Trooja sõda
Trooja sõda oli üks suurimaid sõdasid, mida on kirjeldatud vanakreeka mütoloogias, vanakreeka ja vanarooma mütoloogia üks keskseid sündmusi.
Homerose "Ilias " kirjeldab otsustavaid sõjastseene Trooja (Ilioni) linna kreeklaste väe poolt, keda "Iliases" nimetatakse enamasti ahhailasteks, harvem danaoslasteks või argiivideks. Seejuures räägitakse siiski ainult 51 päevast kümneaastase piiramise ajast. Teised sündmused on pärandunud teistes eepostes eepilises tsüklis.
Kas mainitud sõda ka tegelikult aset leidis, on tänini vaidluse all; arvatakse, et see toimus 12. või 13. sajandil eKr.
Trooja sõja müütiline vallapäästja oli Menelaose abikaasa Helena röövimine Trooja kuninga Priamose poja Parise poolt (vt Parise otsus). Seepeale läksid ühinenud kreeklased sõjaretkele Trooja vastu, et kätte maksta. Hoolimata kümneaastasest piiramisest ei õnnestunud tugevalt kindlustatud linna vallutada. Odysseuse nõuandel ehitasid kreeklased suure puuhobuse, millesse kõige vapramad sõjamehed end peitsid, ja teesklesid oma laevade ärasõitu. Hoolimata Kassandra ja preester Laokooni hoiatustest tõid troojalased hobuse linna. Öösel ronisid kreeklased peidust välja ning tegid väravad lahti; nii saadi linn vallutada. Sellele sündmusele viitabki väljend "Trooja hobune". Teise versiooni järgi ehitasid kreeklased nii suure hobuse, et see Trooja väravatest läbi ei mahtunud. Nii lammutasid troojalased ise oma müüre, et puuhobune linna tuua.
Trooja sõja müüt[muuda | muuda lähteteksti]
Homerose "Iliase" ja "Odysseia" kõrval on teisi antiikallikaid, mis Homerose esitust täiendavad. Nende seas väärib esiletõstmist eepiline tsükkel, mis sisaldab Trooja sõja eel- ja järellugusid, Vergiliuse "Aeneis" ning hilisladina autorid Dictys Cretensis ("Ephemeris belli Trojani", 4. sajand) ja Dares Phrygius ("Acta diurna belli Trojani", 5. sajand). Keskajast kuni William Shakespeare'ini olid kolm viimast teksti kõikide Trooja sõja kirjanduslike töötluste alus. Isegi Goethe pöördus oma teose "Achilleis" plaanis veel nende poole.
Eellugu[muuda | muuda lähteteksti]
Trooja sõja algfaas kuni esimeste lahinguteni jutustati eeposes "Kypria", mis ei ole säilinud.
Parise otsus[muuda | muuda lähteteksti]
Pikemalt artiklis Parise otsus
Sõda sai alguse sureliku kangelase kuningas Peleuse ja jumalanna Thetise (Achilleuse vanemate) pulmast. Nad olid kutsunud pidustustele peaaegu kõik Olümpose jumalad, jätsid aga ainsa jumalannana kutsumata Erise, tülijumalanna. Eris vihastas, tuli kõigest hoolimata kutsumata külalisena peole ning viskas külaliste sekka kuldse õuna, millele oli kirjutatud "Kõige kaunimale" (καλλίστῃ)[1]. Jumalannad Hera, Athena ja Aphrodite püüdsid õuna kinni samal ajal ning hakkasid omavahel tülitsema selle üle, kes neist on kõige ilusam. Kuna nad ei jõudnud selles küsimuses lahenduseni, läksid nad jumalate valitseja Zeusi juurde. Zeus ei tahtnud seda valikut enda peale võtta, sest Aphrodite ja Athena olid tema tütred ning Hera oli tema abikaasa ja õde. Ta kutsus Hermese ja tegi talle ülesandeks viia jumalannad Parise, ilusa, kuid üleannetu Trooja kuningapoja juurde, et see otsustaks, kellele õun kuulub.
Iga jumalanna üritas kingitustega meelitada Parist õuna enesele andma. Hera pakkus Parisele võimu kogu Aasia üle, Athena pakkus talle tarkust ja sõjakunsti. Aphrodite aga pakkus talle naiseks maailma kõige ilusamat naist. Paris andis õuna Aphroditele, millega ta kutsus enda peale teiste jumalannade raevu ning need püüdsid nüüd teda kahjustada, nagu said.
Kaine ning skepsise ja demütologiseerimise poole püüdev Dares Phrygius taandab "Parise otsuse" motiveerivale unenäole.
Parise ja Helena põgenemine[muuda | muuda lähteteksti]
Kõige ilusam naine maailmas sel ajal oli Helena, Sparta kuninganna, kes nüüd pidi Parisele kuuluma. Paraku oli aga Helena juba abielus. Enne kui Helena oli saanud kuningas Menelaose abikaasaks, olid paljud Kreeka kuningad tal kosjas käinud. Et pärast peigmehevalikut Kreekas rahu säilitada, oli Odysseus andnud nõu, et kõik kosilased annaksid vande Helena valikut tunnustada ja Helena abielu kaitsta. Kui Paris nüüd Helenat kohtas, täitis Aphrodite oma lubaduse ning laskis oma pojal Erosel lasta Helena pihta kuldse armastusenoole, mis pani Helena Parisesse armuma. Nad põgenesid koos Parisega Troojasse. Seepeale kuulutas Helena abikaasa Menelaos Troojale sõja, et oma naist tagasi saada. Ta kutsus kaasa kuningad, kes olid vande andnud. Menelaose venna ning "Iliase" järgi Mükeene kuninga Agamemnoni juhtimisel mindi sõjaretkele Trooja vastu, mis tegi Herale ja Athenale palju rõõmu.
Mõnes versioonis, näiteks Stesichorosel ja hiljem Euripidesel, ei jõuagi Helena Troojasse. Jumalad, variantides ka Hera üksinda, loovad Helena pettepildi, kelle pahaaimamatu Paris Troojasse kaasa viib. Kogu sõja vältel viibib Troojas üksnes see jumalik fantoom. Helena ise maabus Egiptuses. Sealt leidis Menelaos ta pärast sõja lõppu ning pöördus koos temaga Spartasse tagasi.[2]
Sõjakäigu episoodid[muuda | muuda lähteteksti]
Väe kogumine[muuda | muuda lähteteksti]
Paris tõi Helena röövimisega Menelaose perekonnale häbi. Et atriidide väärikust ja au taastada, hakkas ta kohe mobiliseerima sõjaväge, mis oleks piisavalt tugev, et Trooja massiivsetest väravatest jagu saada. Selle ülesande juures tuli talle appi see, et tema varasemad rivaalid, kes ilusat Helenat kosisid, olid truudusevande andnud. Odysseuse nõuandel oli Helena isa Tyndareos lasknud kõikidel Helena kosilastel enne otsust vanduda, et nad tulevad väljavalitule tulevikus iga vastase vastu appi. Et Helenal oli olnud palju kosilasi kogu Kreekast, ei olnud Menelaosel kuigi raske võimast väge kokku panna.
Achilleus võtab sõjast osa[muuda | muuda lähteteksti]
 | Artikli kirjutamine on selles kohas pooleli jäänud. Jätkamine on kõigile lahkesti lubatud. |
Trooja hobune[muuda | muuda lähteteksti]
Sõda kestis kümme aastat ning seal osales palju kangelasi, nagu Achilleus, Paris ja Hektor. Lõpuks otsustasid kreeklased üritada kavaluse abil linna vallutada. Nad ehitasid hiiglasliku puust hobuse, mis oli seest tühi, ning peitsid mõned oma vapraimad mehed selle sisse. Nad jätsid hobuse kaldale ning ise sõitsid laevadega merele, teeseldes lahkumist. Troojalased nägid hobust ja lahkuvaid kreeklasi ning arvasid, et kreeklased olid loobunud linna vallutamisest, naasnud koju ja jätnud neile kingituseks puust hobuse. Ennustaja Laokooni hoiatustele vaatamata vedasid nad rõõmuhõisete saatel hobuse linna sisse ning tähistasid oma võitu. Öö saabudes väljusid hobuse sees varjul olnud kreeklased oma peidupaigast, avasid linnaväravad, et ülejäänud sõjavägi saaks linna tungida, ja panid linna põlema. Nüüd ei olnud troojalastel lootustki sõda võita, kreeklased vallutasid hõlpsasti linna. Kavaluse oli välja mõtelnud Odysseus, Ithaka saare valitseja.
Trooja sõja ajaloolisus[muuda | muuda lähteteksti]
Antiikajal peeti "Iliast" autentseks jutustuseks ajaloolisest sündmusest.
Paljud inimesed läbi ajaloo on uskunud, et Trooja sõda toimus ka päriselt. Nad uskusid, et Homeros oli sõja kirjeldamisel kõvasti liialdanud, lugu ilustanud, kaunistanud ja muutnud, aga et ta siiski kirjeldas ajaloos toimunud sündmust.
Trooja linn paiknes "Iliase" andmetel Dardanellide ääres. Diletandist Saksa arheoloog Heinrich Schliemann alustas 1871 väljakaevamisi Hisarlık Tepe künkal tänapäeva Türgi ala loodeosas ning identifitseeris varemed, mis ta sealt leidis, Homerose kirjeldatud Troojana. Hilisemad väljakaevamised on seadnud selle teooria kahtluse alla, kuna leidude põhjal on põhjust arvata, et linn on ehitanud mitusada aastat pärast Trooja sõda. Vaidlused jätkuvad tänapäevani.
Trooja sõja ajaloolisus, st küsimus, kas see leidis tõesti aset, kas sellel oli vähemalt ajalooline tuum või kas see oli puhtfiktiivne jutustus, on väga vaieldav ja oli ka Tübingeni Trooja-debati aine.
Sõja dateerimine[muuda | muuda lähteteksti]
Et Trooja sõda oli kreeka mütoloogia oluline, suhteliselt hiline sündmus, oli juba antiikajal katseid sõda dateerida. Tavaliselt põhinesid need kuningate genealoogiatel.[3]
Trooja langemise dateerisid antiikautorid ajavahemikku 1334–1135 eKr, kusjuures enamik dateeringuid jääb ajavahemikku 13. sajandi lõpust 12. sajandi alguseni eKr.
Nii annab Ephoros Kymest sõja lõpu ajaks 1135 eKr,[4] Sosibios (isa) 1172 eKr.,[5] Eratosthenes 1184 või 1183 eKr..,[6] Timaios Tauromenionist 1193 eKr,[7] Parose kroonika 1209/1208 eKr,[8] Dikaiarchos 1212 eKr,[9] Herodotos umbes 1230 eKr,[10] Eretes 1291 eKr[11] ja Duris Samoselt 1334 eKr.[12]. Ephoros nimetab kuupäevana 23./24. targeelioni (6./7. mai) ja Hellanikos Lesboselt 12. targeelioni (26. mai), teised seevastu 23. skirofoorioni (7. juuli) või 23. püanepsioni (7. oktoober).
Homeros kirjeldab Trooja purunemist mõnda aega enne sõda maavärinas. Mõned uurijad samastavad seda sündmust Trooja VIh lõpuga, mis Carl Blegeni uurimuste järgi purunes umbes 1300 eKr maavärinas. Järglane Trooja VIIa oli seniste teadmiste järgi pisut vaesem linn ning hävis oletatavasti 12. sajandi keskpaigas eKr[13] tules. Täpne dateering on siiski vaieldav. Keraamikaleiud viitavad tugevasti sellele, et häving ei leidnud aset enne umbes 1180. aastat eKr.[14]
Tänapäeva uurijad, kes ei pea Trooja sõda fiktiivseks, dateerivad selle enamasti 13. või 12. sajandisse eKr.
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ Apollodoros, Epitome E.3.2.
- ↑ Herbert Hunger. Lexikon der griechischen und römischen Mythologie, Wien 1988, S.lk 189.
- ↑ Näiteks Sparta kuningate nimekiri (Diodoros 1,5).
- ↑ FGrHist 70 F 223.
- ↑ FGrHist 595 F 1.
- ↑ Chronographiai FGrHist 241 F 1d.
- ↑ FGrHist 566 F 125.
- ↑ FGrHist 239, §24.
- ↑ Bios Hellados.
- ↑ Historia 2,145.
- ↑ FGrHist 242 F 1.
- ↑ FGrHist 76 F 41
- ↑ |wayback=20100608095018 Tutorial der Projekt Troia-Website, Tübingeni ülikool.
- ↑ Vt ülevaatetabelit: Dietrich Koppenhöfer. Troja VII – Versuch einer Zusammenschau einschließlich der Ergebnisse des Jahres 1995. – Studia Troica 1997, 7, lk 341–346, eriti lk. 346, tabel 4. Blegeni nüüdseks vananenuks peetava dateeringu (1260 eKr) tehtud Trooja VIIa lõpu dateeringu hinnangud on 1185. ja 1140. aasta vahel eKr või siis astme SH III C lõpus (11. sajandi algus). Koppenhöferi enda dateering on 1180 eKr ja ta järgib sellega Sandarsit ja Hänselit.
Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]
- Heinrich Alexander Stoll, "Unistus Troojast. Romaan Heinrich Schliemanni elust" (kaanepealkiri: "Schliemann"). Saksa keelest tõlkinud Riina Mägi. Biograafiline sari. Eesti Raamat, Tallinn 1971, 520 lk
- Philipp Vandenberg, "Priamose aare: kuidas Heinrich Schliemann oma Trooja välja mõtles". Saksa keelest tõlkinud Jüri Selirand. Sari Maailm ja mõnda, Olion, Tallinn 2001, 400lk
 |
Tsitaadid Vikitsitaatides: Trooja sõda |