Eesti kaitsejõud

Eesti kaitsejõud on Eesti riigikaitset teostavate organisatsioonide kogum.

Kaitsejõud koosnevad kaitseväest ja kaitseliidust. [1]

Kaitsejõude juhib kaitseväe juhataja. Kaitsejõudude tööd planeerib kaitseväe peastaap (KVPS).

Ajalugu

muuda

Varem kuulusid kaitsejõudude koosseisu siseministeeriumi sõjaväeliselt korraldatud organisatsioonidena piirivalve (pärast politseiga liitmist Politsei- ja Piirivalveamet) ning päästekompaniid (tänapäevaks likvideeritud).

Kaitsejõude juhtis kaitsejõudude peastaap, mis hiljem reorganiseeriti kaitseväe peastaabiks.

Eesti sõjavägi oli Eesti regulaararmee ajavahemikus 1918–1929 ja 1937–1940.

 
Eesti kuus TKS tanketti

Aastail 1929–1937 nimetati Eesti sõjaväge ka kaitseväeks. Eesti Vabariigi loomisel 1918. aastal ja Vabadussõja alguses nimetati sõjaväge ka rahvaväeks.

Eesti sõjaväe koosseis

muuda
  Pikemalt artiklis Eesti sõjaväe ja Sõjaministeeriumi organisatsioon (1939)
Diviisid, merejõud ja õhukaitse koosnesid järgmistest väeosadest:
  • Lennuväes:
    • kolm lennuväedivisjoni,
    • Lennubaas
    • Lennukool.
 
Miiniristleja Vambola.

Ajateenistus Eesti sõjaväes

muuda

1. oktoobrist 1928 kehtestati Kaitseväeteenistuse seadusega sundusliku tegevteenistuse kestuseks 12 kuud jala-, ratsa- ja suurtükiväes ning 18 kuud kõigis teistes väeliikides (1920. aastate algul oli teenistusaeg 18–24 kuud)[3]. Armee isikkoosseisu vähendati 18 171 mehelt 15 593 mehele.

Ohvitseride teenistust reguleerisid 1922, 192 ja 1938. aastal vastu võetud "Ohvitseride teenistusseadus"[4].

  Pikemalt artiklis Eesti ohvitseride ülendamised

Eesti sõjaväe likvideerimine 1940

muuda

Seoses Nõukogude okupatsiooniga 1940. aastal Eesti sõjavägi likvideeriti ja enamuse selle üksuste baasil formeeriti Punaarmee 22. territoriaalne laskurkorpus. Osa varadest anti üle Eesti sõjamuuseumile. Paljud ohvitserid represseeriti.

Vastavalt Eesti NSV Rahvakomissaride Nõukogu otsusele 29. augustist 1940. aastast:

  1. Eesti Rahvavägi ümber kujundada Punaarmee territoriaalseks laskurkorpuseks, andes tema üle Baltimaa eri-sõjaväeringkonna vägede koosseisu.
  2. Anda üle Eesti mere-sõjajõud, seehulgas ka rannakahurväe, Töölis-Talupoegade Mere Sõjalaevastiku koosseisu.
  3. Ümber organiseerida olemasolevad Eesti Rahvaväe sõjalised õppeasutused Punaväe jalgväe normaalkooliks.
  4. Väeteenistuskohustuslikkude Eesti NSV kodanikkude arvele võtmise ja sundteenistuse sooritamise küsimuste lahendamiseks ümber kujundada kohalikud sõjaväeteenistusasutused Sõjakomissariaatideks, alluvusega Balti erilisele sõjaväeringkonnale.
  5. Säilitada laskurkorpuses senine Eesti Rahvaväe vorm, kõrvaldades pagunid ning viies sisse Punaarmee komandeeriva koosseisu eraldusmärgid.
  6. Võtta korpuse, sõjakooli ja merejõudude isiklikult koosseisult Sõjaväeline vanne kahe kuu jooksul vastavalt NSVL Ülemnõukogu Presiidiumi 3.jaanuari 1939.a. seadluse kohaselt.
  7. Kõik relvastus, varandus, hooned, ehitised jne, samuti endise Eesti NSV Sõjaministeeriumi ja Eesti Rahvaväe toimikud ja arhiivid, ühes neid teenivate asutistega, anda üle Balti eri-sõjaväeringkonnale.

Kõik mere-sõjajõudude rannakaitse relvastus, varandus, hooned ja ehitused anda üle Punalipu Baltimere laevastikule.

22. Eesti Territoriaalse Laskurkorpuse koosseisus moodustati kaks territoriaaldiviisi 180. ja 182. Eesti Laskurdiviis.

180. Eesti Laskurdiviisi väeosad asusid Põhja-Eestis ja nimetati hiljem Põhja diviisiks, diviisi staabi asukoht Tallinn.

182. Eesti Laskurdiviisi väeosad paiknesid Lõuna-Eestis, diviisi staabi asukoht Tartu.

Diviiside moodustamisel saadeti 180. diviisi peamiselt Eesti 1. ja 3. diviisi ning 182. diviisi Eesti 2. ja 4. diviisi isikkoosseis.

Vaata ka

muuda

Viited

muuda
  1. Riigikaitseseadus
  2. Eesti kaitsevae Pioneeripataljon aastatel 1924-1940
  3. "Vesi ja vile: ajateenimine esimeses Eesti Vabariigis". Originaali arhiivikoopia seisuga 10. veebruar 2009. Vaadatud 28. juulil 2017.
  4. Ago Pajur, Kuidas kindraliks saada: ohvitseride auastmed ja nende kõrgendamise kord aastail 1917-1940, Tuna 2002 nr 2

Kirjandus

muuda
  • Kaitseväe asemele sõjavägi. Uus Eesti, 12. veebruar 1937, nr 43, lk 4

Välislingid

muuda