Mine sisu juurde

Autožiiro

Allikas: Vikipeedia
ELA 07S lennul

Autožiiro (kreeka α’υτός + γύρος, 'ise pöörlev') ehk gürokopter[1][2] (vananenud nimetus tiiviklennuk) on õhusõiduk, mille tõstejõu tekitab õhuvoolu suhtes teatud kohtumisnurkseadega vabalt pöörlev tiivik.

Autožiiro tõstejõu tekitab lendamisel vastuvoolava õhu toimel iseeneslikult pöörlev (autoroteeruv) mitme püsisammuga labast koosnev rootor. Autožiiro on horisontaalsks lendamiseks varustatud jõuallikaga, mille propeller või reaktiivjuga tekitavad tõmbe.

Montgomerie Merlini üheistmeline autožiiro tagaosas asuva propelleriga

Tavaliselt asub sisepõlemismootor koos tõmmet tekitava propelleriga autožiiro tagaosas.

Autožiiro leiutajaks peetakse Hispaania inseneri Juan de la Cierva y Codorníut, kelle ehitatud tiiviklennuki esmalend toimus 9. jaanuaril 1923 Cuatro Vientose lennuväljal Madridis. Autožiiro lennupõhimõte oli siiski tuntud juba varem.

  1. "LENNUNDUSTERMINOLOOGIA KOMISJONI KOOSOLEK, PROTOKOLL, Tallinn, 19. detsember 2012 (docx)". Originaali arhiivikoopia seisuga 24.05.2015. Vaadatud 24.05.2015.
  2. "MKM Terminid". Originaali arhiivikoopia seisuga 25. mai 2015. Vaadatud 24. mail 2015.
  • Peter W. Brooks: Cierva Autogiros. Smithsonian Institution Press, Washington 1988

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]