Mine sisu juurde

Adamson-Eric: erinevus redaktsioonide vahel

Allikas: Vikipeedia
Sirvi ajalugu interaktiivselt
← Vanem muudatusUuem muudatus →
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
VisuaalneVikitekst
Epp (arutelu | kaastöö)
99 361 muudatust
PResümee puudub
ZéroBot (arutelu | kaastöö)
Robotid
39 403 muudatust
P r2.7.1) (Robot: lisatud fr:Adamson-Eric
103. rida: 103. rida:


[[en:Adamson-Eric]]
[[en:Adamson-Eric]]
[[fr:Adamson-Eric]]
[[ru:Адамсон-Эрик]]
[[ru:Адамсон-Эрик]]
[[sv:Adamson-Eric]]
[[sv:Adamson-Eric]]

Redaktsioon: 3. märts 2013, kell 22:00

Hoiatus! Võimalik autoriõiguste rikkumine!
Kui on olemas/saadud luba teksti kasutamiseks litsentsi CC BY-SA 3.0 tingimustel, siis edasta aadressile permissions-etättwikimedia.org kiri, milles autor kinnitab, et on nõus teksti kasutamisega selle litsentsi tingimustel.

Võimalikuks lahenduseks on ka teksti ümbersõnastamine, sest faktid ei ole autoriõigustega kaitstud.

Adamson-Eric
Sünninimi Erich Carl Hugo Adamson
Sündinud 18. august 1902
Tartu
Surnud 2. detsember 1968
Tallinn
Rahvus eestlane
Haridus Berlin-Charlottenburgi Tarbekunsti- ja Käsitöökool
Tegevusala maali- ja tarbekunstnik
Kunstivool uusasjalikkus
Adamson-Ericu majamuuseum Tallinnas vanalinnas, Lühike jalg 3. Suvi 2011.

Adamson-Eric (Erich Carl Hugo Adamson; 18. august 1902 Tartu – 2. detsember 1968 Tallinn) oli eesti maali- ja tarbekunstnik.

Elukäik

Adamson-Eric sündis pere kuuest lapsest neljandana. Tema isa oli Jaan Adamson, Tartu riidekaupmees ja ema Anna (neiupõlvenimega Lachmann). Kuuest lapsest jõudsid täiskasvanuikka veel kaks: Aurora (kellest sai muusikateadlane ja kirjanik Johannes Semperi abikaasa) ja Renate (kes abiellus skulptori Ernst Jõesaarega).

Adamson-Eric õppis Tartu Aleksandri gümnaasiumis, viiendast klassist alates Hugo Treffneri gümnaasiumis.

Aastal 1923 siirdus Adamson-Eric Berliini sooviga õppida tarbekunsti. Temast sai aastaks Berlin-Charlottenburgi Tarbekunsti- ja Käsitöökooli õpilane. Aastal 1924 siirdus Adamson-Eric Pariisi, kus õppis mitmetes eraakadeemiates joonistust ja maalimist.

1930. aastate teisel poolel asus Adamson-Eric elama Tallinna. Adamson-Eric, kes täitis 1940. aasta suvest kunstnike liitu organiseerivas toimkonnas sekretäri rolli, evakueeriti II maailmasõja puhkedes Nõukogude Liidu tagalasse.[1] Aastal 1942 sai ta Kuibõševis (Samaras) asutatud Eesti NSV Riiklike Kunstiansamblite peakunstnikuks. 1943. aastal sai temast Jaroslavlis teeneline kunstitegelane. Järgmisel, 1943. aastal, sai ta Eesti NSV Kunstnike Liidu esimeheks.

Peale sõda pöördus Adamson-Eric tagasi Tallinna. Temast sai 1945. aastal asutatud Tallinna Riikliku Tarbekunsti Instituudi direktor. Kuigi ta töötas nõukoguliku kunstielu korraldamisel kaasa, leidis uus režiim Adamson-Ericu olevat "aktiivse formalisti".[1] Aastal 1950 toimunud Eestimaa Kommunistliku Partei VIII pleenumil langes Adamson-Ericu looming ja isik hävitava kriitika alla.[1] Võeti ära tema aunimetus ja kunstnik kõrvaldati partei ridadest kui "ekslikult vastuvõetu".[1] Ta heideti ENSV Kunstnike Liidust välja, võeti ära ateljee ja praktiliselt võimalus kunstnikuna töötada. Et leiba teenida, läks ta tööle naha- ja jalatsikombinaati.

Aastal 1955 tabas Adamson-Ericut parempoolne halvatus. Pärast seda ei suutnud kunstniku parem käsi pintslit hoida, seepärast hakkas ta maalima vasaku käega. Kõik Adamson-Ericu hilisperioodi maalid on tehtud vasaku käega.

Aastast 1953 kuni elu lõpuni töötas Adamson-Eric õppejõuna ENSV Riiklikus Kunstiinstituudis.

Adamson-Eric on maetud Tallinna Metsakalmistule.

Looming

Kunstnikuna on Adamson-Eric suhestunud peaaegu kõigi 20. sajandi modernistlike suundumustega.[1] Ta ei lasknud end ühelgi neist vooludest siiski põhjalikumalt allutada, sest otsis järjepidevalt oma rada ja püstitas pealiinidest eristuvaid sihte.[1] Oma loometeed alustas ta kubismilähedasena, kuid 1920ndate lõpuks näis see huvi ammenduvat.[2] Adamson-Eric pöördus "puhtasse maali" ning lähenes impressionistlikule traditsioonile.[2] Värvikäsitlus muutus heledaks, kergeks ja säravaks.[2] Adamson-Ericu loomingu "prügikastipoeesia" periood on teada vaid mõnede must-valgete fotode vahendusel.[1] Uusasjalik rakurss oli kunstniku maalides ka hilisematel aastatel, kuid kulmineerus just 1920ndate lõpul.[1]

1920. aastate lõpupoole oli Adamson-Ericu maalide valitsevaks žanriks natüürmort. Adamson-Eric oli Eduard Wiiralti kõrval ainuke, kelle looming leidis kahe maailmasõja vahel laiemat esitlemist Skandinaavias.[1] 1929 osteti Helsingi Ateneumile tema maal ning Pariisis 1928. aastal toimunud eesti kunsti tutvustavalt väljapanekult "Isa portree", mis asub praegu Georges Pompidou' keskuse kogudes.[1] Teda pärjati kahe audiplomiga vaipade ja portselanmaali ning terrakotanõude eest 1937. aasta Pariisi maailmanäitusel.[1] 1938. aastal tunnustati Berliinis tema nahatöid. [1]

1930. aastatel hakkas Adamson-Eric tegelema vabaõhumaaliga. Ta maalis Hispaania, Baskimaa ja Kreeka maastikke. Näiteks 1934. aastal Kreekas maalitud maastikke on säilinud seitseteist. Neil aastatel maalis kunstnik palju nii nais- kui ka meesakte looduses, linnavaatega ühendatult, aga ka interjööris.

Maalikunsti kõrval oli oluline ka Adamson-Ericu tegevus tarbekunstnikuna. Tarbekunstnikuna alustas ta tekstiili vallas, aastast 1937 hakkas tegelema metallehistöö, keraamika, portselanmaali ja nahkehistööga. 1930ndatel jõudis kõrgseisu tema portselanimaal.[2] Sellal loodud "Koopaelaniku serviis" kuulus toonase Euroopa kunsti kõrgliigasse. [2]

1960ndatel, pooleldi halvatuna, leidis ta uuesti tee kunsti juurde. Aastal 1964 alustas uue loominguliigi – dekoratiivplaatidega. Adamson-Ericu loomingu suurim murrang leidis taset elu lõpus, viimastel aastatel enne surma.[2] Maali peen värvikultuur ja tarbekunsti hillitsetud geomeetrilisus ühinesid ja sellega nagu meister oleks täitnud oma eluülesande.[2] See toimus pisimaalide seeriaga, mida ta lõi kohvik Tallinna tarvis.[2]

Lisaks kunstialasele tegevusele paistis Adamson-Eric silma ka viljaka kirjutajana, kelle mõtteavaldusi säilitatakse Eesti Kirjandusmuuseumis.

Mälestuse jäädvustamine

Teosed

Natüürmordid

  • Natüürmort pasuna ja kaabuga. 1928. Eesti Kunstimuuseum
  • Pudelid. 1928. Eesti Kunstimuuseum
  • Kohver vana saapaga. 1928. Eesti Kunstimuuseum (nimetatud ka "Prügikastipoeesiaks")
  • Natüürmort pannkookidega. 1943–1944. Eesti Kunstimuuseum

Portreed

  • Johannes Semperi portree. 1927. Eesti Kunstimuuseum
  • Siuts Barbaruse portree. 1928. Valtion Taidemuseo
  • Isa portree. 1928. Eesti Kunstimuuseum
  • Autoportree II (Silmusega). 1929. Eesti Kunstimuuseum
  • Autoportree (Karjane). 1931. Eesti Kunstimuuseum
  • Naise portree. 1932. Eesti Kunstimuuseum
  • Abikaasa portree. 1938. Eesti Kunstimuuseum
  • Mari Adamsoni portree. 1938. Eesti Kunstimuuseum
  • Daami portree. 1940. Eesti Kunstimuuseum
  • Jaan Krossi portree. 1966–1968. Eesti Kunstimuuseum

Tarbekunst

  • Vaip. 1937. Koopia aastast 1992. Eesti Kunstimuuseum (1937. aastal auhinnatud Pariisis maailmanäitusel diplôme d'honneur'iga)
  • Portselanserviis ("Koopaelaniku serviis"). 1937. Eesti Kunstimuuseum (1937. aastal auhinnatud Pariisis maailmanäitusel diplôme d'honneur'iga)
  • Originaaltapeet vapilõvidega, Kadrioru administratiivhoone valitsuse koosolekute saalile. 1938. Eesti Kunstimuuseum
  • Dekoratiivmaalid kohvikule "Tallinn". 1967. Eesti Kunstimuuseum

Viited

  1. ↑ 1,00 1,01 1,02 1,03 1,04 1,05 1,06 1,07 1,08 1,09 1,10 1,11 1,12 Ülle Kruus Adamson-Eric 100 XX sajandi kunsti- ja kultuurilugu ühe inimsaatuse kaudu 22.11.2002, Sirp
  2. ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 2,5 2,6 2,7 2,8 Enn Põldroos, "Adamson-Eric – maalija jumala või iseenda armust", 10.10.2002, Eesti Ekspress

Välislingid

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Adamson-Eric&oldid=3472445"