See artikkel räägib Eesti organist; Rootsi ja Norra uniooni organi kohta vaata artiklit Riiginõukogu (Rootsi ja Norra); Venemaa keisririigi organi kohta vaata lehekülge Riiginõukogu (Venemaa keisririik); Taani organi kohta vaata artiklit Riiginõukogu (Taani); teiste riikide organite kohta vaata lehekülge Riiginõukogu (täpsustus)

Riiginõukogu oli 1938. aasta Eesti Vabariigi Põhiseaduse järgi kahekojalise Riigikogu teine koda. Esimene oli Riigivolikogu.

1938. aastal kujundatud Riiginõukogu I koosseis jäi ainsaks. I Riiginõukogu koos I Riigivolikoguga moodustas Riigikogu Üldkoosoleku I koosseisu.

Riiginõukogu esimene istungjärk algas 21. aprillil 1938. Riiginõukogu VI, viimaseks jäänud istungjärk lõppes 19. aprillil 1940. Järgmine korraline istungjärk, mis pidi algama 8. oktoobril 1940, oktoobri teisel teisipäeval, jäi 21. juuni riigipöörde tõttu ära.

Kahekojalise parlamendi põhjendus on antud Francis Lieberi raamatus, mis ilmus eesti keeles Konstantin Pätsi tõlkes juba 1908. aastal, järgmiselt: Kahekojaline parlament käib, nagu kombe-õiguski, Inglise rahvasoo kannul, ja igal pool, kuhu see asub, on ta viimasele edupandiks; aga veel mitte üheski suuremas riigis ei ole ühekojalist parlamenti jäädavalt maksma panna suudetud.... Tegev elu on inglastele ja ameriklastele näidanud, et sel, kui riigiküsimused kahe iseseisva, erialusel seisva kogu poolt läbi arutatakse, selgitav, tagasihoidev ja edendav mõju on, iseäranis veel, kui iga küsimus kolmel lugemisel läbi arutatakse, kui ta algatus vabalt, aga siiski kindlal kujul sünnib ja kui ta enne kolmandat lugemist valitud komisjonist läbi käib. Võib igaühe tähtsama parlamendi-otsuse võtta ja tema tekkimise ajalugu eelnimetatud seisukohalt uurida – ning meie ei või siis muule otsusele jõuda, kui et kahekojaline parlamendikorraldus ja eelnimetatud asjaajamise-kord tõeste kõige suuremad vabaduse kantsid on.... Õige sagedaste küsitakse; miks siis just kaks parlamendikoda? Missugune imevõim on just kahel, aga mitte mõnel teisel arvul? Ilma et selle peale otsekohe kosta, vastame meie: elu ise on näidanud, et rohkem kui üks koda tarvis on ja et rohkem kui kaks koda ülearu on. Kolm, neli ja rohkem seaduseandlisi kogusi on keskaja seisuste-esituse ajast pärit, kuid nad ei suuda nüüd, kui juba kogu rahva esitus seaduseandlise tegevuse aluseks on, mitte enam oma ülesannet täita. Kolm koda on just niisama soovimata ja kahjulik, nagu kolm erakondagi. Kus kaks võimsat jõudu üksteist tasakaalus suuduvad [!] hoida, seal otsustab harilikult kolmas võim, kui ta ise võrdlemisi ka õige nõrk on. Üks koda nõuab võimu koondamist, ja tema ei suuda oma kõrval niisama tugeva valitsuse tegevust sallida, kuna aga meie arvates just valitsuse ja seaduseandlise kogu koostöötamine kõige suurem vabaduse kaitse on.... Kui meil kaks seaduseandlist koda oleks, millede liikmed ühiste valijate poolt ühise aja peale on valitud, siis ei oleks meil tõe poolest muuga tegemist kui ühe ja sellesama seaduseandlise kogu kahe osakonnaga; meie põhjusmõte nõuab aga kahte iseseisvat seaduseandlist koda, milledes tung ja ettevaatus, edu ja alalhoidlus, uuendused ja mineviku austamine – need hariduse nurgakivid – üksteist täiendaksivad ja tasakaalus hoiaksivad. Just sellepärast peab üks koda rohkearvulisem olema, kui teine, kelle kestvus aga selle vastu pikem olgu.[1]

Oma raadiokõnes 31. detsembril 1934 ütles Riigivanem Konstantin Päts:

Meie tahame anda niisuguse demokraatliku asutuse, mis tema rahvast väärt oleks, nii nagu Inglismaal, kus tuntakse austust ja lugupidamist parlamendi vastu. Meie tulevane Eesti riigi parlament ei pea olema niisugune, millest karikatuuri-ainet saada, vaid tõsine ja väärtuslik rahva esinduskogu, mille kohta keegi ei saa midagi halba ega naeruvääristavat öelda.

Riiginõukogu liikmete valimisel või nimetamisel (vt I Riiginõukogu kujundamine) oli üldiseks juhtnööriks vastavate kodanikkude lugupeetud ning väärikas isiksus ja tuntud kodanikutublidus ning riiklik mõtteviis ja teadmised ning elukogemused, mis kasulikud Riiginõukogu tegevuses (EVP § 85).

Riiginõukogu liikmete volitused algasid 7. aprillil 1938 ja nad tulid kokku oma esimesele koosolekule 21. aprillil 1938.

Riiginõukogu hoone oli Seltskondlik Maja Aia tn. 12 Tallinnas, mis üüriti samanimeliselt osaühingult ja kust sel puhul kolis välja klubi Centum[2], üüri suurus oli 2575 krooni kuus[3]. 1. veebruaril 1939 otsustas Riiginõukogu komisjon tunnustada Riiginõukogule maja ehitamise vajalikuks. Uus hoone oleks pidanud asuma Komandandi tänaval ja seal oleks võinud asuda ka Riigiraamatukogu[4].

Enne oma kohuste täitmisele asumist andsid Riiginõukogu liikmed järgmise pühaliku tõotuse:

Asudes Riiginõukogu liikme kohuste täitmisele olen teadlik, et kannan selles ülesandes vastutust Eesti Vabariigi ja oma südametunnistuse ees ning pühalikult tõotan ustavaks jääda Eesti Vabariigile ja tema põhiseaduslikule korrale ning pühendada oma jõu Eesti Vabariigi ja Eesti rahva heaolu ja tuleviku kindlustamisele.

Riiginõukogu liikmed said istungjärkude aja eest kuutasu 180 krooni, korteriraha 40 krooni kuus läbi aasta ja tasuta sõidu riigiraudteel ja -laevadel. Riiginõukogu juhatuse liikmed said lisatasu 70 krooni kuus läbi aasta. Riiginõukogu esimees sai tasu ühistel alustel ministritega (500 krooni kuus ja sõiduraha 100 krooni kuus).

Riiginõukogu VI istungjärgu viimasel koosolekul ütles Riiginõukogu esimees Mihkel Pung:

Kui seekord oma istungjärgu lõpetame, siis ei jää mul muud järele, kui soovida kõige paremat vaheaega ja puhkeaega riiginõukogu liikmeile, et sügisel, kui mingit erakorralist juhust ei ole selleks, et riigikogu peaks kokku tulema ka suvel, jällegi hakata värske jõuga tööle[5].

Riiginõukogu VI istungjärk lõpetati Vabariigi Presidendi otsusega 19. aprillist 1940, mille andis Riiginõukogu Esimehele Mihkel Pungale Peaministri asetäitja August Jürima 20. aprillil 1940[6]. Uus Riiginõukogu korraline istungjärk pidi algama 8. oktoobril 1940[7].

Riiginõukogu II abiesimees Alfred Maurer osales 20. aprillil 1944 Vabariigi Presidendi Asetäitja Valimiskogu koosolekul. Pagulusse pääsenud I Riiginõukogu liikmed osalesid sellistena pagulaspoliitikas. Viimane I Riiginõukogu liige oli Juhan Müller, kes suri 3. novembril 1981. Põhiseaduse järgi oli õigus olla Riiginõukogu liige pärast 1940. aastat ametisse nimetatud või valitud Sõjavägede Ülemjuhatajal (Jaan Maide), Eesti Panga presidendil (Oskar Kerson) ja Eesti Evangeeliumi Luteriusu Kiriku kirikupeadel, kuid nad ei kasutanud seda õigust. Samuti ei kasutanud Peaministrid Vabariigi Presidendi ülesandeis oma põhiseaduslikku õigust nimetada eriõigusel uusi liikmeid I Riiginõukogu koosseisus vabanenud kohtadele.

Riiginõukogu juhatus (valitud 21. aprillil 1938)

muuda

Riiginõukogu üldisesse koosseisu kuuluvate isikute nimekiri

muuda

Majanduskomisjon

muuda

Rahva kasvatuse ja kultuuri komisjon

muuda

Maa, töö ja rahva heaolu komisjon

muuda

Üldkomisjon

muuda

Koosseisu komisjon

muuda

Isikute loend, kel pärast 1940. aastat on olnud õigus kuuluda Riiginõukogu koosseisu ameti poolest

muuda

Viited

muuda
  1. Franz Lieber. Rahvavabadus ja omavalitsus. 1908. lk. 114–117.
  2. Vabariigi Valitsuse otsus 28. jaanuarist 1938 nr. III
  3. Üürileping
  4. Riiginõukogule maja ehitamist. Rahvaleht, 2. veebruar 1939, nr. 28, lk. 3.
  5. Eesti ja N. Liit täidavad lepingut korrektselt. Rahvaleht, 18. aprill 1940, nr. 91, lk. 6.
  6. http://www.ra.ee/dgs/browser.php?tid=68&iid=110700223474&img=era0031_004_0000268_00003_t.jpg&tbn=1&pgn=1&ctr=0&dgr=0&lst=2&hlx=&hly=&hlw=&hlh=&hash=86bb91369458ef2e86be189c4bb07f3b
  7. Rahvaesindus tööd lõpetamas. Rahvaleht, 4. aprill 1940, nr. 79, lk. 5.

Kirjandus

muuda
  • Leonhard Vahter. Kas kiriku hooldaja kuulub Riiginõukogu liikmete hulka? Uus Eesti, 27. oktoober 1939, nr. 293, lk. 4.
  • Kiriku hooldaja ei saa olla Riiginõukogu liige. Uus Eesti, 31. oktoober 1939, nr. 297, lk. 1.
  • Heinrich Mark. Parlamendi seaduspärasusest paguluses. Eesti Teataja, 11. juuni 1949, nr. 27, lk. 2.


Välislingid

muuda