Friedrich II (Saksa-Rooma keiser)

Friedrich II Hohenstaufen (26. detsember 119413. detsember 1250) oli Saksa-Rooma riigi valitseja 1212–1250, alates 1220. aastast keiser. Ta oli ka Sitsiilia ja Napoli kuningriigi kuningas (alates 1197. aastast kuni surmani 1250. aastal), Švaabimaa hertsogiriigi hertsog ning lühikest aega ka Jeruusalemma kuningriigi valitseja (1225–1228).

Friedrich II 13. sajandi lõpust pärineval pildil

Sitsiilia kuningana

muuda

Friedrich II oli keiser (1190–1197) Heinrich VI ja Sitsiilia kuninganna Constantia poeg. Pärast isa surma krooniti ta 17. mail 1197 kaheaastaselt Sitsiilia kuningaks. Pärast oma ema surma oli ta Sitsiilia kuningriigi nominaalne ainuvalitseja. Et pärast Heinrich VI surma olid keisririigis puhkenud vastuolud ja Sitsiiliaski oli olukord ebakindel, siis pidid Friedrichi eestseisjad kinnitama tema vasallitruudust paavst Innocentius III-le: ametlikult oli Kirikuriigi valitseja Sitsiilia lääniisand.

 
Sitsiilia kuningriik, 1154

Kuninga noorusaeg põhjustas tõsise võimuvaakumi. Tema onu, Saksa kuningas (1198–1208) Švaabi Philipp kiirustas Friedrichi pärimisõigust kaitsma, nimetades aastal 1198 Ancona markkrahvi Markward von Annweileri regendiks. Vahepeal oli paavst Innocentius III taastamas oma võimu Sitsiilias, kuid tunnustas Friedrichi õigusi. Paavst nägi oma võimu vähenemist pidevalt järgmise kümnendi jooksul ja oli ebakindel, kelle poolele asuda.

Hohenstaufenite võimuhaaramine ei olnud siiski kindel. Brienne krahv Walter III abiellus Sitsiilia kuninga (1189–1194) Tankredi tütrega. See oli kukutatud kuninga Wilhelm III õde ja pärija. Aastal 1201 otsustas Wilhelm nõuda oma Sitsiilia kuningriiki. Aastal 1202 võideti Brienne krahvi Walter III poolt kantsler Palearia Walteri ja Diepold von Schweinspeunti juhitud armee. Markward tapeti ja Friedrich langes Pisa liitlase Capparone Wilhelmi kontrolli alla. Diepold jätkas sõda Walteri vastu mandril kuni nõudleja surmani aastal 1205. Diepold meelitas aastal 1206 Friedrichi Capparonest lõpuks eemale ja andis ta kantsler Palearia Walteri eestkoste alla. Walter ja Diepold läksid siis tülli ja viimane vallutas kuningapalee, kus ta Walteri poolt aastal 1207 ümber piirati ja tabati. Kümnendi jooksul lõppes sõda regentluse ja trooni pärast iseenesest.

 
Hohenstaufenite valitsetud Saksa-Rooma riik, 1138–1254

Saksa kuningana

muuda

1208. aastal tapeti Friedrichi onu Švaabimaa hertsog ja Saksa kuningas 1198–1208 Philipp. Tema rivaal, Saksimaa hertsog vastukuningas Otto, krooniti järgmisel aastal keisriks. Kuid peagi läks ta paavstiga tülli ja tema võim muutus ebakindlaks. Temavastaselt meelestatud Saksa vürstid valisid 16-aastase Friedrichi 1211. aastal Saksa kuningaks, ta krooniti 1212. aastal Roomlaste kuningaks ja sai ka paavsti toetuse. Et Friedrich resideeris jätkuvalt Sitsiilia kuningriigis, jäi tema võim Saksamaal aga ka seejärel ebakindlaks. Saksa kuningana piirdus võim ta otseste valdustega ja mõningate endiste riigimaade jäänustega. Otto toetajaskond siiski vähenes ning 1215. aastal krooniti Friedrich uuesti. Et Otto sai Prantsusmaa kuninga Philippe II vastu Bouvines' lahingus lüüa, siis seekord õnnestus Friedrichil ka tegelik võim Saksamaa üle võtta. 1220. aastal krooniti ta ka Saksa-Rooma keisriks.

Saksa-Rooma keisrina

muuda

Kuigi Saksa-Rooma keisri Friedrichi valdused paiknesid peamiselt Saksamaal, veetis ta seal vähe aega. Juba 1220. aastal lasi ta oma poja Heinrichi Saksa kuningaks kroonida ning siirdus tagasi Sitsiiliasse, asudes õukonnaga Palermos. Saksa territoriaalvürstide toetuse hankimiseks loovutas Friedrich II 1220. aastal vaimulikele, 1232. aastal kõigile maahärradele rea riikliku võimu õigusi (linnade ning turgude asutamise, kohtu, müntimise jne. alal.). Paljudeks väiksemateks osadeks jagunenud suguharu-hertsogkondade asemel tõusid nüüd esikohale mitmed teised vaimulikkude ja ilmlikkude vürstide maahärralikud valdused, mille pidajad moodustasid riigivürstide kihi.

Ristisõjad

muuda
 
Aijubiidide alad pärast Saladini surma 1193. aastal
 
Friedrich II (vasakul) ja Egiptuse sultan Al-Mālik (paremal)

1220. aastatel muutusid suhted keisri ja paavsti vahel aga pingeliseks. Nimelt oli Friedrich Saksa kuningaks saamise järel mitmel korral lubanud minna ristisõtta, kuid seda pidevalt edasi lükanud. 1221. aastal said kristlased aga Viiendas ristisõjas Damietta juures Egiptuses hävitavalt lüüa. Ristisõdijad olid oodanud keisri saabuvat väge ning seetõttu lükanud tagasi ka Aijubiidide sultani Al-Kamili pakkumise, et sõja lõpetamiseks võiks ta Jeruusalemma kristlastele tagasi anda.

  Pikemalt artiklis Kuues ristisõda

1228. aastal pani paavst keisri kirikuvande alla. Selleks ajaks oli Friedrich aga abiellunud Jeruusalemma kuninganna Isabella II-ga ning kogunud piisavalt suure väesalga, et minna Palestiinasse. Nõnda asus ta kirikuvande all olles ristiretkele ning pärast läbirääkimisi sultan Al-Kamiliga saigi ta Jeruusalemma ja selle ümbruse enda kätte. Seega lõppes Kuues ristisõda kristlastele edukalt, kuid paavsti see ei lepitanud: keiser jäi kirikuvande alla. 1229. aastal krooniti Friedrich ka Jeruusalemma kuningaks, kuid andis peagi tiitli üle oma pojale Konrad IV-le.

Friedrichi võimukeskuseks Sitsiilia kuningriik. Friedrich toetas lisaks kunstidele ka teadust ning rajas 1224. aastal Napoli ülikooli, mis kannab siiani tema nime. 1231. aastal andis ta välja uue seadustekogu (Melfi konstitutsioon ehk Liber Augustalis), mis väikeste modifikatsioonidega kehtis kuni 1819. aastani.

Friedrich oli ka suur kunstide metseen, pidades ennast antiikse Rooma impeeriumi pärandi taastajaks. Haritud mehena kirjutas ta ka ise mitmeid kirjatöid. Friedrich II oli tuntud oma skepsisega usudogmade suhtes, samas näitas ta erinevate usundite suhtes üles suurt tolerantsi, lastes Sitsiilia kuningriiki ehitada ka mošeesid. Friedrich II kinnitas ka Vana-Liivimaa kohalike rahvaste õigused ja vabadused, võttes nad oma kaitse alla (LUB I, nr CXII),[1] kuid andis ka aastal 1226 Rimini kuldbulla Saksa ordule.

Lombardia Liiga sõda

muuda

1235. aastal alustas aga Friedrichi vanem poeg, Saksa kuningas Heinrich VII tema vastu mässu, millega liitusid ka Lombardia linnad ja aastatel 1226–1237 sõdis Friedrich II Lombardia Liigaga. Lombardia Liiga linnad nurjasid keiser Friedrich II püüdlused saada Itaalias suuremat võimu ning liiga teenis sellega ära keiserliku vande alla panemise. Keisrit saatis algselt edu ja tema väed suutsid vallutada Vicenza. Tema võit 1237. aasta Cortenuova lahingus pani aluse ka tema kui osava strateegi mainele. Ent keiser hindas oma jõudusid siiski valesti kui ta lükkas tagasi kõik Milano tehtud ettepanekud rahuläbirääkimisteks ja nõudis jätkuvalt tingimusteta alistumist. Seejärel suutsid Milano ja viis teist linna tema rünnakutele vastu seista ning 1238. aasta oktoobris pidi keiser edutult lõpetama Brescia linna piiramise. Pärast aastapikkust sõda õnnestus Friedrichil Heinrich vangistada, Saksa kuninga tiitel anti üle aga nooremale pojale Konradile.

Uuesti saabus Friedrich Saksamaale alles 1236. aastal ning lahkus sealt aasta hiljem, viibides seejärel kuni surmani Lõuna-Itaalias.

Vastuolud paavstiga

muuda

1245. aastal kuulutas Innocentius IV Friedrichi ketseriks ja kutsus kõigi vahenditega tema vastu võitlema. Järgnes viie aasta pikkune sõda Itaalias, mis kulges vahelduva eduga. Lombardia Liiga sai taas tuge paavstilt. 1248. aastal toimunud Parma piiramise ajal ründasid liiga väed keisri laagrit ja vallutasid selle. Sellele järgnenud lahingu käigus löödi keisri väed taganema. Friedrich II kaotas keiserliku aarde ning koos sellega mistahes lootuse säilitada võimalused jätkamaks oma võitlust mässavate Itaalia linnade ja paavsti vastu. Mitmed vürstid hoidsid kirikuvande alla pandud monarhi poole, kuid paavstil õnnestus end Roomas siiski kindlustada. Tema selja taga oli ka Prantsusmaa kuningas Louis IX, kes küll isiklikult keisri vastu sõtta ei läinud, sest pidas keisrit kõigest hoolimata rahusoovlikuks ja kristlikuks.

1250. aasta lõpus suri Friedrich II tõenäoliselt düsenteeriasse. Vaid neli aastat pärast tema surma varises Hohenstaufenite võim kokku ning Saksamaal algas kuni 1273. aastani kestev interreegnum.

Eelnev
Heinrich VI
Sitsiilia kuningas
11971250
1197–1198 koos Constantiaga,
12121217 koos Heinrich II-ga
Järgnev
Konrad IV
Eelnev
Otto IV
Švaabimaa hertsog
12121216
Järgnev
Heinrich II
Eelnev
Otto IV
Saksa kuningas
12121220
Järgnev
Heinrich VII
Eelnev
Otto IV
Saksa-Rooma keiser
12201250
Järgnev
Konrad IV
(Saksa kuningana)
Eelnev
Isabelle II
Jeruusalemma kuningas
12251228
Järgnev
Konrad IV

Viited

muuda
  1. Mart Lätte. Eestlaste sõjalised kohustused keskajal. 2011