Édouard Manet
- Mitte segi ajada Claude Monet'ga
| Édouard Manet | |
|---|---|
 | |
| Sünninimi | Édouard Manet |
| Sündinud |
23. jaanuar 1832 Pariis |
| Surnud |
30. aprill 1883 (51-aastaselt) Pariis |
| Rahvus | prantslane |
| Tegevusala | maal, graafika |
| Kunstivool | realism, impressionism |
| Tuntud teoseid | "Eine murul", "Olympia", "Baar Folies-Bergère'is" |
Édouard Manet (23. jaanuar 1832 Pariis – 30. aprill 1883 Pariis) oli prantsuse impressionistlik maalikunstnik.
Tänapäeval on Manet tuntud peamiselt oma maalide "Eine murul" ja "Olympia" kaudu. Need tekitasid kunstniku eluajal palju kõneainet ja kujunesid pöördepunktiks noortele kunstnikele, kes kujundasid lõpuks välja impressionismi. Tänapäeval peetakse neid maale modernismi alguseks.
Manet sündis jõukas ja heade sidemetega perekonda. Tema ema Eugénie-Desirée, sündinud Fournier, oli pärastise Rootsi kuninga Karl XIV Johani ristitütar. Isa Auguste Manet oli kohtunik ja ootas, et ka Édouard teeks karjääri õigusteaduses. Kuid onu Charles Fournier julgustas poissi kunstiga tegelema ja viis teda sageli Louvre'isse.
1841 astus Manet keskkooli. 1845 läks ta jällegi onu nõuandel joonistamiskursustele. Seal kohtus ta Antonin Proustiga, kellest sai Prantsusmaa kunstiminister ja Manet' eluaegne sõber. Isa soovitusel sõitis Manet 1848 õppelaeval Rio de Janeirosse, kuid ta kukkus kaks korda läbi mereväkke astumise katsetel. Pärast seda isa leebus ja lubas pojal jätkata kunsti õppimist. 1850–1856 õppis ta akademisti Thomas Couture'i juures, aga vabal ajal kopeeris Louvre'is vanade meistrite töid. 1853–56 rändas ta Saksamaal, Itaalias ja Hollandis ning sel ajal sai ta mõjutusi Frans Halsilt, Diego Velázquezelt ja Francisco de Goyalt.
1856 asutas Manet oma stuudio. Tema selle aja maale iseloomustavad lahtised pintslitõmbed, üksikasjade lihtsustamine ja üleminekutoonide vältimine. Tema selle aja loomingut iseloomustab realism. Ta maalis kaasajale omaseid teemasid: kerjuseid, lauljaid, mustlasi, inimesi kohvikutes ja härjavõitlusi. Religioosseid, mütoloogilisi ja ajaloolisi teemasid kasutas ta vähe, kuid siiski valmisid tal "Pilgatud Kristus" ja "Kristus inglitega".
Manet' rohmakas maalimisstiil ja tema tööde fotole omane valgustus olid omal ajal uudsed. Need eristusid selgelt renessansiajastu töödest, mida Manet hästi tundis, sageli kopeerinud oli ja inspiratsiooniallikana kasutas. Tema töid peetakse varamodernistlikeks. Päris modernismist eristab teda figuuride mustade piirjoonte kasutamine.
Manet' elu jooksul arvasid kunstikriitikud temast üldiselt pahasti. Ametlik tunnustus saabus alles elu lõpuaastatel. Kuid siiski oli Manet'l kogu oma kunstnikukarjääri jooksul palju poolehoidjaid. Nende hulka kuulus Émile Zola, kes teda avalikult ajakirjanduses toetas, ning Stéphane Mallarmé ja Charles Baudelaire, kes innustasid teda kujutama elu niisugusena, nagu see on, ja seda mitte ilustama. Manet omakorda maalis igaüht neist.
Manet tundis impressioniste hästi ning tema sõprade hulka kuulusid Edgar Degas, Claude Monet, Pierre-Auguste Renoir, Alfred Sisley, Paul Cézanne ja Camille Pisarro. Nendega tutvus ta kunstniku Berthe Morisot' kaudu, kes 1874 abiellus Édouard Manet' noorema venna Eugéne'iga.
Manet mõjutas oluliselt impressionismi, aga ta ei esinenud impressionistide näitustel. Selle asemel eelistas ta saata oma maale Pariisi Salongi ja kutsus ka teisi impressioniste üles sama tegema, mitte ametlikku tunnustust täielikult hülgama ja üksnes omaenese näitusi korraldama. Sellegipoolest korraldas ka Manet isikunäitusi, kui teda ametlikele ülevaatenäitustele ei lubatud. Ta ise ei pidanud end impressionistiks, kuigi tänapäeval teda tavaliselt impressionistide hulka loetakse.
Omakorda mõjutasid impressionistid Manet'd. Lõpupoole hakkas ta kasutama heledamaid värve, kuid kasutas kuni surmani ka musta, mida impressionistid üldiselt ei teinud. Manet maalis küllaltki palju vabas õhus, kuid ka stuudios maalimist ei hüljanud ta kunagi.
Manet' ainus õpilane oli Eva Gonzalés (1849–1883).
1862 valmis tal maal "Muusika Tuileries' aias". See on inspireeritud Halsist ja Velázquezest. Manet kujutas sellel oma sõpru, kunstnikke, kirjanikke ja muusikuid, ning lisas teiste sekka autoportree. Maali õhustik kajastab seda, millisena Tuileries' aed välja nägi, ning võib ette kujutada koosviibimise juurde kuuluvat muusikat ja vestlust.
1863 valmis Manet'l teos "Eine murul". Pariisi Salong lükkas selle samal aastal tagasi, kuid sel aastal lükkas Salong tagasi üle 4000 teose, mistõttu keiser Napoleon III asutas selle kõrvale Tagasilükatute Salongi, et rahvas saaks ise otsustada, kas Salongi valiti ikka õiged teosed. Tagasilükatute Salongis näidati ka "Einet murul".
Maalil on kujutatud täisriietuses mehed ja alasti naine. Need on Manet' vend Eugéne, naisevend Ferdinand Leenhoff ja Manet' lemmikmodell Victorine Meurent. Teos on valminud katkestatud, visandlike pintslitõmmetega, uuendusega, mis eristab Manet'd Gustave Courbet'st. Manet' käsitlus näitab, et ta tundis vanade meistrite töid. Pretsedendid, kus riietamata naine on riietatud mehe (meeste) juuresolekul, on "Kontsert vabas looduses" ja "Torm", mida mõlemat on omistatud Giorgionele ja Tizianile. Kuid kolme figuuri poos on samasugune kui Marcantonio Raimondi gravüüril Raffaeli teosest "Parise otsus", mis pärineb eelmistega samast ajast, 16. sajandi algusest.
Samal aastal valmis Manet'l teos "Olympia". Sellel on kujutatud alasti naine, kes lamab voodil ja vaatab otse maali vaataja poole. Modelliks oli jällegi Victorine Meurent. "Olympia" meenutab Tiziani maali "Urbino Venus" ja Goya maali "Alasti majat", kuid erineb neist mitmeski aspektis oluliselt.
Seda maali esitleti Pariisi Salongis 1865 ja see tekitas üldsuses suurt pahameelt paljude detailide pärast, mis viitasid, et maalil on kujutatud kõrgema klassi prostituut. Nende kujutamist, vähemalt mitte sellises poosis, ei peetud tol ajal sündsaks. Antonin Prousti sõnul takistasid üksnes näituse administratsiooni ettevaatusabinõud pahaseid vaatajaid maali lõhki rebimast. Kuid paljud noorema põlvkonna kunstnikud kiitsid seda maali, näiteks Gustave Courbet, Paul Cézanne, Claude Monet ja hiljem Paul Gauguin.
Tavaliselt kujutas Manet oma maalidel kesk- ja kõrgklassi inimesi oma sotsiaalses keskkonnas, kuid tegi seda ikka pisut omamoodi. Maal "Maskiball ooperis" kujutab elavat rahvahulka pidu nautimas, mehi kõrgete kübarate ja pikkade mustade ülikondadega, kes vestlevad maske kandvate ja kostümeeritud naistega, aga Manet lisas sellele oma sõprade portreed. Maal "Võiduajamine Longchampis" kujutab hobuste võiduajamist ebatavalise nurga alt: hobused tormavad otse vaataja poole.
Maalidel, kus on palju rahvast, on sageli koos mitmest ühiskonnakihist pärit rahvas, ja vahel rõhutatakse eri klassidest inimeste koosviibimist.
Manet ei kasutanud ajaloolist ainest, kuid mõnedki tema kaasaegseid sündmusi kujutavad maalid mõjuvad tänapäeval ajaloolistena. Nende hulka kuuluvad sõjamaalid. Esimene sellistest töödest oli 1864 valminud "Kearsarge'i ja Alabama lahing", mis toimus USA kodusõja raames Prantsusmaa ranniku lähedal merel ja mida Manet võib-olla isegi oma silmaga nägi.
1867–1869 maalis Manet kolm maali pealkirjaga "Keiser Maximiliani hukkamine". See teema oli Manet' jaoks oluline, mida võib näha nii sellest, et ta tegi maalist mitu versiooni, kui ka sellest, et need olid suhteliselt suured maalid. Neil kujutatakse Napoleon III mõjul Mehhiko keisriks saanud Habsburgide soost Maximiliano hukkamist mahalaskmise läbi ja see viis kaasaegse vaataja mõtted kergesti sellele, et kui juba Mehhikos keiser maha lasti, siis võib see ka Prantsusmaal juhtuda. Juba 1870 kukutatigi Napoleon III Prantsuse-Saksa sõja tulemusena ja välja kuulutati vabariik. Nendel maalidel on näha Goya sõjamaalide mõju ning omakorda mõjutasid need Pablo Picassot "Guernica" loomisel.
Pariisi kommuuni ajal viibis Manet Püreneedes, aga veel samal aastal, 1871 valmis tal kommuuni mõjul maal "Barrikaad", millel kujutatakse revolutsionääride mahalaskmist. Kirjadest sõpradele tuleb selgelt välja, et oma südames pooldas Manet kommuuni ja eelistas seda Kolmanda Vabariigi alguses võimule tulnud valitsustele.
Pärast oma isa surma 1862 abiellus Manet 1863 Suzanne Leenhoffiga. Suzanne oli Hollandist pärit neiu, kelle isa oli palganud oma poegadele klaverit õpetama. On võimalik, et Suzanne sai nii isa Auguste'i kui Édouard Manet' armukeseks. 1852 sünnitas Suzanne väljaspool abielu poja, kelle nimeks sai Leon Koella Leenhoff, ja tema isaks on peetud nii Auguste kui Édouard Manet'd. Édouard kujutas väikest Leoni mitmel oma maalil.
1881 autasustati Manet'd Antonin Prousti survel Auleegioni ordeniga.
Järgmisel aastal valmis Manet'l viimane maal: "Baar Folies-Bergère'is". Samal aastal näidati seda Pariisi Salongis.
Manet suri süüfilisse ja reumasse, millesse nakatus 40-ndates eluaastates. Viimastel eluaastatel põhjustas haigus talle suurt valu ja lõpuks jäi ta osaliselt halvatuks. Sellele lisandus veel gangreen ja 11 päeva enne surma amputeeriti tal jalg. Ta suri Pariisis 51-aastaselt ja maeti Passy kalmistule.