Oskar Luts: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub Märgised: Tühistatud Visuaalmuudatus |
P Mall:Infokast persoon ühtlustamine |
||
(ei näidata 18 kasutaja 26 vahepealset redaktsiooni) | |||
1. rida:
{{See artikkel|kõneleb eesti kirjanikust; advokaadi kohta vaata artiklit [[Oskar Lutz]].}}
{{Persoon
|
| Taustavärv =
|
|
|
|
|
|
|
|
|
| a1 = Elukutse
| a2 = kirjanik, farmatseut
27. rida:
| g2 =
}}
'''Oskar Luts''' ([[7. jaanuar]] [[1887]] <small>([[Juliuse kalender|vana kalendri]] järgi 26. detsember 1886)</small> [[Järvepera]] küla, [[Palamuse kihelkond]] – [[23. märts]] [[1953]] [[Tartu]]) oli eesti kirjanik ja [[farmatseut]].
Luts on tuntud eelkõige rahvaliku [[Realism (kirjandus)|realistliku]] proosa poolest, milles ta lõi ilmekaid varjundirohkeid olupilte. Kirjandusteadlase [[Heino Puhvel]]i sõnul on Lutsu stiilile omased "[[huumor]] ja [[sentimentalism|sentimentaalne]] pehmus", mis annavad ta realismile "leebe varjundi". "Seepärast on O. Lutsu nimetatud ka sentimentaalseks realistiks."<ref name="Puhvel144" /> Leebe huumori ja sentimentaalsuse tõttu on Lutsu sageli võrreldud ka [[Charles Dickens]]iga, ehkki Luts pole pikemaid romaane kirjutanud.<ref name="estinst" />
Oskar Lutsu põhiteosteks kujunes nn Tootsi-lugude sari. Sellesse kuuluvad lühiromaanid või jutustused "[[Kevade]]" (1912–1913), "[[Suvi (Luts)|Suvi]]" (1918–1919) ja "[[Sügis (Luts)|Sügis]]" (1938, 1988), samuti jutustused "Tootsi pulm" ja "Argipäev". Postuumselt ilmunud "[[Talve]]" autorsus on kaheldav, ehkki mitte välistatud. Sarja ühendavad koht – väljamõeldud, kuid suuresti [[Palamuse]]ga sarnanev Paunvere – ja korduvad tegelased, kes "Kevades" käivad alles [[kihelkonnakool]]is. Mitmed Lutsu tegelased – [[Joosep Toots]], [[Arno Tali]], [[Raja Teele]], [[Jorh Adniel Kiir]], [[Tõnisson (Luts)|Tõnisson]], kellamees [[Lible]], köster [[Julk-Jüri]], [[õpetaja Laur]] – on saanud rahvuslikeks [[arhetüüp]]ideks, nende järgi on nimetatud preemiaid ja institutsioone. Tootsi-lugude sari on sulandunud ühte neist tehtud filmidega: "[[Kevade (film)|Kevade]]" (
[[Pilt:Nikolai Triik TKM 1552B.jpg|pisi|Oskar Luts. [[Nikolai Triik|Nikolai Triigi]] söejoonistus (1928)]]
291. rida ⟶ 81. rida:
Ehkki Luts ei pidanud oma koolimälestusi kirjutades nende lugejatena silmas lapsi, võitis "Kevade" juba 1920.–1930. aastatel noorte lugejate tähelepanu. Tänini seisab see kooli kohustusliku kirjanduse nimekirjas, kus sellega tegeldakse juba neljandas klassis.<ref name="Rapid development" />
Raamatu muudavad ajatuks selle värvikad karakterid, rahvalik huumor ja elav tegevustik, mille varjus kirjeldab autor leebelt inimhinge sügavaid tundeid. Seepärast võimaldab "Kevade" üha uusi tõlgendusi ja käsitlusi, eriti seoses teiste kunstivormidega. Korduvalt on teost seatud lavalaudadele:<ref name="Rapid development" /> 1937. aastal lavastas selle esimesena [[Andres Särev]],<ref name="Raimu Hanson" /> sõjajärgseil aastail [[Voldemar Panso]] jt.<ref name="Eerik Teder" /> Lutsu enda näidend "Tootsi lood" valmis 1929 ja lavastati Pärnu
Esimest korda kaaluti "Kevadest" filmi tegemist juba 1926.–1927. aastal, mil Oskar Luts kirjutas oma venna Theodor Lutsu filmistuudio Estonia-Film tarbeks isegi stsenaariumi ("Joosep Toots"). Tookord filmist siiski asja ei saanud,<ref name="Raimu Hanson" /> "Kevade" ainetel valmis [[Kevade (film)|samanimeline film]] alles 1970. aastal režissöör [[Arvo Kruusement|Arvo Kruusemendi]] käe all. See kuulub koos sama režissööri tehtud järgedega nüüdseks vankumatult Eesti kinoklassikasse, mitme põlvkonna jaoks seostuvad Lutsu tegelaskujud just toonaste näitlejatega (nt Toots – [[Aare Laanemets]], Tõnisson – [[Ain Lutsepp]], Lible – [[Kaljo Kiisk]]).<ref name="Rapid development" /> "Kevade" lavastamisest kõneles 1984. aasta muusikaline mängufilm "[[Kevad südames]]" (peaosas
"Kevade" on ilmunud 21 trükis ja tõlgitud 13 keelde.<ref name="zsVbZ" />
===="Uusi pildikesi "Kevadest""====
Neli täiendavat juttu "Kevadele", ilmunud Postimehes ajalehe joonealusena aastail 1942–1943, eraldi raamatuna alles 1995. Kuigi tegevusaja järgnevuses "Kevade" ja "Suve" vahel, valmis Lutsul viimasena kõigist Tootsi-lugudest.
===="Suvi"====
{{vaata|Suvi (Luts)}}
"Kevade" lugejamenu ajel jätkas Luts samadest tegelastest kirjutamist. 1918. aastal ilmus "Suve" esimene osa, 1919. aastal teine. Tegevustik neis toimub 6–7 aastat "Kevade" lõpust hiljem, ajaloolises plaanis millalgi enne Vabadussõda. Ilmselt toimub tegevust siiski hiljem, aastal 1910 ning edasi.
Tuttavad tegelased on jõudnud mehelemineku- või naisevõtuikka. Teose keskmes on [[Joosep Toots]], kes on töötanud Venemaal mõisavalitsejana, saabub sealt tagasi kodutallu Ülesoole ning hakkab mahajäänud talu üles ehitama. Toots konkureerib endise kooliõe [[Raja Teele]] sümpaatia pärast rätsep [[Jorh Aadniel Kiir|Jorh Adniel Kiirega]]. Teele nõudmisel on Kiir valmis isegi senisest elukutsest loobuma ja põllumeheks hakkama. Asjast ei tule aga midagi välja ning pärast vastastikuseid vingerpusse jääb peale ikkagi Toots.
339. rida ⟶ 129. rida:
Oma esimeses näidendis "Paunvere" kirjeldas Luts 1910. aastal valminud Palamuse seltsimaja ehitust.<ref name="UsvXk" />
Lutsu populaarseim
===Jutustused===
Emotsionaalselt tihe on traagilise elutundega, sümbolistlike sugemetega proosa ("Kirjutatud on ...", 1914, hilisemais trükkides "[[Soo (raamat)|Soo]]"; "Kirjad Maariale", 1919; "Karavaan", 1920). Lutsu [[proosa]]loomes leidub ka sentimentaal-[[Naturalism|naturalistlikku]] linnaainest: süžee ja tüübistik on lähedased nõtke psüühikakujutusega jutustustes noorukeist ("Andrese elukäik", [[1923]]; "Õpilane Valter", [[1927]]; "Väino Lehtmetsa noorpõlv", [[1935]]), melodramaatika ühendab Lutsu [[moraal]]i- ja [[karskus|karskusteemalisi]]
===Mälestused===
363. rida ⟶ 153. rida:
Kirjandusteadlane [[Janika Kronberg]] nimetab veebientsüklopeedias [[Estonica]] Lutsu 20. sajandi alguse eesti kirjanduse "kõige prominentsemaks prosaistiks".<ref name="2PDY0" />
Oskar Lutsu teosed on mõjutanud ka eesti keelepruuki. Arvukalt on tsiteeritud ja parodeeritud "Kevade" alguslauset: "Kui Arno isaga koolimajja jõudis, olid tunnid juba alanud." Levinud on nii teisedki Lutsu tegelaste repliigid – "Mis kinni ei jää, saab kinni löödud!" – "Oleks ma teadnud, et sa tuled, ma oleks kodust ära läinud." – "Mis sul seal kodus on?" "Lilled. Heinamaa. Päikesepaiste." – kui ka fraasid nagu "[[Damaskuse teras|
===Mati Undi Lutsu-lavastused===
374. rida ⟶ 164. rida:
* Oskar Lutsule on püstitatud mälestusmärke, neist esimene 1954. aastal [[Oskar Lutsu hauamonument|hauamonumendina]] (autorid [[Martin Saks]] ja [[Endel Taniloo]]). 1987. aastal püstitati talle Tartusse [[Emajõgi|Emajõe]]-äärsesse [[Vabaduse puiestik]]ku [[Oskar Lutsu ausammas|mälestussammas]] (autor [[Aulin Rimm]], arhitekt [[Allan Murdmaa]]).
* Oskar Lutsu järgi on nimetatud [[Oskar Lutsu Palamuse
* 1964. aastast tegutseb Tartus Lutsu 1936. aastal ehitatud majas Riia tänaval [[Oskar Lutsu majamuuseum]], [[1987]], aastast aga [[Palamuse O. Lutsu Kihelkonnakoolimuuseum|O. Lutsu Kihelkonnakoolimuuseum]] [[Palamuse]]l.
* 1987. aastast antakse Palamusel välja [[Oskar Lutsu huumoripreemia]]t. Selle esimene laureaat oli [[Priit Aimla]].
466. rida ⟶ 256. rida:
[[Kategooria:Eesti NSV rahvakirjanikud]]
[[Kategooria:Vabadussõja veteranid]]
[[Kategooria:Raamatukaubandus]]
[[Kategooria:Pauluse kalmistule maetud]]
[[Kategooria:Sündinud 1887]]
|