Elavhõbe: erinevus redaktsioonide vahel
P r2.7.2+) (Robot: it:Mercurio (elemento) → it:Mercurio (elemento chimico) |
P r2.7.1) (Robot: lisatud zh-classical:汞 |
||
| 146. rida: | 146. rida: | ||
[[ur:پارہ]] |
[[ur:پارہ]] |
||
[[vep:Artut']] |
[[vep:Artut']] |
||
[[zh-classical:汞]] |
|||
[[war:Asoge]] |
[[war:Asoge]] |
||
[[yi:קוועקזילבער]] |
[[yi:קוועקזילבער]] |
||
Redaktsioon: 5. märts 2013, kell 17:24
| 80 |
2 18 32 18 8 2 |
| Hg 200,59 |
|
| Elavhõbe |
Elavhõbe (sümbol Hg) on keemiline element järjenumbriga 80, üks kuuest elemendist (tseesiumi, frantsiumi, galliumi ja mittemetall broomi kõrval), mis on normaaltingimuste lähedastel temperatuuridel vedel.
Tal on seitse stabiilset isotoopi massiarvudega 196, 198, 199, 200, 201, 202 ja 204.
Elavhõbeda tihedus normaaltingimustel on 13,6 g/cm³. Elavhõbe tahkub temperatuuril –38,8 ° C ja keeb temperatuuril 356° C. Vedelas olekus on elavhõbe väga halva elektrijuhtivusega. Elavhõbedal on suur pindpinevus, tema pindpinevusteguriks on 0,4865 N/m. Lihtainena on elavhõbe hõbevalge läikiv metall. Niiskes õhus kattub aegapidi oksiidikilega ja kaotab varsti oma läike. Elavhõbe reageerib ainult nende hapetega, mille anioonid on tugevamad oksüdeerijad. Õhus on elavhõbe püsiv. Kui elavhõbedat õhus kuumutada, siis ta ühineb hapnikuga ning annab kollakaspunase värvusega elavhõbeoksiidi, mis omakorda veidi kõrgemal temperatuuril laguneb taas lihtaineteks. Looduses on elavhõbe väga haruldane aine. Elavhõbe kuulub mitmekümne mineraali koostisse, kuid ainus elavhõbeda saamiseks kaevandatav mineraal on kinaver (HgS). Suurimad kinaveri leiukohad on Hispaanias.
Elavhõbeda kasutusalad
Elavhõbedat kasutatakse kehatemperatuuri mõõtmiseks termomeetrites ja õhurõhu mõõtmiseks.
Teadusajaloos on elavhõbe seotud paljude avastustega. Seda ainet kasutati varem igasuguste mõõtmistega seotud suurustes: näiteks õhurõhku mõõdeti elavhõbeda sammastes ( seda kasutatakse isegi veel tänapäeval ), ka elektritakistusühikuna on elavhõbe hästi tuntud. Teada on ka, et on olemas elavhõbedabaromeeter ja et elavhõbedat kasutati ka vererõhu mõõtmise seadmes. Elavhõbedat kasutatakse ka valgustuses ( päevavalguslampides ).
Elavhõbeda ohtlikkus
Elavhõbedaaurud on mürgised. Elavhõbeda mürgisus oleneb suuresti sellest, mis kujul ta organismi siseneb. Kas metallilise, vedela elavhõbedana või siis elavhõbeda auruna. Metalliline vedel elavhõbe ei ole organismile nii ohtlik kui seda on elavhõbeda aur. Samuti mõjuvad organismile mürgiselt ka elavhõbeda ühendid, mis võivad põhjustada suuri kahjustusi kopsudes ja ajus.
Oluline on meeles pidada, et elavhõbe-orgaanilised ühendid on palju mürgisemad ja ohtlikumad organismile, kui seda on metalliline elavhõbe. Veest omastabki organism elavhõbedat metüülelavhõbeda kujul, mis kahjustab närvisüsteemi. Kuna elavhõbe on aine, mis kontsentreerub toitumisahelas, siis võib mõnes meres leiduda kalu, kelle kehas on elavhõbeda ühendite sisaldus küllaltki suur. Sellise kala söömine on tervisele väga ohtlik. Niimoodi juhtuski Jaapanis Minamatas 1950ndatest 1970ndateni, kui kohalik keemiatehas Chisso laskis oma elavhõbedat sisaldavad reoveed Minamata lahte. Tulemuseks oli 1784 surnut.
Elavhõbeda mõju inimorganismile
Metallilise elavhõbeda organismist eritumise poolestusaeg on tavaliselt 3 aastat, elavhõbeda soolade puhul on aga see aeg kõigest mõni nädal. Inimorganismis väheneb pooleni elavhõbeda hulk aga 70 päevaga ja kalades 2 aastaga. Elavhõbeda soolad imenduvad väga kiiresti organismi. Umbes 80% elavhõbeda aurudest imendub organismi läbi kopsude. Läbi kopsude seonduvad elavhõbeda osakesed verelibledega ja niimoodi läheb elavhõbe inimorganismi laiali: maksa, neerudesse, põrna, ajju jne.
Metallilise elavhõbeda allaneelamine ei oma väga suurt ohtu, kuna soolestikust see aine praktiliselt ei imendu organismi. Elavhõbe väljub inimorganismist neerude ja soole kaudu, kuid peamiselt jämesoole kaudu.
Elavhõbeda ohtlikkus ja toime inimesele sõltub suuresti sellest, millise ühendina ta inimorganismi sattub, kuidas inimene on selle ainega kokku puutunud ja kui kaua kokkupuude on kestnud. Samuti mängib rolli ka inimese vanus, üldine tervislik seisund ja ka inimese sugu. Elavhõbe kahjustab eelkõige närvisüsteemi, võib katkestada neerude töötamise, põhjustab depressiooni ja ärrituvust. Juhul kui naine on lapse ootel ja ta puutub kokku elavhõbedaga, võib mürgistus mõjuda tugevalt ka tulevasele lapsele.
Elavhõbedamürgistuse võib saada juba siis, kui inimorganism omastab päeva jooksul 0,4mg elavhõbedat. See aga pole siiski veel surmav doos. Surmavaks doosiks loetakse 150 mg kuni 300 mg elavhõbedat.
Välislingid
| ||||||||||||||||||||||||