Jupiter

See artikkel räägib planeedist; vanarooma jumala kohta vaata artiklit Jupiter (jumal); telesaate kohta vaata artiklit Jupiter (saade)

---

Jupiter

Voyager 1 aastal 1979 tehtud pilt.
Orbiidi omadused
Orbiidi kalle ekliptika tasandi suhtes	3.13
Füüsikalised omadused
Pöörlemisperiood	9 tundi ja 50 minutit
Kaaslasi	67 (Io, Europa, Ganymedes, Callisto)

Jupiter on Päikesesüsteemi kõige suurem planeet, mis asub Päikesest umbes 5 korda kaugemal kui Maa, tema mass ületab Maa massi 318 korda ja kõigi teiste planeetide kogumassi umbes 3 korda. Päikese massist on Jupiteri mass ligikaudu 1000 korda väiksem.

Jupiteril nagu kõigil hiidplaneetidel puudub tahke pind. Teleskoobis on näha heledad ja tumedad pilvevööndid, mis tiirlevad ümber planeedi eri kiirusega. Diferentsiaalne pöörlemine on hiidplaneetidele ja tähtedele tüüpiline – Jupiteri ekvaatori lähedaste piirkondade pöörlemisperiood on umbes 5 minutit lühem kui pooluste lähedal, vastavalt 9 tundi ja 50.5 minutit ning 9 tundi ja 55.7 minutit. Jupiteri 1000 km paksune atmosfäär koosneb peamiselt vesinikust (70%) ja heeliumist (27%) (protsendid massi järgi), vähe leidub metaani, ammoniaaki, etaani, atsetüleeni, fosfiini ja veeauru. Atmosfääri all on 24 000 km paksune kiht, milles gaas läheb sujuvalt üle vedelaks molekulaarseks vesinikuks, ja 46 000 km paksune nn. metallilise vesiniku tsoon. Maa-taolise tiheda (oletatavasti kivimitest koosneva) tuuma raadius on umbes 4000 km. Kõrge rõhu tõttu on temperatuur Jupiteri keskmes ligikaudu 20 000 °C ning planeet kiirgab 1,9 korda rohkem soojust kui ta Päikeselt saab; pilvedes on temperatuur −140 °C. Jupiteri sisemuse täpne ehitus ning keemiline koostis ei ole tänapäeval veel selge, selgust peavad tooma tulevikus planeedi juurde saadetavad kosmoseaparaadid.

Jupiteri atmosfääris äratab tähelepanu Suur Punane Laik, mida on vaadeldud kolm sajandit. Laik on suhteliselt püsiv keeriseline moodustis, mille läbimõõt on paar korda suurem Maa läbimõõdust. Kosmoseaparaatide abil tehtud värvifotodelt on avastatud ka mitu väikest punast laiku ning keeriseid, mis kaunistavad Jupiteri erakordselt värvikat pidevas liikumises olevat atmosfääri. Ööpoolkeralt on saadud virmaliste ja 1000 km pikkuste välgunoolte pilte. Esimest korda külastas Jupiteri 1973. aastal planeetidevaheline kosmoseaparaat Pioneer 10, millele järgnes varsti Pioneer 11. Hiljem on Päikesesüsteemi suurimat planeeti külastanud Voyager 1 ja Voyager 2 ning Ulysses. Kosmoseaparaat Galileo tiirles 8 aastat ümber Jupiteri ning pakkus senini kõige täpsemat infot nii Jupiterist kui selle suurematest kaaslastest.

Magnetväli on Jupiteril 20 korda tugevam kui Maal. Planeedi võimsad kiirgusvööndid küündivad pinnast 8 miljoni km kauguseni. Tugevatel magnetväljadel on oma roll Galileo kuude, eriti Io – vulkanismi energia, keskkonna kujundamisel.

Jupiteril on 2006. aasta sügiseks teada 63 kuud. Neli suuremat – Io, Europa, Ganymedese ja Callisto – avastas Galileo Galilei 1610, neid võib näha tavalise prismabinokliga. Nad tiirlevad täpselt planeedi ekvaatori tasandis ringjoonelistel orbiitidel. Ülejäänud kuud on korrapäratu kujuga kaljurahnud, nende orbiidid on Jupiteri ekvaatori tasandi suhtes tugevasti kaldu ja erinevad ringjoonest. Need on juhuslikult Jupiteri külgetõmbejõu mõjupiirkonda sattunud asteroidid, mida leitakse tulevikus suure tõenäosusega veelgi.

Planeetide kuude seas on ainulaadne Io, millel peale atmosfääri on avastatud 7 tegevvulkaani, laava valgumist pinnale ja Maa geisreid meenutavaid purskeid. Ekvaatori tasandis ümbritseb Jupiteri Maalt nähtamatu rõngaste süsteem. Rõngaste raadiused on vahemikus 92 000 km – 122 500 km (nn. halo), tihedama osa raadius on ca 128 940 km, laius 6400 km ja paksus 1 km. Kahe välimise nn. Gossameri rõnga kaugused Jupiteri keskpunktist jäävad 181 000 ja 221 000 km vahele. Rõngad avastati 1979. aastal kosmoseaparaadi Voyager 1 tehtud piltidelt, olulise panuse nende struktuuri uurimisel andis Jupiteri orbiiter Galileo.

Välislingid

• Nine Planets
• A Jupiter Observing Guide
• Jupiter