Mine sisu juurde

Üleilmastumine

Allikas: Vikitsitaadid
(Ümber suunatud leheküljelt Globaliseerumine)

Üleilmastumine ehk globaliseerumine on kolonialismist alguse saanud protsess, mis seob kogu maailma ühiskonnad omavahel tihedate majandus- ja kultuurisidemetega. Eesti kultuuris on globaliseerumise tuntumate tööriistade ja ilmingute seas näiteks Karl August Hermanni entsüklopeedia, raamatusari "Maailm ja mõnda" ning Epp Petrone Minu-sari. Võõravihkajaid üleilmastumine ärritab ja inspireerib, kuna varem pidid nad piirduma üksnes oma naabrite vihkamisega, aga tänu silmaringi laienemisele saavad nad nüüd vabalt vihata ükskõik keda kogu planeedil (või isegi väljaspool seda). Eesti materiaalses igapäevakultuuris on üleilmastumise märgid näiteks kohv, tee, šokolaad, riis, kartul, puuvillased riided, limonaad Limonaad, internet, mobiiltelefonid jms.

Proosa

[muuda]
  • Globaliseerumine tähendab ikka ühe kultuuri või kultuurkonna võitu teiste üle ja nende hävitamist ja kõrvaletõrjumist. Pilt on sarnane sellele, mis kunagi sündis Rooma impeeriumis. Vallutatud aladel kadusid keeled, religioonid ja kultuurid, kunst ja arhitektuur on tüütult ühenäoline igal pool Kölnist Kartaagoni ja Palmyrast Heraklese sammasteni. Rooma võttis üle Kreeka kultuuri ja arhitektuuri ning paljundas, kloonis seda lõpmatult, toomata juurde kuigipalju uut. Kui paneme võrdusmärgid Rooma = USA ja Kreeka ja muud impeeriumi idaalad = Euroopa, saame päris head paralleelid mineviku ja tänapäeva vahel.
    • Jaan Kaplinski, essee "Olla eurooplased, saada indiaanlasteks", Eesti Ekspress, neljapäev, 3. august 2000, Areen, lk B5




  • Teiseks murranguks olid 1970. aastad, mil Lääneriike tabas uus majanduskriis. Ühekorraga tõusid nii hinnad kui ka töötus ning ligemale kolm aastakümmet kestnud majanduskasv jõudis lõpule. [---] Järgmisel kolmekümnel aastal domineerisid paremmõttes riigi rolli vähendamist ja turumajanduse laiendamist propageerivad neoliberaalid, kes olid kultuurilistes küsimustes jällegi vähem traditsioonilised kui nende eelkäijad, toetades üleilmastumist, mittetraditsioonilisi peremudeleid jmt – näiteks oli Suurbritannias just konservatiivne partei see, mis David Cameroni juhtimisel seadustas geiabielud.
Neoliberaalid olid sedavõrd edukad, et nende majanduslikud põhitõed võtsid teatud määral omaks ka sotsiaaldemokraatlikud ja tööparteid – nende ideedest sai samasugune "enesestmõistetav normaalsus" nagu oli eelmisel perioodil olnud hoolekanderiigi idee.


  • Me kõik soovime kuhugi kuuluda, vajame müütilist Oma Lugu, soovime rohkemal või vähemal määral teistest eristuda. Kultuuriline mitmekesisus on ka üleilmastuvas maailmas sama vajalik kui näiteks elurikkus looduses – iga keele kadumisega kaob selles keeles loodud vaimne maailm, mõtlemise eripära, lood ja laulud. Suuresti seetõttu võib väita, et 21. sajand on ka kultuuripärandi väärtustamise sajand – üleilmastumine mõjub väikestele kultuuridele surmavalt. Ja lõpuks – eks meie tänane maailm tugineb rohkem või vähem eelläinud põlvede väärtustele ja hoiakutele.


  • Me teame oma ellu viidud valgustuslike unistuste voorusi ja puudusi. Meil on demokraatia, kõrgem elatustase, parem haridus, parem tervis, pikem eluiga. Ent meie demokraatiat korrumpeerib sageli võimueliit, me oleme, nagu ütles Gordon Brown Suurbritannia peaministrina [2007–2010], taandatud hinnasiltideks aina kasvavas globaalmajanduses, milles me sageli valmistame, müüme ja ostame basseini äärde lillasid plastpingviine. Kui küsime, miks me seda teeme, siis põhjus on osalt selles, et me ei oska midagi muud teha.
    • Stuart Kauffman, "Füüsikast semiootikasse", tlk Silver Rattasepp, Akadeemia, nr 8, 2023, lk 1459