Füüsiline teater

Füüsiline teater on kunstivorm, mis rõhutab liikumise ja kehakeele tähtsust etenduskunstis. See kunstivorm on arenenud aastasadade jooksul ja saanud mõjutusi eri kultuuridest ja etenduskunstnikest.

Füüsilise teatri definitsioon ja termin

Mõiste "füüsiline teater" on keeruline ja mitmetahuline ning selle täpset definitsiooni on raske sõnastada. Sageli seostatakse füüsilist teatrit tantsuteatriga, kuid see ei ole päris täpne. Teatriterminoloogia sõnastik määratleb füüsilise teatri kui lavastusliigi, kus füüsiline väljendus on domineeriv teiste (teatri)kunstiliste vahendite üle. Füüsiline teater kuulub visuaalteatri valdkonda, kus tekst ei ole esiplaanil, vaid keskmes on visuaalne väljendus, mis edastab informatsiooni, suhteid ja emotsioone peamiselt läbi liikumise. See hõlmab miimi, erinevaid tantse, žeste, tsirkust ja isegi akrobaatikat.

Üks oluline mõiste füüsilise teatri kontekstis on "kehakeel". Kehakeel viitab kõigele, mis ei ole verbaalne suhtlus, kuid kannab endas tähendusi ja emotsioone läbi liikumise, žestide, näoilmete ja pooside. Füüsilise teatri kunstnikud keskenduvad sageli kehakeele uurimisele ja kasutamisele lavastuste loomisel. Samuti on oluline mõista füüsilise teatri seotust visuaalteatriga.[Visuaalteater rõhutab pildi ja visuaalsete elementide tähtsust ning füüsilises teatris on just visuaalne kehakeel ja liikumine sageli kõige olulisemad vahendid sõnumite edastamiseks.

Mõiste "füüsiline teater" võib mõnikord tunduda pretensioonikas, sest igasugune teater hõlmab füüsilist liikumist ja näitleja kasutamast oma keha, et edastada teksti. Siiski tähistab see mõiste praegu spetsiifiliselt lavastusliiki, kus rõhk on kehalisel väljendusel, rollide loomisel ja näitleja enda keha mõistmisel.

Enamikus füüsilise teatri lavastustes ei ole tekst põhiline element ja lood räägitakse ainult keha kaudu. Siiski ei muutu see lihtsalt tantsuks, sest keskmes on inimsuhted. Füüsiline teater keskendub kehadevahelistele suhetele ja on seega eelkõige inimeste-vaheline teater. Füüsilise teatri etendustel tegeletakse ka kohaloluga, kasutades näiteks kordusi ja füüsilist pingutust. Kordused võivad olla füüsilised liigutused, žestid või tegevused, mis korduvad lavastuse jooksul ja võivad sümboliseerida erinevaid ideid või emotsioone. Selle eesmärgiks on saavutada intensiivne kontroll nii etenduse atmosfääri kui ka publiku tähelepanu üle.

Füüsiline teater võib pakkuda vaatajatele sügavamat mõtlemist ja analüüsimist kui traditsiooniline sõnateater. See paneb publiku mõtlema selle üle, millist sõnumit ja tähendust soovitakse edasi anda. Ning avardab arusaama sellest, mida inimkeha suudab väljendada. Füüsiline teater pakub võimalust näidata inimkeha võimekust ja kuidas sellega saab edastada infot ning emotsioone.

Füüsilise teatri ajalugu

Jaapani noh – teater on traditsiooniline Jaapani teatrivorm, mis keskendub rahulikule ja stiliseeritud liikumisele ning kehakeelele. See teatrivorm arenes välja 14. sajandil ja on säilitanud oma traditsioonilise vormi tänaseni. Näitlejad kasutavad liikumist ja žestikulatsiooni, et väljendada sügavaid emotsioone ja tähendusi ning füüsiline liikumine on oluline osa noh - teatri esteetikast. Nende etendused nõuavad näitlejatelt täpset füüsilist kontrolli ja väljendusrikkust.

Commedia dell'arte oli Itaalia teatri liikumine, mis õitses 16.–18. sajandil ja oluline mõjutaja füüsilise teatri kujunemisel. See teatrivorm kasutas karakterite loomiseks maskeeringuid, improvisatsiooni ja füüsilist komöödiat. Commedia dell'arte'i näitlejad kandsid maske ja olid tuntud oma füüsilise komöödiaoskuse poolest. Neil oli kindel rollirepertuaar, kuid dialoog oli sageli improvisatsiooniline. See teatrivorm mõjutas hilisemaid füüsilise teatri liikumisi ja pani aluse paljudele karakteritüüpidele ja komöödiatehnikatele.

Étienne Decroux oli prantsuse teatrikunstnik, kes panustas oluliselt füüsilise teatri arengusse 20. sajandi alguses. Ta püüdis luua näitleja füüsilisusel põhinevat teatrit, mis võimaldaks luua rohkem kui lihtsalt sõnade edastamise. Tema eesmärgiks oli luua metafooriline teater kus füüsiline keel ja liikumine kannaksid tähendusi sügavamal tasandil, aidates näitlejatel väljendada keerulisi mõtteid ja emotsioone läbi kehakeele.

Miim-artistid, sealhulgas Marcel Marceau, on keskendunud liikumise täpsusele ja kehakeele väljendusrikkusele. Marceau on tuntud oma tegelase Bip loojana ning tema töö on mõjutanud füüsilist teatrit ja pantomiimikunsti laiemalt. Miim on kunstivorm, mis kasutab keha ja liikumist, et väljendada emotsioone, lugusid ja ideid ilma sõnu kasutamata. See võimaldab näitlejatel suhelda publikuga universaalsel keelel, mis ületab kultuuripiire. Miim on oluline komponent füüsilises teatris, kuna see rõhutab kehakeele täpsust ja väljendusrikkust ning aitab näitlejatel edastada keerulisi kontseptsioone läbi liikumise.

Jacques Lecoq oli prantsuse näitleja ja teatriõpetaja, kellel oli märkimisväärne mõju füüsilise teatri arengule. Ta oli tuntud oma füüsilise teatri pedagoogika ja lavastustega ning tema kool: École Internationale de Théâtre Jacques Lecoq Pariisis, sai oluliseks keskuseks füüsilise teatri õpetamisel ja arendamisel. Lecoq pööras erilist tähelepanu kehakeelele ja liikumisele kui teatri väljendusvahenditele ning tema metoodika rõhutas näitlejate füüsilist kohalolu ja kehakeele täpsust. Tema õpetused mõjutasid mitmeid tuntud teatrikunstnikke ja truppe kogu maailmas ning aitasid kaasa füüsilise teatri esteetika ja tehnikate levikule.

Poola teatrikunstnik Jerzy Grotowski arendas välja oma teatrikoolkonna ja meetodid, mis rõhutasid näitleja füüsilist kohalolu ja kontakti publikuga. Ta eksperimenteeris intensiivselt näitlejate kehaga, keskendudes liikumisele ja väljendusrikkusele. Köha teater oli Grotowski eksperimentaalne projekt, kus ta uuris näitlejate füüsilist kohalolu ja nende võimet luua publikuga tugev side. See oli oluline samm füüsilise teatri arengus, kuna see tõstis esile keha kui peamise väljendusvahendi teatrikunstis.

Pina Bausch oli saksa koreograaf ja tantsija, kes oli oluline füüsilise teatri ja kaasaegse tantsu valdkonnas. Ta tuntud stiili nimetatakse tanzteateriks ehk tantsuteatriks, mis ühendab tantsu, kehakeele ja sõnalise väljenduse. Bauschi lavastused kasutasid tantsu ja füüsilist liikumist, et uurida inimeste emotsioone ja suhteid. Ta tõi lavale intensiivseid ja mõtlikke etendusi, mis kombineerisid visuaalset kunsti ja sõnalist väljendust. Tema töö on mõjutanud kaasaegset füüsilist teatrit ja tantsu ning ta inspireerib jätkuvalt kunstnikke kogu maailmas.

Merce Cunningham on tuntud kaasaegse tantsu koreograafina ja tantsijana ja tema tööd rõhutavad liikumise ja ruumi suhet ning ta on tuntud oma eksperimentaalse lähenemise poolest tantsule. Merce Cunninghami loodud etendused võivad olla abstraktsed ja keerulised, pakkudes publikule võimalust mõelda ja tajuda liikumist uudsel viisil. Kaasaegne tants on liikumisvorm, mis on mõjutanud oluliselt füüsilise teatri arengut alates 20. sajandist. See kunstivorm rõhutab liikumise ja kehakeele rolli väljendusvahendina ning on sageli eksperimentaalne ja innovatiivne. Kaasaegne tants on andnud uusi impulsse füüsilisele teatrile, pakkudes kunstnikele rohkem võimalusi uurida keha võimet väljendada emotsioone ja ideid.

Füüsiline teater Eestis

Füüsiline teater ei ole Eestis laialt tuntud ega levinud kunstiliik. Kohalik teatripublik on traditsiooniliselt eelistanud klassikalist sõnateatrit, milles esitatakse jutustusi ja lugusid, ning füüsilise teatri eripärasid on seetõttu harva kogeda saanud. Kuigi visuaalsed elemendid on füüsilises teatris oluliseks tähenduse loojaks, võivad need olla arusaamatud neile, kes on harjunud sõnalise teatri narratiiviga.

Üheks märgiliseks hetkeks Eesti füüsilise teatri arengus oli Tallinna Linnateatri lavastus "Melujanu". See lavastus oli unikaalne, kuna sellel puudus täielikult tekst ja keskenduti vaid liikumisele ja inimkehade suhetele. Selline lähenemine oli ootamatu, eriti arvestades Tallinna Linnateatri varasemat sõnateatri repertuaari. Teistmoodi visuaalteatrit tõi publiku ette ka VAT Teater lavastusega "Faust", kus teksti oli küll rikkalikult, kuid visuaalne element ja kohati liikumine tõid esile füüsilise teatri aspekte.

Füüsiline teater leidis suurema tunnustuse Eesti teatrimaastikul aastal 2012, kui koreograaf-lavastaja Renate Keerd rajas oma trupi Kompanii NII, mida ta ise määratles füüsilise teatri esindajana. Keerdi lavastused on tuntud oma fantaasiaküllasuse poolest, kus ta kasutab liikumises laialdaselt akrobaatilisi elemente, millega kaasnevad huumor ja leidlikud detailid. Lisaks liikumisele on tema lavastustes olulisel kohal visuaalselt leidlikud ja värvikirevad rekvisiidid ning kostüümid, samuti meelelahutuslik muusika. Siiski on laval domineerivaks elemendiks kehaline väljendus, mida rikastavad esemete ja kostüümide mängulised kasutused.