Mine sisu juurde

Sergei Vjazmitinov

Allikas: Vikipeedia
Sergei Vjazmitinov
Täisnimi Sergei Kuzmitš Vjazmitinov
Sünniaeg 7. (ukj 18. oktoober) 1744
Rõlski maakond, Sevski provints, Belgorodi kubermang
Surmaaeg 15. (ukj 27. oktoober) 1819
Peterburi
Maetud Lazarevi kalmistu, Aleksander Nevski suurklooster
Truudusvanne Venemaa keisririik
Teenistusaeg 17611818
Auaste Jalaväekindral
Üksus(ed) Vaatluskorpus
Ukraina maamiilitsakorpus
Astrahani jalaväepolk
Vologda jalaväepolk
Juhtinud Astrahani jalaväepolgu 4. pataljon
Jekaterinoslavi jäägrikorpus
Valgevene jäägrikorpus
Orenburgi korpus
Autasud Püha Vladimiri ordeni II klass Püha Anna ordeni I klass Püha Aleksander Nevski ordenn koos briljantidega Püha Jeruusalemmaa Johannese ordeni suurrist Püha Andreas Esmakutsutu orden
Abikaasa Aleksandra von Engelhardt (1767−1848)
Autogramm

Sergei Kuzmitš Vjazmitinov, ka Sergei Kozmitš Vjazmitinov (7. (ukj 18. oktoober) 1744 Rõlski maakond, Sevski provints, Belgorodi kubermang – 15. (ukj 27. oktoober) 1819 Peterburi) oli Venemaa keisririigi sõjaväelane (jalaväekindral) ja riigitegelane. Aastatel 18021808 oli ta esimene Venemaa keisririigi sõjaminister. Krahv (a-st 1818).

Päritolu ja haridus

[muuda | muuda lähteteksti]

Põlvnes XVII sajandi algul Venemaale elama asunud Poola päritolu aadlisuguvõsast. Tema isa oli Kurski kubermangu Rõlski maakonna mõisaomanik Kuzma Semjonovitš Vjazmitinov (suri pärast 1752), ema nimi ei ole teada. Sai koduhariduse.

Sõjaväeteenistus

[muuda | muuda lähteteksti]

Astus 1759. aastal allohvitserina sõjaväeteenistusse ja määrati teenima Preisimaale tegevarmee koosseisu kuulunud vaatluskorpuse juurde. 1761. aastal viidi ta üle Ukraina maamiilitsakorpusse, kus teenis mündiroodus ja sai 1764. aastal polgu ülemaudiitoriks. 1768. aastal oli ta Sõjakolleegiumi viitsepresidendi kindral en chef Zahhar Grigorjevitš Tšernõšovi tiibadjutant, 1770. aastal sai viimasena kindraladjutandiks. Järgmisel aastal määrati teenima kindralfeldmarssal krahv Pjotr Aleksandrovitš Rumjantsev-Zadunaiski staapi. Aastatel 1771−1774 osales Vene-Türgi sõjas. 1777. aastal viidi üle Astrahani ja 1784. aastal Vologda jalaväepolku. 1786. aastal sai kindralmajori aukraadi. Samal aastal nimetati tema enda formeeritava Astrahani jalaväepolgu 4. pataljoni komandöriks. Osales aastast 1788 taas sõjas türklastega, võttis osa Hotini ründamisest ja oli Jekaterinoslavi jäägrikorpuse komandör.

Asehaldur, senaator, komandant

[muuda | muuda lähteteksti]
Peeter-Pauli kindlus. Vjazmitinov oli selle komandant 1797−1799

1790. aastal määrati ta Mogiljovi asehaldurkonna kuberneriks, ühtlasi sai temast Valgevene jäägrikorpuse komandör. 1794. aastal nimetati senaatoriks. Samal aastal sai temast Simbirski ja Ufa asehaldurkondade kindralkuberner, samuti kuulusid tema pädevusse piiriküsimused. 1795. aastast oli ta Orenburgi korpuse vägede juhataja, järgmise aasta novembris sai Orenburgi sõjakuberneriks ja Moskva musketäripolgu šeffiks; viimane nimetati tema järgi kindraporutšik Vjazmitinovi musketäripolguks. Juba sama aasta detsembrist oli ta Kamenets-Podolski sõjakuberner ja mõned päevad hiljem nimetati Väikevene kindralkuberneriks. 1797. aastal määrati Peterburi Peeter-Pauli kindluse komandandiks ja Irkutski jalaväepolgu − see nimetati tema järgi kindraporutšik Vjazmitinovi garnisonipolguks − šeffiks. Samal aastal nimetati Sõjakolleegiumi liikmeks. Ülendati 1798. aastal täiskindraliks ja läks järgmisel aastal erru.

Riigitegelane

[muuda | muuda lähteteksti]

Naasis 1801. aasta teenistusse. Järgmisel aastal sai temast Sõjakolleegiumi viitsepresident, senaator ja Alalise nõukogu liige. 1802−1808 oli ta esimene Venemaa keisririigi sõjaminister (ametliku nimega maavägede minister) Läks 1808. aastal taas erru, kuid naasis 1811. aastal teenistusse ja nimetati Riiginõukokku. Seejärel sai temast järgmisel aasta märtsis Ministrite Komitee liige ja septembris selle esimees. Nimetati politseiministeeriumi juhiks märtsis 1812. Alates 1816. aastast oli Peterburi sõjakindralkuberner.

Vjazmitinovi suguvõsa krahvivapp

Venemaa keisririigi krahv

[muuda | muuda lähteteksti]

Keiser Aleksander I andis talle 1818. aasta 19. augustil (vkj) krahvitiitli. Kuna tal järeltulijaid ei olnud, kustus krahviliin tema surmaga.

Suri Peterburis 75 aasta vanuses 1819. aasta sügisel. Maeti Aleksander Nevski suurkloostri Lazarevi kirikusse.

Immatrikuleerimine Eestimaa rüütelkonna matriklisse

[muuda | muuda lähteteksti]

Ta võeti Eestimaa rüütelkonna matriklisse 1806. aasta 24. veebruaril (vkj).[1]

Maavaldused

[muuda | muuda lähteteksti]

Keisrinna kinkis talle 1773. aasta 24. novembril (vkj) Mogiljovi kubermangus 800 hinge. 1816. aasta 12. detsembril (vkj) anti talle 12 aastaks rendile Podoolia kubermangus asunud Poberežski riigimõis.

Aasta Kuupäev Auaste
1759
22. juuni allohvitser
1761
21. detsember alampraporštšik
1762
alamporutšik
1764
audiitor kapten auastmes
1770
1. järgu major
1771
oktoober alampolkovnik
1777
polkovnik
1784
brigadir
1786
22. september kindralmajor
1793
2. september kindralporutšik
1798
13. märts jalaväekindral

Muu tunnustus

[muuda | muuda lähteteksti]
  • Vene Akadeemia auliige (10. juuli 1818)
Sergei Vjazmitinovi abikaasa krahvinna Aleksandra Nikolajevna Vjazmitinova (sündinud von Engelhardt) (1767−1848)

Ta naitus 1786. aastal Mogiljovi asehaldurkonna kuberneri Nikolai von Engelhardti tütre Aleksandraga (1767−1848). Abielust lapsi ei sündinud. Tal oli vend Ivan Kužmitš Vjazmitinov (1753−1810), kes teenis sõjaväeteenistuses välja 1. järgu majori auastme; temaga jätkus suguvõsa aadliliin.

  1. Genealogisches Handbuch der baltischen Ritterschaften. Teil: Estland. Bd III. Görlitz: Verlag E. U. Starke, 1930, lk 296.
  • Шилов, Денис Николаевич. Государственные деятели Российской империи. Главы высших и центральных учреждений, 1802-1917. Биобиблиографический справочнк. С.-Петербург: Буланин, 2001. Lk 155-157.

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]


Eelnev
Ametikoht loodi
Venemaa keisririigi maavägede minister
18021808
Järgnev
Aleksei Araktšejev
Eelnev
Aleksandr Balašov
Venemaa keisririigi politseiminister
18121819
Järgnev
Aleksandr Balašov