi ja sulamise käigus kuhjunud materjalist. Sealsed kõrgussuhted avalduvad üldjoontes juba jääajaeelsel aluspõhjal, mille kõrgemad alad jäävad kõrgustiku kõrgemate osade alla ja Pühajärve nõgu markeerib sügav vagumus. Need reljeefi põhijooned on kujunenud jääajaeelsete jõgede erosiooni ja teiste geoloogiliste jõudude toimel. Weichseli jäätumise lõpustaadiumis jaotus Otepää kõrgustiku kohal pikemat aega paigal püsinud või edasi-tagasi liikunud mandrijää serv piki jäälõhesid tohutuks hulgaks jääpankadeks. Jääst väljasulava kivimaterjali kandis sulamisvesi jäälõhedesse, koobastesse ja jääpaisjärvedesse, kus see settis kõrgendikeks. Jääpankade kohale kujunesid nende sulamisel järvenõod, millest mõned on hilisemate vooluvete erosiooni tulemusel avanenud. Suur osa vahetult jääaja järel eksisteerinud järvedest on aja jooksul kinni kasvanud ja muutunud soodeks.

Kõrgustiku pinna suhteline kõrgus on peamiselt rohkem kui 100 meetrit. Üle kümne tipu Otepää kõrgustikul ulatub kõrgemale kui 200 meetrit merepinnast. Kõrgustikul on künklik pinnamood, mille moodustavad kuni 200 meetri paksused mandrijää setted. Setted lasuvad aluspõhja moodustaval keskdevoni liivakivil (eelkõige Burtnieki lade). Peamisteks pinnavormideks Otepää kõrgustikul on mõhnad, moreenkünkad, moreentasandikud, sandurtasandikud ja jääjärvetasandikud. Kõrgustik jaguneb kõrgendikeks ja nende vahele lahtedena tungivateks soostunud orunditeks ja nõgudeks, mis tihti märgivad kinnikasvanud järvede kunagisi asupaiku. Kõrgendikud koosnevad peamiselt kihitatud kruusadest ja liivadest, mille on maha jätnud mandrijää sulades tekkinud voolused. Lisaks esineb viirsavisid ja liivsavisid, mis esindavad jääpaisjärvede setteid. Vähem esineb tüüpilist moreeni, milles eri suuruses kivimiosakesed esinevad segipaisatuna. Jääsetted sisaldavad ka olulisel määral põhjavett. Künklikul alal on levinud tugevasti erodeeritud, huumusvaesed leetunud saviliivmullad ja liivsavimullad.

Kliima

Otepää kõrgustik on Eesti kõige paksema ja kestvama lumikattega piirkond, mille põhjuseks on peamiselt sulade harvem esinemine suuremate kõrguste tõttu. Samuti on sademete hulk siin Eesti keskmisest kõrgem. Sellel klimaatilisel eripäral on olnud roll ka Otepää ja ümbritseva piirkonna kujunemisel rahvusvahelise tähtsusega talispordikeskuseks. Võrreldes Lääne- ja Põhja-Eestiga toimub siin kevadel soojenemine kiiremini, kevad saabub keskmiselt poolteist nädalat varem ja temperatuur on aprillist juunini üldiselt kõrgem. Sügisel aga langeb temperatuur siin mereäärsega võrreldes kiiremini.

Reljeef mõjutab alaliselt klimaatilisi tingimusi Otepää kõrgustikul. See ilmneb eriti selgelt kevadel, kui näiteks sinililled puhkevad kõigepealt lõunanõlvadel, seejärel ida- ja läänenõlvadel. Põhjanõlvadel püsib samal ajal veel lumikate. Sama puudutab teiste taimede, nagu maasikate ja toomingate kasvu.

Maastikud

Sealne maastik on tuntud oma vaheldusrikkuse poolest. Kõikvõimaliku kuju ja suurusega kuplite, küngaste, seljakute ning nõgude, lohkude ja orgude peal kasvab ka väga mitmekesine taimkate. Ülekaalus on segametsad, kuid tumeda müürina kerkib ka puhtkuusikuid. Nende vahele jäävad kõrgemal väikeste lappidena põllu- ja karjamaad, allpool lohkudes niidu- ja soolapid. Asustuspildis annavad tänapäevani tooni ajalooliselt kujunenud hajakülad ja üksiktalud, mida omavahel ühendavad käänakulised teed.

Järsu reljeefi ja klimaatiliste iseärasuste tõttu on siinsed põllumaad väga killustunud. Lisaks on mullad väheviljakad ja maapinna kalded põhjustavad probleeme sadevete ärajuhtimisega. Seetõttu on ajalooliselt teraviljakasvatus olnud Otepää kõrgustikul teisejärguline ja põllumajanduse põhialaks on senini jäänud loomakasvatus.

Looduskaitse

Looduse kaitsmiseks loodi esmalt Pühajärve (870 ha) ning Väikese Munamäe ja Tedremäe (355 ha) maastikukaitsealad. Alates 1997. aastast kuulub kõrgustiku tuumikala Eesti suurimasse, Otepää loodusparki pindalaga 22 430 ha. Looduspargi eesmärgiks on kaitsta Otepää kõrgustikule omast kuppelmaastikku, sealset elustikku, kohalikku elulaadi ja kultuuripärandit.

Ajalugu ja kultuur

Otepää kõrgustikul elab üle 13 000 inimese. Sealsetel maastikel on olnud suur mõju Lõuna-Eesti kultuuriloole, keelemurrete ja pärimuse kujunemisele. Otepää muinaslinnus oli üks Muinas-Eesti olulisemaid võimukeskusi; Otepää ja Kanepi kihelkonnad olid 19. sajandi ärkamisajal rahvusliku liikumise aktiivseks tegevuspaigaks.