Mine sisu juurde

Réunioni iibis

Allikas: Vikipeedia
Réunioni iibis
Linnu välimuse oletuslik rekonstruktsioon, mis on tehtud kaasaegsete kirjelduste, subfossiilide ja retsentsete sugulasliikide välimuse najal
Linnu välimuse oletuslik rekonstruktsioon, mis on tehtud kaasaegsete kirjelduste, subfossiilide ja retsentsete sugulasliikide välimuse najal
Kaitsestaatus
Taksonoomia
Riik Loomad Animalia
Hõimkond Keelikloomad Chordata
Klass Linnud Aves
Selts Pelikanilised Pelecaniiformes
Sugukond Iibislased Threskiornithidae
Perekond Iibis Threskiornis
Liik Réunioni iibis
Binaarne nimetus
Threskiornis solitarius
de Sélys-Longchamps, 1848
Réunioni saare asukoht
Réunioni saare asukoht
Sünonüümid

Didus solitarius Gmelin, 1789
Apterornis solitarius Sélys, 1848
Raphus solitarius Sélys, 1848
Didus apterornis (Schlegel, 1854)
Pezophaps borbonica Bonaparte, 1854
Ornithaptera borbonica (Bonaparte, 1854)
Apterornis solitaria (Milne-Edwards, 1869)
Didus borbonica (Schlegel, 1873)
Didus borbonicus (Schlegel, 1875)
Ornithaptera solitarius (Hachisuka, 1953)
Victoriornis imperialis Hachisuka, 1937
Borbonibis latipes Mourer & Moutou, 1987

Réunioni iibis (Threskiornis solitarius) on India ookeanis Réunioni saarel elanud endeemne, juba 18. sajandi alguses välja surnud iibiseliik. Esimesed subfossiilid leiti 1974. aastal ja liik kirjeldati 1987. aastal. Réunioni iibise lähimaks sugulasliigiks peetakse Madagaskari valgesilm-iibist, pühaiibist ja kaelusiibist. 17. ja 18. sajandi rändurite teadete järgi Réunionil elanud valgest linnust, kes vaevalt lendas ja eelistas üksindust, oletati, et lind on drondi sugulane, "valge dodo" või "réunioni dront".

Väljasuremine

[muuda | muuda lähteteksti]
Réunioni sisemaa mäed, mis võisid olla pelgupigaks iibistele hiljem, kui asustus ja sissetoodud koduloomad olid nad madalamatel aladelt välja tõrjunud.

Arvatakse, et kui Réunionile saabusid asunikud, tõrjuti réunioni iibis mäetippude metsadesse. Sisse toodud võõrliigid nagu kassid, sead ja rotid tapsid kindlasti osa linde ja nende järelkasvu; oma panuse andis üleküttimine, sest palju kaasaegseid teateid kõneleb lindude tapmisest söögiks. 1625. aastast pärineb John Tattoni kirjeldus sellest, kui taltsas on see lind ja kui lihtne on teda küttida, samuti kütitud iibiste suurest hulgast.

"Seal on metslinde väikeseid ja suuri, rikkalikult tuvisid, suuri papagoisid ja nendetaolisi, ja kalkuni suurune suur lind, väga rammus, ja nii lühikeste tiibadega, et nad ei saa lennata, valget värvi ja tasase loomuga: ja nii olid kõik linnud, muretud ega kartnud laske. Meie mehed lõid neid maha keppide ja kividega. Kümme meest võisid küttida linde nii palju, et neid jätkus neljakümnele päevaks."[2]

Viimane Réunioni "drondi" nimetamine pärineb Jean Feuilley'lt aastast 1708, osutades, et ilmselt on liik millalgi sajandivahetusel välja surnud. 1820. aastatel päris Prantsuse meresõitja Louis de Freycinet ühelt vanalt orjalt drontide kohta ning sai tollelt vastuse, et see lind elas Saint-Josephi kandis siis, kui tema isa oli veel laps. See võis olla umbes sajand varem, kuid aruanne ei pruukinud olla usaldusväärne. Anthony Cheke ja Julian Hume on arvanud, et metsistunud kassid hävitasid iibise populatsiooni esmalt saare madalamatel aladel ja seejärel liikusid alles jäänud lindude järel kõrgemale sisemaale, kus võis olla Réunioni iibise viimane pelgupaik; kus nad ja nende pesad olid vähemalt sissetoodud sigadele kättesaamatud. Liik arvatakse olevat välja surnud umbes aastate 1710–1715 paiku.