See artikkel räägib ideoloogiast; ühiskonnakorralduse kohta vaata artiklit sotsialistlik riik.

Sotsialism on ühiskondlike liikumiste (peamiselt parteide) vasakpoolne ideoloogia. Sisuliselt on vasakpoolsus ja sotsialism kattuvad mõisted.[viide?]

Termin tuleneb ladinakeelsest sõnast socialis ('ühiskondlik'). Valitsemises eristub selgelt demokraatlik sotsialism ehk sotsiaal­demokraatia ja diktaatorlik sotsialism.

Sotsialismi alla kuulub palju ideoloogiaid: marksism, kommunism, demokraatlik sotsialism, sionistlik sotsialism jpt.

Kommunistliku ideoloogia kohaselt on sotsialism vahe- või eelaste üleminekul kapitalismilt kommunismile. Ametliku retoorika järgi oli 1980. aastaks Nõukogude Liidus kommunism põhiliselt üles ehitatud (hiilimaks mööda Nikita Hruštšovi varasemast lubadusest, et kommunism on selleks ajaks üles ehitatud), seda seisundit nimetati arenenud sotsialismiks[1].

Ajaloost

muuda

Majanduse arengu tulemusena hakkas 19. sajandil linnaelanikkond järsult kasvama. Vabrikutööstuse levides kasvas tööliskond, kelle elu ja töötingimused olid rasked. Paljusid ähvardas tööpuuduse, haiguse, tööõnnetuse või vanaduse korral viletsus, sest hoolekande- ja sotsiaalkindlustussüsteemi polnud. Seevastu liberaalid jäid seisukohale, et riik ei tohi sekkuda ei majandus- ega sotsiaalsuhetesse, ja konservatiivid olid arvamusel, et töötajate olukorra parandamine kahjustab riigi konkurentsivõimet. Sotsialistide arvates tuli protestida olemasoleva vaesuse vastu ja pöörata suuremat tähelepanu ühiskondlikule heaolule. Neid iseloomustas usk inimeste võrdsusse ning vendluse ja koostöö ideaali.

1830. aastatel tekkinud voolu esindajate, sotsialistide arvates sünnitas konkurentsile ja eraettevõtlusele rajatud majandus liiga suurt ebavõrdsust. Majandus tuli nende arvates allutada kogu ühiskonna huvidele. Suurt hulka sotsialistlikke õpetusi võib jagada kaheks:

  • revolutsioonilised voolud, mis taotlesid revolutsioonilisel teel õiglase ühiskonna rajamist;
  • reformistlikud voolud, mis panid pearõhu tööliste olukorra parandamisele kapitalismi tingimustes ja nihutasid sotsialistliku ühiskonna rajamise kaugemasse tulevikku.

Vastandina liberaalidele ja konservatiividele, kes lähtusid majanduse ja ettevõtjate nõudmisest, seadsid sotsialistid esikohale tööinimese olukorra ja probleemide lahendamise.

1840. aastail algas sotsialistlikus liikumises marksistlik suund. 19. sajandi teisel poolel sai marksism sotsialistliku liikumise kõige mõjukamaks vooluks. Marksismi selle aja tuntuimad teoreetikud olid Karl Marx ja Friedrich Engels.

Praktilises tegevuses hakkasid Eduard Bernstein ja tema poolehoidjad nõudma Marxi õpetuse revideerimist (siit ka selle voolu nimetus revisionism) ning revolutsiooni asemel seati esikohale sotsiaalsed reformid. Neid taheti saavutada parlamentaarse võitluse ja demokraatlike valimiste teel. Sellest kujunes välja uus suund: sotsiaaldemokraatia.

Sotsiaaldemokraatia peamiseks toeks kujunesid tööstustööliste, ameti- ja kutseühingud. 20. sajandi esimesel poolel valitses sotsiaaldemokraatias seisukoht, et demokraatia ja sotsialism on lahutamatud ning et demokraatia viib lõpuks ise sotsialismile. Endiselt aga arvati, et sotsialism sisaldab "tootmis- ja vahetusvahendite ühiskondlikku omandit". Ent alates Teise maailmasõja lõpust on paljud sotsiaaldemokraadid hakanud majanduse laiaulatusliku natsionaliseerimise vajalikkust vaidlustama.

Munitsipaalne sotsialism

muuda

19. sajandi viimasel veerandil hakkas Euroopas tekkima sotsialismi mitte teoorial, vaid praktikal põhinev süsteem, mis avaldus esmalt Joseph Chamberlaini reformides. [2] Euroopa paljudes osades võimust võtnuna tegeles munitsipaalne sotsialism algul tänavate sillutamisega, hariduse, tervishoiu, parkide, raamatukogude, kunstigaleriide, muuseumide, trammide, haiglate, telegraafi, vee- ja gaasivarustusega.[3] See praktilise sotsialismi vorm kasutab kohalikke omavalitsusi, et viia ellu avaliku omandivormiga seotud sotsiaalseid eesmärke, pidades silmas kõigi (linna)kodanike kasu.[4]

Tsitaate

muuda

Mürmekoloog Edward Osborne Wilson on kirjutanud: "Karl Marxil oli õigus – sotsialism töötab; viga on selles, et ta valis vale liigi."[5]

Essees "Why Socialism?" kirjutas füüsik Albert Einstein, et sotsialismi eesmärk on ületada inimkonna arengu kiskjafaas ja sealt edasi liikuda.[6]

Vaata ka

muuda

Viited

muuda
  1. Lauri Vahtre. Mälestusi kadunud maailmast. Eesti Päevaleht/Akadeemia, 2010, lk. 42.
  2. "Raymond F.Betts Europe In Retrospect: A BRIEF HISTORY OF THE PAST TWO HUNDRED YEARS, Ptk.5 "Concentration"".
  3. Roger Osborne. Tsivilisatsioon. Varrak, 2006, lk 292
  4. Gail Radford "From Municipal Socialism to Public Authorities: Institutional Factors in the Shaping of American Public Enterprise" Journal of American History
  5. http://www.goodreads.com/quotes/266097-karl-marx-was-right-socialism-works-it-is-just-that
  6. Albert Einstein. Why Socialism?. Monthly Review. Mai 1949.