Mine sisu juurde

Geórgios I: erinevus redaktsioonide vahel

Allikas: Vikipeedia
Sirvi ajalugu interaktiivselt
← Vanem muudatus
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
VisuaalneVikitekst
PResümee puudub
 
(ei näidata 18 kasutaja 39 vahepealset redaktsiooni)
1. rida: 1. rida:
{{keeletoimeta}}
[[Pilt:King George of Hellenes.jpg|thumb|Kuningas Geórgios I Kreeka mereväe admiralivormis.]]
{{Infokast persoon/Wikidata|fetchwikidata=ALL|noicon=on}}
⚫
'''Geórgios I''' (sünninimega '''Christian Vilhelm Ferdinand Adolf Georg'''; 24. detsember 1845 [[Kopenhaagen]] – 18. märts 1913 [[Thessaloníki]]) oli [[hellenite kuningas]] (Kreeka kuningas) 1863–1913.


⚫
'''Geórgios I''' (sünninimega '''Christian Vilhelm Ferdinand Adolf Georg'''; 24. detsember 1845 [[Kopenhaagen]] – 18. märts 1913 [[Thessaloníki]]) oli [[hellenite kuningas]] (Kreeka kuningas) aastatel 1863–1913.
⚫
Tulevane kuningas Geórgios sündis Kopenhaagenis [[Schleswig-Holstein-Sonderburg-Glücksburg]]i printsina (1852. aastast Taani prints) ning teda näis ees ootamas karjäär Taani mereväes. 1863. aastal, pärast ebapopulaarse kuninga [[Otto (Kreeka)|Otto]] kukutamist, valis [[Kreeka Rahvuskogu]] 17-aastase Taani printsi riigi uueks kuningaks. Teda soovitasid kuningaks ja tema valimist toetasid tollased Euroopa suurjõud: [[Suurbritannia]], [[Prantsuse teine keisririik|Prantsuse keisririik]] ja [[Venemaa keisririik]]. Ta abiellus Vene suurvürstinna [[Olga]]ga ning tema õemehed olid kuningas [[Edward VII]] ja keiser [[Aleksander III]].


⚫
Tulevane kuningas Geórgios sündis Kopenhaagenis [[Schleswig-Holstein-Sonderburg-Glücksburg]]i printsina (1852. aastast Taani prints) ning teda näis ees ootamas karjäär Taani mereväes. 1863. aastal, pärast ebapopulaarse kuninga [[Otto (Kreeka kuningas)|Otto]] kukutamist, valis [[Kreeka Rahvuskogu]] 17-aastase Taani printsi riigi uueks kuningaks. Teda soovitasid kuningaks ja tema valimist toetasid tollased Euroopa suurjõud: [[Suurbritannia]], [[Prantsuse teine keisririik|Prantsuse keisririik]] ja [[Venemaa keisririik]]. Ta abiellus Vene suurvürstinna [[Olga Konstantinovna|Olgaga]] ning tema õemehed olid kuningas [[Edward VII]] ja keiser [[Aleksander III]].
⚫
Geórgiose pea 50-aastast valitsemisaega, mis kujunes pikimaks kaasaegse Kreeka ajaloos, iseloomustab riigi territooriumi laienemine ja mitmed sõjalised konfliktid naabritega. Kuningas Geórgios I mõrvati Thessaloníkis [[Esimene Balkani sõda|Esimese Balkani sõja]] ajal, pärast seda kui Kreeka väed olid okupeerinud Makedoonia. Võrreldes Geórgiose pika ametisolekuga jäid tema järeltulijate valitsemisajad lühikesteks ja ebakindlaiks.


⚫
Geórgiose peaaegu 50-aastast valitsemisaega, mis kujunes pikimaks kaasaegse Kreeka ajaloos, iseloomustavad riigi territooriumi laienemine ja mitmed sõjalised konfliktid naabritega. Kuningas Geórgios I mõrvati Thessaloníkis [[Esimene Balkani sõda|Esimese Balkani sõja]] ajal, pärast seda kui Kreeka väed olid okupeerinud Makedoonia. Võrreldes Geórgiose pika ametisolekuga, jäid tema järeltulijate valitsemisajad lühikesteks ja ebakindlaiks.
⚫
==Perekond ja lapsepõlv==
⚫
[[File:Christian_IX_of_Denmark_and_family_1862.jpg|pisi|320px|Prints Vilhelm ja tema perekond 1862. aastal: (tagumine rida vasakult paremale) vend [[Frederik VIII|Frederik]], isa [[Christian IX|Christian]] ja Vilhelm; (esimene rida vasakult paremale) õde [[Dagmar]], vend [[Valdemar]], ema [[Louise]], õde [[Printsess Thyra (1880–1945)|Thyra]], õde [[Alexandra (Suurbritannia)|Alexandra]].]] Tulevane kuningas sündis Kopenhaagenis Schleswig-Holstein-Sonderburg-Glücksburgi printsi [[Christian IX|Christiani]] (hilisem Taani kuningas Christian IX) ja Hessen-Kasseli maakrahvitari [[Louise]] teise pojana. Kuigi tema täisnimi oli prints Christian Vilhelm Ferdinand Adolf Georg, oli ta kuni Kreeka troonile tõusmiseni tuntud kui prints Vilhelm.<ref name="Kiste"/> Prints Vilhelmi isapoolne vana-vana-vana-vanaisa oli Tallinnas surnud ja [[Niguliste kirik]]usse maetud [[Eestimaa kindralkuberner]] ja Holstein-Becki hertsog [[Peter August Friedrich]] (1696–1775).


⚫
== Perekond ja lapsepõlv ==
⚫
1852. aastal määrati Vilhelmi isa Christian lastetu Taani kuninga [[Frederik VII]] troonipärijaks ja tema perekonnaliikmeist said Taani printsid ja printsessid. Vilhelmil oli 2 venda ja 3 õde<ref name="Kiste"/>:
[[Fail:Christian_IX_of_Denmark_and_family_1862.jpg|pisi|Prints Vilhelm ja tema perekond 1862. aastal: (tagumine rida vasakult paremale) vend [[Frederik VIII|Frederik]], isa [[Christian IX|Christian]] ja Vilhelm; (esimene rida vasakult paremale) õde [[Marija Fjodorovna (1847–1928)|Dagmar]], vend [[Valdemar]], ema [[Louise (Taani kuninganna)|Louise]], õde [[Printsess Thyra (1880–1945)|Thyra]], õde [[Alexandra (Suurbritannia)|Alexandra]]]]


⚫
Tulevane kuningas sündis Kopenhaagenis Schleswig-Holstein-Sonderburg-Glücksburgi printsi [[Christian IX|Christiani]] (hilisem Taani kuningas Christian IX) ja Hessen-Kasseli maakrahvitari [[Louise (Taani kuninganna)|Louise]] teise pojana. Kuigi tema täisnimi oli prints Christian Vilhelm Ferdinand Adolf Georg, oli ta kuni Kreeka kuningaks saamiseni tuntud kui prints Vilhelm.<ref name="Kiste"/> Prints Vilhelmi isapoolne vanavanavanavanaisa oli Tallinnas surnud ja [[Niguliste kirik]]usse maetud [[Eestimaa kindralkuberner]] ja Holstein-Becki hertsog [[Peter August Friedrich]] (1696–1775).
⚫
*[[Frederik VIII|Frederik]] (1843–1912), kellest sai hiljem Taani kuningas Frederik VIII

⚫
*[[Alexandra (Suurbritannia)|Alexandra]] (1844–1925), kes oli abielus Suurbritannia kuninga [[Edward VII]]-ga
⚫
1852. aastal määrati Vilhelmi isa Christian lastetu Taani kuninga [[Frederik VII]] troonipärijaks ja tema perekonnaliikmeist said Taani printsid ja printsessid. Vilhelmil oli 2 venda ja 3 õde<ref name="Kiste"/>:
⚫
*[[Dagmar]] (1847–1928), kes oli abielus Venemaa keisri [[Aleksander III]]-ga
⚫
*[[Printsess Thyra (1880–1945)|Thyra]] (1853–1933), kes oli abielus prints [[Ernest Augustus|Ernest Augustuse, kolmanda Cumberlandi ja Teviotdale'i hertsogiga]]
⚫
*[[Valdemar]] (1858–1939)


⚫
* [[Frederik VIII|Frederik]] (1843–1912), kellest sai hiljem Taani kuningas Frederik VIII
⚫
Prints Vilhelmi emakeel oli [[taani keel]] ning teiseks keeleks oli [[inglise keel]]. Ta õppis ka [[prantsuse keel|prantsuse]] ning [[saksa keel]]t<ref name="Kiste"/>. Ta alustas karjääri Taani mereväes ning koos venna Frederikuga võeti ta mereväekadetina teenistusse. Frederiki kirjeldati kui "vaikset ja erakordselt hästi käituvat", siis Vilhelm olevat olnud "elav ja ulakusi täis"<ref name="Christmas"/>.
⚫
* [[Alexandra (Suurbritannia)|Alexandra]] (1844–1925), kes oli abielus Suurbritannia kuninga [[Edward VII]]-ga
⚫
* [[Marija Fjodorovna (1847–1928)|Dagmar]] (1847–1928), kes oli abielus Venemaa keisri [[Aleksander III]]-ga
⚫
* [[Printsess Thyra (1880–1945)|Thyra]] (1853–1933), kes oli abielus prints [[Ernest Augustus|Ernest Augustuse, kolmanda Cumberlandi ja Teviotdale'i hertsogiga]]
⚫
* [[Valdemar]] (1858–1939)


⚫
Prints Vilhelmi emakeel oli [[taani keel]] ja teine keel [[inglise keel]]. Ta õppis ka [[prantsuse keel|prantsuse]] ning [[saksa keel]]t.<ref name="Kiste"/> Ta alustas karjääri Taani mereväes ning koos venna Frederikiga võeti ta mereväekadetina teenistusse. Frederiki kirjeldati kui "vaikset ja erakordselt hästi käituvat", aga Vilhelm olevat olnud "elav ja ulakusi täis".<ref name="Christmas"/>
⚫
==Tõus Hellenite kuningaks==


⚫
== Hellenite kuningaks saamine ==
1862. oktoobris kukutati Kreeka troonilt kuningas [[Otto (Kreeka)|Otto]], kes oma päritolult oli [[Baieri kuningriik|Baieri]] prints<ref name="Lidderdale"/>. Kuigi kreeklased eelistasid monarhiat vabariigile, ei soovinud nad uue kuningana näha Otto venda ja määratud troonipärijat [[Luitpold (Baieri regent)|Luitpoldi]]. Osa kreeklasi, kes tahtsid tihedamaid sidemeid tollase mõjukaima suurriigi Suurbritanniaga, soovisid uue kuningana näha [[Alfred (Saksi-Coburgi ja Gotha hertsog)|prints Alfredi, Edinburghi hertsogit]], kes oli kuninganna [[Victoria (Suurbritannia)|Victoria]] teine poeg. Suubritannia välisminister [[Lord Palmerston]] uskus, et kreeklaste käitumine on ajendatud soovist kasvatada oma territooriumi<ref name="Kiste2"/>, lootes saada kingituseks Joonia saari, mis olid Briti protektoraat. 1832. aasta [[Londoni konverents]]il oli aga otsustatud, et suurjõudude valitsevad perekonnad ei tohi Kreeka trooni vastu võtta. Pealegi oli plaanile kaljukindlalt vastu kuninganna Victoria. Kreeklased korraldasid siiski rahvahääletuse ja prints Alfred kogus 95% 240 000 häälest<ref name="Clogg"/>, 93 hääletanut soovis vabariiki, 6 soovis kreeklasest kuningat<ref name="Forster"/> ja ainult 1 hääl anti eelmise kuninga Otto toetuseks<ref name="Kiste3"/><ref name="Christmas2"/>.
1862. oktoobris kukutati Kreeka troonilt kuningas [[Otto (Kreeka kuningas)|Otto]], kes päritolult oli [[Baieri kuningriik|Baieri]] prints.<ref name="Lidderdale"/> Kuigi kreeklased eelistasid monarhiat vabariigile, ei soovinud nad uue kuningana näha Otto venda ja määratud troonipärijat [[Luitpold (Baieri regent)|Luitpoldi]]. Osa kreeklasi, kes tahtsid tihedamaid sidemeid tollase mõjukaima suurriigi Suurbritanniaga, soovisid uue kuningana näha [[Alfred (Saksi-Coburgi ja Gotha hertsog)|prints Alfredi, Edinburghi hertsogit]], kes oli kuninganna [[Victoria (Suurbritannia)|Victoria]] teine poeg. Suurbritannia välisminister [[Lord Palmerston]] uskus, et kreeklaste käitumine on ajendatud soovist kasvatada oma territooriumi,<ref name="Kiste2"/> lootes saada kingituseks [[Joonia Saarte Ühendriik|Joonia saari]], mis olid Briti [[protektoraat]]. 1832. aasta [[Londoni konverents]]il oli aga otsustatud, et suurjõudude valitsevad perekonnad ei tohi Kreeka trooni vastu võtta. Pealegi oli plaanile kaljukindlalt vastu kuninganna Victoria. Kreeklased korraldasid siiski rahvahääletuse ja prints Alfred kogus 95% 240 000 häälest,<ref name="Clogg"/> 93 hääletanut soovis vabariiki, 6 soovis kreeklasest kuningat<ref name="Forster"/> ja ainult 1 hääl anti eelmise kuninga Otto toetuseks<ref name="Kiste3"/>.<ref name="Christmas2"/>


Prints Alfredi väljaarvamisega algasid otsingu uue kandidaadi leidmiseks. Prantslased eelistasid [[Aumale'i hertsog]] [[Henri d'Orleans]]'i, Britid käisid välja kuninganna Victoria mehevenna, Saksi-Coburgi ja Gotha hertsogi [[Ernst II]], samuti Victoria nõo, Leiningeni vürsti [[Ernst Leopold]]i ning Austria ertshertsog [[Maximilian]]i. Lõpuks jõudsid kreeklased ja suurjõud üksmeelele Taani prints Vilhelmi osas, kes oli rahvahääletusel saanud vaid 6 häält<ref name="Christmas5"/>. 30. märtsil 1863 valis Kreeka Rahvuskogu ta Geórgios I nime all kuningaks. Huvitaval kombel tõusis ta kuningatroonile enne oma isa, kes sai Taani kuningaks sama aasta 15. novembril<ref name="Kiste8"/>.
Prints Alfredi väljaarvamisega algasid otsingu uue kandidaadi leidmiseks. Prantslased eelistasid [[Aumale'i hertsog]] [[Henri d'Orleans]]i, britid käisid välja kuninganna Victoria mehevenna, [[Saksi-Coburgi ja Gotha dünastia|Saksi-Coburgi ja Gotha]] hertsogi [[Ernst II]], samuti Victoria nõo, Leiningeni vürsti [[Ernst Leopold]]i ning Austria ertshertsog [[Maximiliano (Mehhiko keiser)|Maximiliani]]. Lõpuks jõudsid kreeklased ja suurjõud üksmeelele Taani prints Vilhelmi osas, kes oli rahvahääletusel saanud vaid 6 häält.<ref name="Christmas5"/> 30. märtsil 1863 valis Kreeka Rahvuskogu ta Geórgios I nime all kuningaks. Huvitaval kombel sai ta kuningaks enne oma isa, kes sai Taani kuningaks sama aasta 15. novembril.<ref name="Kiste8"/>


Erinevalt Ottost, kes oli valitud kuningaks Rahvuskogu üksmeelse otsusega, mängisid Geórgiose kuningaks saamisel olulisimat rolli välismaised jõud. Samuti ei saanud Geórgios [[Kreeka kuningas|Kreeka kuninga]], vaid hoopis [[hellenite kuningas|hellenite kuninga]] tiitli<ref name="Woodhouse3"/>.
Erinevalt Ottost, kes oli valitud kuningaks Rahvuskogu üksmeelse otsusega, mängisid Geórgiose kuningaks saamisel olulisimat rolli välismaised jõud. Samuti ei saanud Geórgios [[Kreeka kuningas|Kreeka kuninga]], vaid hoopis [[hellenite kuningas|hellenite kuninga]] tiitli.<ref name="Woodhouse3"/>


Tema troonileasumistseremoonia toimus 6. juuni 1863 [[Kopenhaagen]]is ja seal osales ka Kreeka delegatsioon admrial [[Konstantínos Kanáris]]e juhtimisel. [[Frederik VII]] nimetas Geórgiose [[Elevandi ordu]] liikmeks<ref name="Christmas6"/> ja üritusel teatati ka, et Britid loobuvad vastse kuninga auks Joonia saartest.
Tema kroonimistseremoonia toimus 6. juunil 1863 [[Kopenhaagen]]is ja seal osales ka Kreeka delegatsioon admiral [[Konstantínos Kanáris]]e juhtimisel. [[Frederik VII]] nimetas Geórgiose [[Elevandi ordu]] liikmeks<ref name="Christmas6"/> ja üritusel teatati ka, et britid loobuvad vastse kuninga auks Joonia saartest.


==Valitsemisaja algusaastad==
== Valitsemisaja algusaastad ==
[[File:George of Greece 1864.jpg|pisi|Geórgios I 1864. aastal]]
[[Fail:George of Greece 1864.jpg|pisi|Geórgios I 1864. aastal]]
17-aastane vastne kuningas reisis esmalt [[Sankt-Peterburg]]i, [[London]]isse ja [[Pariis]]i, enne kui suundus Kreeka lipulaeva [[Hellas]]e pardal 22. oktoobril [[Toulon]]ist Kreeka suunas. Ta saabus [[Ateena]]sse 30. oktoobril 1863<ref name="Forster2"/>, olles maabunud eelmisel päeval [[Pireus]]es<ref name="Kiste4"/>. Soovides vältida eelkäija vigu, õppis ta kiiresti selgeks [[kreeka keel]]e<ref name="Kiste5"/>. Uut kuningat nähti sageli eraviisiliselt Ateena tänavatel liikumas, samas kui Otto tegemisi oli saatnud alati uhke pidulikkus<ref name="Kiste6"/>. Geórgios leidis [[Ateena vana kuningapalee|kuningapaleest]] eest korratuse, mis oli Otto kiire pagemise tagajärjel tekkinud ning ta lasi 40-aastast paleed korrastada ja parandada<ref name="Kiste6"/>. Lisaks soovis vastne kuningas vältida muljet, et ta on oma Taani nõunike mõju all, mistõttu ta saatis Taani tagasi oma onu, prints Juliuse. Krahv [[Wilhelm Sponneck]], samuti kuninga nõunik, saavutas ebapopulaarsuse kui pooldas desarmeerimist ja seadis kahtluse alla kaasaegsete kreeklaste põlvnemise antiikkreeklastest<ref name="Christmas3"/>. Ka tema saadeti Taani tagasi<ref name="Christmas3"/>.
17-aastane vastne kuningas reisis esmalt [[Peterburi]], [[London]]isse ja [[Pariis]]i, enne kui suundus Kreeka lipulaeva [[Hellas]]e pardal 22. oktoobril [[Toulon]]ist Kreeka suunas. Ta saabus [[Ateena]]sse 30. oktoobril 1863,<ref name="Forster2"/> olles maabunud eelmisel päeval [[Pireus]]es.<ref name="Kiste4"/> Soovides vältida eelkäija vigu, õppis ta kiiresti selgeks [[kreeka keel]]e.<ref name="Kiste5"/> Uut kuningat nähti sageli eraviisiliselt Ateena tänavatel liikumas, samas kui Otto tegemisi oli saatnud alati uhke pidulikkus.<ref name="Kiste6"/> Geórgios leidis [[Ateena vana kuningapalee|kuningapaleest]] eest korratuse, mis oli Otto kiire pagemise tagajärjel tekkinud ning ta lasi 40-aastast paleed korrastada ja parandada.<ref name="Kiste6"/> Lisaks soovis vastne kuningas vältida muljet, et ta on oma Taani nõunike mõju all, mistõttu ta saatis Taani tagasi oma onu, prints Juliuse. Krahv [[Wilhelm Sponneck]], samuti kuninga nõunik, saavutas ebapopulaarsuse kui pooldas desarmeerimist ja seadis kahtluse alla kaasaegsete kreeklaste põlvnemise antiikkreeklastest.<ref name="Christmas3"/> Ka tema saadeti Taani tagasi.<ref name="Christmas3"/>


1864. aasta mais alustas Geórgios ringreisi [[Peloponnesose poolsaar]]el, liikudes läbi [[Kórinthos]]e, [[Argos]]e, [[Tripoli (Kreeka)|Tripoli]], [[Sparta]] ja [[Kalamáta]], kus ta asus [[fregatt]] Hellasele ja purjetas mööda rannikut põhja suunas, saadetuna Briti, Prantsuse ja Vene alustest. Hellas jõudis 6. juunil [[Korfu]]le, kus Briti Ülemkomissar Sir [[Henry Storks]] andis Joonia saared pidulikult Kreekale üle.<ref name="Christmas4"/>
1864. aasta mais alustas Geórgios ringreisi [[Peloponnesose poolsaar]]el, liikudes läbi [[Kórinthos]]e, [[Argos]]e, [[Tripoli (Kreeka)|Tripoli]], [[Sparta]] ja [[Kalamáta]], kust purjetas [[fregatt|fregatil]] Hellas mööda rannikut põhja suunas, saadetuna Briti, Prantsuse ja Vene alustest. Hellas jõudis 6. juunil [[Korfu]]le, kus Briti ülemkomissar Sir [[Henry Storks]] andis Joonia saared pidulikult Kreekale üle.<ref name="Christmas4"/>


Vastne kuningas soovis kokku võtta parlamendis pikaleveninud arutlelud riigi põhiseaduse osas. 19. oktoobril 1864 saatis ta parlamendile kirja, kus ütles, et ta oli Kreeka krooni vastu võtnud teadmises, et uus põhiseadus peagi valmib ja kui see peagi ei juhtu, on tal vabadus rakendada vajalikke meetmeid. Kirja sõnastuses jätab ebaselgeks, kas kuningas pidas silmas Taani naasmist või isiklikult uue põhiseaduse kehtestamist. Kuna kumbagi varianti ei soovitud, jõudis parlament peagi põhiseaduse osas kokkuleppele.
Vastne kuningas soovis kokku võtta parlamendis pikaleveninud arutelud riigi põhiseaduse osas. 19. oktoobril 1864 saatis ta parlamendile kirja, kus ütles, et ta oli Kreeka krooni vastu võtnud teadmises, et uus põhiseadus peagi valmib ja kui see peagi ei juhtu, on tal vabadus rakendada vajalikke meetmeid. Kirja sõnastuses jätab ebaselgeks, kas kuningas pidas silmas Taani naasmist või isiklikult uue põhiseaduse kehtestamist. Kuna kumbagi varianti ei soovitud, jõudis parlament peagi põhiseaduse osas kokkuleppele.


28. novembril 1864 andis kuningas vande kaitsta uut konstitutsiooni. Värske põhiseaduse alusel moodustati ühekojaline parlament, mille esindajad said otsehääletusel valida kõik täisealised meessoost kodanikud. Riigis kehtestati [[konstitutsiooniline monarhia]]. Poliitiline olukord Kreekas kujunes ebastabiilseks ning ajavahemikus 1864–1910 toimusid riigis 21 üldvalimised ning võimul oli 70 erinevat valitsust<ref name="Woodhouse"/>.
28. novembril 1864 andis kuningas vande kaitsta uut konstitutsiooni. Värske põhiseaduse alusel moodustati ühekojaline parlament, mille esindajad said otsehääletusel valida kõik täisealised meessoost kodanikud. Riigis kehtestati [[konstitutsiooniline monarhia]]. Poliitiline olukord Kreekas kujunes ebastabiilseks ning ajavahemikus 1864–1910 toimusid riigis 21 üldvalimised ning võimul oli 70 erinevat valitsust.<ref name="Woodhouse"/>


Rahvusvahelistes suhetes hoidis Geórgios tugevaid sidemeid oma õemehe, [[Edward VII|Walesi prints Albertiga]], kellelt ta lootis saada abi [[Osmanite riik|Türgi]] valduses olnud [[Kreeta]] osas. Alates kuningas Otto valitsusajast oli kreeklaste soov ühendada kõik kreeka alad ühtseks riigiks olnud pinnuks silmas Suurbritanniale ja Prantsusmaale, kes [[Krimmi sõda|Krimmi sõja]] ajal olid okupeerinud [[Pireus]]e sadama, et maha suruda Kreeka [[irredentism]]ilminguid<ref name="Woodhouse2"/>. [[Kreeta ülestõus]]u ajal (1866–1869) pöördus Walesi prints Suurbritannia välissekretäri [[Lord Derby]] poole palvega sekkuda Kreeka nimel Kreetal toimuvasse<ref name="Kiste7"/>. Suurriigid siiski otsustasid mitte sekkuda ja Türgi surus ülestõusu maha<ref name="Clogg2"/>.
Rahvusvahelistes suhetes hoidis Geórgios tugevaid sidemeid õemehe, [[Edward VII|Walesi printsi Albertiga]], kellelt ta lootis saada abi [[Osmanite riik|Türgi]] valduses olnud [[Kreeta]] osas. Alates kuningas Otto valitsusajast oli kreeklaste soov ühendada kõik kreeka alad ühtseks riigiks olnud pinnuks silmas Suurbritanniale ja Prantsusmaale, kes [[Krimmi sõda|Krimmi sõja]] ajal olid okupeerinud [[Pireus]]e sadama, et maha suruda Kreeka [[irredentism]]ilminguid.<ref name="Woodhouse2"/> [[Kreeta ülestõus]]u ajal (1866–1869) pöördus Walesi prints Suurbritannia välissekretäri [[Lord Derby]] poole palvega sekkuda Kreeka nimel Kreetal toimuvasse.<ref name="Kiste7"/> Suurriigid siiski otsustasid mitte sekkuda ja Türgi surus ülestõusu maha.<ref name="Clogg2"/>


==Kuningliku perekonna loomine==
== Kuningliku perekonna loomine ==
[[File:1867. Портрет великой княжны Ольги Константиновны.jpg|pisi|Suurvürstitar [[Olga Konstantinovna]] 1867. aastal.]]
[[Fail:1867. Портрет великой княжны Ольги Константиновны.jpg|pisi|Suurvürstitar [[Olga Konstantinovna]] 1867. aastal]]
Geórgiosi kohtas oma tulevast abikaasat, suurvürstitar [[Olga Konstantinovna]]t 1863. aastal, mil Olga oli alles 12-aastane. Geórgios oli tollal külastamas [[Aleksander II]] õukonda oma ringreisil kuningaks valimise ja Kreekasse saabumise vahepealsel perioodil. Olga oli Aleksander II venna, suurvürst [[Konstantin Nikolajevitš]]i ja suurvürstinna [[Aleksandra Jossifovna]] (enne õigeusku astumist [[Saksi-Altenburg]]i printsess Aleksandra) vanim tütar. Teistkordselt kohtas Geórgios Olgat 1867. aastal aprillis kui kuningas külast Venemaal oma õde [[Dagmar]]it, kes oli abillunud troonipärija [[Aleksander III|Aleksander Aleksandrovitšiga]]. Luterlasest Geórgios leidis, et abielu õigeuskliku Olgaga aitaks kinnitaks kreeklaste lootust, et Geórgiose lastest tuleks samuti õigeusklikud<ref name="Kiste9"/>. Hellenite kuninga ja 16-aastase Olga Konstantinovna pulmad toimusid 27. oktoobril 1867 [[Sankt-Peterburg]]is. Pärast mesinädalaid [[Tsarskoje Selo]]s lahkus paar 9. novembril Kreekasse<ref name="Christmas7"/>. Järgneva 20 aasta jooksul sündis neil 8 last:
Geórgiosi kohtas tutvus tulevase abikaasa, suurvürstitar [[Olga Konstantinovna]]ga 1863. aastal, mil Olga oli alles 12-aastane. Geórgios oli tollal külastamas [[Aleksander II]] õukonda oma ringreisil kuningaks valimise ja Kreekasse saabumise vahepealsel perioodil. Olga oli Aleksander II venna, suurvürst [[Konstantin Nikolajevitš]]i ja suurvürstinna [[Aleksandra Jossifovna]] (enne õigeusku astumist [[Saksi-Altenburg]]i printsess Aleksandra) vanim tütar. Teist korda kohtas Geórgios Olgat 1867. aasta aprillis, kui kuningas külastas Venemaal oma õde [[Marija Fjodorovna (1847–1928)|Dagmarit]], kes oli abiellunud troonipärija [[Aleksander III|Aleksander Aleksandrovitšiga]]. Luterlasest Geórgios leidis, et abielu õigeuskliku Olgaga aitaks kinnitada kreeklaste lootust, et Geórgiose lastest tuleksid samuti õigeusklikud.<ref name="Kiste9"/> Hellenite kuninga ja 16-aastase Olga Konstantinovna pulmad toimusid 27. oktoobril 1867 [[Peterburi]]s. Pärast mesinädalaid [[Tsarskoje Selo]]s sõitis paar 9. novembril Kreekasse.<ref name="Christmas7"/> Järgnenud 20 aasta jooksul sündis neil 8 last:
* [[Konstantínos I|Konstantínos]] (1868–1923), abiellus Preisi printsessi [[Sophie]]ga;
* [[Konstantínos I|Konstantínos]] (1868–1923), abiellus Preisi printsessi [[Sophie]]ga;
* [[Geórgios]] (1869–1957), abiellus printsess [[Marie Bonaparte]]'iga;
* [[Geórgios]] (1869–1957), abiellus printsess [[Marie Bonaparte]]'iga;
* [[Alexandra (Kreeka printsess)|Alexandra]] (1870–1891), abiellus suurvürst [[Pavel Aleksandrovitš]]iga;
* [[Alexandra (Kreeka printsess)|Alexandra]] (1870–1891), abiellus suurvürst [[Pavel Aleksandrovitš]]iga;
* [[Nikolaos]] (1872–1938), abiellus suurvürstitar [[Jelena Vladimirovna]]ga;
* [[Nikolaos]] (1872–1938), abiellus suurvürstitar [[Jelena Vladimirovna]]ga;
* [[Maria]] (1876–1940), abiellus suurvürst [[Juri Mihhailovitš]]iga ja teistkordselt admiral [[Perikles Ioannidis]]ega;
* [[Maria (Kreeka ja Taani printsess)|Maria]] (1876–1940), abiellus suurvürst [[Juri Mihhailovitš]]iga ja hiljem admiral [[Perikles Ioannidis]]ega;
* Olga (1880), suri seitsmekuuselt
* Olga (1880), suri seitsmekuuselt;
* [[Andréas (Kreeka ja Taani prints)|Andréas]] (1882–1944), abiellus Battenbergi printsessi [[Alice (Battenbergi printsess)|Alice]]'ga, [[prints Philip]]i isa;
* [[Andréas (Kreeka ja Taani prints)|Andréas]] (1882–1944), [[prints Philip]]i isa; abiellus Battenbergi printsessi [[Alice von Battenberg|Alice]]'iga;
* [[Christophoros]] (1888–1940), abiellus [[Nancy Stewart Worthington Leeds]]iga ja teistkordselt Orléans printsessi [[Françoise]]'iga
* [[Christophoros]] (1888–1940), abiellus [[Nancy Stewart Worthington Leeds]]iga ja hiljem Orléansi printsessi [[Françoise]]'ga.


[[File:TATOI_PALACE.JPG|pisi|left|Vaade mahajäetud [[Tatoi palee]]le 2008. aastal. Ateenast põhjas asunud Tatoi ostis Geórgios oma isikliku raha eest 1870. aastal. Kreeka kuningriigi lõppemisega jäi palee laokile.]]
[[Fail:TATOI_PALACE.JPG|pisi|left|Vaade mahajäetud [[Tatoi palee]]le 2008. aastal. Ateenast põhjas asunud Tatoi ostis Geórgios oma isikliku raha eest 1870. aastal. Kreeka kuningriigi lõppemisega jäi palee laokile]]
Keiser Aleksander kinkis noorpaarile pulmakingiks mõned saared [[Petalioi laht|Petalioi lahes]], mida kuninglik perekond külastas oma jahil Amphitrite. Geórgios ostis hiljem ka [[Tatoi]] mõisa Ateenast põhjas ning lasi [[Korfu]]le rajada villa ''[[Mon Repos]]''<ref name="Christmas8"/>. Geórgios arendas Tatoid, rajades sinna teid ning istutades viinamarju, et valmistada seal veini<ref name="Christmas9"/>. Varjates oma koduigatsust Taani järele lasi kuningas teatava saladuskatte all Tatoisse rajada [[meierei]], mida majandasid taanlased ja, mis meenutas kuningale kodumaad<ref name="Kiste10"/>. Kuninganna Olga oma koduigatsust ei varjanud ja külastas sageli [[Pireus]]e sadamas viibivaid Vene laevu<ref name="Kiste11"/>. Kahekesi viibides vestles kuningapaar omavahel [[saksa keel]]es. Lastele aga õpetasid kasvatajad [[inglise keel]]t ning oma lastega rääkiski kuningas peamiselt inglise keeles<ref name="Forster3"/>.
Keiser Aleksander kinkis noorpaarile pulmakingiks mõned saared [[Petalioi laht|Petalioi lahes]], mida kuninglik perekond külastas oma jahil Amphitrite. Geórgios ostis hiljem ka [[Tatoi]] mõisa Ateenast põhjas ning lasi [[Korfu]]le rajada villa [[Mon Repos (Corfu)|Mon Repos]].<ref name="Christmas8"/> Geórgios arendas Tatoid, rajades sinna teid ning istutades viinamarju, et valmistada seal veini.<ref name="Christmas9"/> Varjates oma koduigatsust Taani järele lasi kuningas teatava saladuskatte all Tatoisse rajada [[meierei]], mida majandasid taanlased ja, mis meenutas kuningale kodumaad.<ref name="Kiste10"/> Kuninganna Olga oma koduigatsust ei varjanud ja külastas sageli [[Pireus]]e sadamas viibivaid Vene laevu.<ref name="Kiste11"/> Kahekesi viibides vestles kuningapaar omavahel [[saksa keel]]es. Lastele aga õpetasid kasvatajad [[inglise keel]]t ning oma lastega rääkiski kuningas peamiselt inglise keeles.<ref name="Forster3"/>


Kuningas, kes oli suguluses Suurbritannia, Venemaa ning Preisi valitsevate suguvõsadega, oli eriti soojades suhetes Walesi printsi ja printsessiga, kes külastasid ka 1869. aastal Ateenat.
Kuningas, kes oli suguluses Suurbritannia, Venemaa ning Preisi valitsevate suguvõsadega, oli eriti soojades suhetes Walesi printsi ja printsessiga, kes külastasid ka 1869. aastal Ateenat.


Ajavahemikus 1864–1874 oli Kreekal 21 valitsust, millest pikim püsis ametis poolteist aastat. 1874. aasta juulis avaldas [[Charílaos Trikoúpis]] ajalehes [[Kairoi]] anonüümse artikli, kus süüdistas kuningas Geórgiost ja tema nõunikke stabiilsete valitsuste puudumisest tekitatud poliitilise kriisi kestmises. Artiklis väitis ta, et kuningas käitub nagu absoluutne monarh, kes annab vähemusvalitsustele võimu rahva üle. Samuti kirjutas Trikoúpis, et kui peaministriks saaks vaid poliitik, kel on parlamendi enamuse toetus, töötaksid poliitikud ühtsemalt, eesmärgiga luua koalitsioonivalitsus. Trikoúpise arvates oleks taoline plaan lõpetanud poliitilise ebastabiilsuse ja toonud kaasa arvukate väikeparteide kadumise. Pärast seda kui võimud olid arreteerinud mehe, keda ekslikult artikli kirjutamises kahtlustati, tunnistas Trikoúpis enda autorluse ise üles, mispeale ta võeti vahi alla. Sellele järgnenud avalikkuse pahameele tagajärjel ta vabastati ja mõisteti õigeks põhiseadusliku korra õõnestamise süüdistuses. Järgmisel aastal palus kuningas Trikoúpisel valitsus moodustada ja luges seejärel troonilt kõne, kus kuulutas, et tulevikus saab peaministriks üksnes suurima toetusega partei esimees.<ref name="Clogg3"/>
Aastatel 1864–1874 oli Kreekal 21 valitsust, millest pikim püsis ametis poolteist aastat. 1874. aasta juulis avaldas [[Charílaos Trikoúpis]] ajalehes [[Kairoi]] anonüümse artikli, kus süüdistas kuningas Geórgiost ja tema nõunikke stabiilsete valitsuste puudumisest tekitatud poliitilise kriisi kestmises. Artiklis väitis ta, et kuningas käitub nagu absoluutne monarh, kes annab vähemusvalitsustele võimu rahva üle. Samuti kirjutas Trikoúpis, et kui peaministriks saaks vaid poliitik, kel on parlamendi enamuse toetus, töötaksid poliitikud ühtsemalt, eesmärgiga luua koalitsioonivalitsus. Trikoúpise arvates oleks taoline plaan lõpetanud poliitilise ebastabiilsuse ja toonud kaasa arvukate väikeparteide kadumise. Pärast seda, kui võimud olid arreteerinud mehe, keda ekslikult kahtlustati artikli kirjutamises, tunnistas Trikoúpis enda autorluse ise üles, mispeale ta võeti vahi alla. Sellele järgnenud avalikkuse pahameele tagajärjel ta vabastati ja mõisteti õigeks põhiseadusliku korra õõnestamise süüdistuses. Järgmisel aastal palus kuningas Trikoúpisel valitsus moodustada ja luges seejärel troonilt kõne, kus kuulutas, et tulevikus saab peaministriks üksnes suurima toetusega partei esimees.<ref name="Clogg3"/>


==Kreeka territoriaalne laienemine==
== Kreeka territoriaalne laienemine ==
[[File:Charilaos_Trikoupis.gif|pisi|[[Charílaos Trikoúpis]] (1832–1896) oli Geórgios I valitsemisajal olulisemaid isikuid Kreeka poliitikas. Aastail 1875–1895 oli ta seitsmel korral [[Kreeka peaminister]].]]
[[Pilt:King George of Hellenes.jpg|pisi|vasakul|Kuningas Geórgios I Kreeka mereväe admiralivormis]]
[[Fail:Charilaos_Trikoupis.gif|pisi|[[Charílaos Trikoúpis]] (1832–1896) oli Geórgios I valitsemisajal olulisemaid isikuid Kreeka poliitikas. Aastail 1875–1895 oli ta seitsmel korral [[Kreeka peaminister]]]]
1870. aastatel survestas Kreeka pidevalt Türgit, püüdes saada enda valdusse [[Epeiros]]t ja [[Tessaalia]]t. [[Vene-Türgi sõda (1877–1878)|Vene-Türgi sõda]] aastail 1877–1878 lõi hea võimaluse Kreeka-Vene liitlassuhte tekkeks. Geórgiose õde Dagmar oli Venemaa keisri Alekander II minia ja Dagmar püüdis mõjutada Kreekat Türgi vastu sõtta astuma. Suurbritannia ja Prantsusmaa ei andnud selleks oma nõusolekut ning Kreeka jäi neutraalseks. 1878. aastal toimunud [[Berliini kongress]]i kehtestati Vene-Türgi sõja rahutingimused ning Kreeka sai õiguse [[Kreeta]]le, Epeirosele ja Tessaaliale.<ref name="Clogg4"/>
1870. aastatel survestas Kreeka pidevalt Türgit, püüdes saada enda valdusse [[Epeiros]]t ja [[Tessaalia]]t. [[Vene-Türgi sõda (1877–1878)|Vene–Türgi sõda]] aastail 1877–1878 lõi hea võimaluse Kreeka-Vene liitlassuhte tekkeks. Geórgiose õde Dagmar oli Venemaa keisri Alekander II minia ja Dagmar püüdis mõjutada Kreekat Türgi vastu sõtta astuma. Suurbritannia ja Prantsusmaa ei andnud selleks oma nõusolekut ning Kreeka jäi neutraalseks. 1878. aastal toimunud [[Berliini kongress]]i kehtestati Vene-Türgi sõja rahutingimused ning Kreeka sai õiguse [[Kreeta]]le, Epeirosele ja Tessaaliale.<ref name="Clogg4"/>


1880. aastal polnud piirides veel kokku lepitud ning Suurbritannia ja Prantsusmaa käisid välja Kreekale väga soodsa kava, mille järgi oleks viimane saanud endale nii [[Olümpos]]e mäe kui [[Ioannina]]. Kui Türgi sellele plaani suhtes tugevat vastumeelsust osutas, ähvardas peaminister Trikoúpis mobiliseerida Kreeka väed, mis osutus veaks. Suurriikide seas tekkisid erimeelsused ning hoolimata Suurbritannia toetusest Kreekale lepiti kokku, et Türgi loovutab Kreekale kogu Tessaalia, kuid vaid osa Epeirosest ja [[Arta]]st. Uus peaminister [[Aléxandros Koumoundoúros]] nõustus vastumeelselt uute piiridega.<ref name="Woodhouse4"/>
1880. aastal polnud piirides veel kokku lepitud ning Suurbritannia ja Prantsusmaa käisid välja Kreekale väga soodsa kava, mille järgi oleks viimane saanud endale nii [[Olümpos]]e mäe kui [[Ioánnina]]. Kui Türgi sellele plaani suhtes tugevat vastumeelsust osutas, ähvardas peaminister Trikoúpis mobiliseerida Kreeka väed, mis osutus veaks. Suurriikide seas tekkisid erimeelsused ning hoolimata Suurbritannia toetusest Kreekale lepiti kokku, et Türgi loovutab Kreekale kogu Tessaalia, kuid vaid osa Epeirosest ja [[Arta]]st. Uus peaminister [[Aléxandros Koumoundoúros]] nõustus vastumeelselt uute piiridega.<ref name="Woodhouse4"/>


Nende sündmuste järel asus Trikoúpis pooldama ideed, et Kreeka peaks jääma oma praegustesse piiridesse, olles saanud väärtuslikku õppetunni selle kohta, et suurriikide suhtumine ei pruugi olla alati Kreekat toetav. Tema peamine poliitiline vastane, Rahvuslik Partei, mida juhtis [[ Theódoros Diligiánnis]], püüdis aga igal võimalusel puhuda lõkkele Türgi-vastaseid meeleolusid. 1885. aastal alustasid bulgaarlased [[Rumeelia|Ida-Rumeelias]] türklaste vastu ülestõusu ning liitsid provintsi [[Bulgaaria kuningriik|Bulgaariaga]]. Diligiánnis sai Kreeka valimistel ülekaaluka võidu Trikoúpise üle ning tema valimisloosungiks oli väide, et kui bulgaarlased võisid eirata Berliini lepet, võivad seda teha ka kreeklased.<ref name="Woodhouse4"/>
Nende sündmuste järel asus Trikoúpis pooldama ideed, et Kreeka peaks jääma oma praegustesse piiridesse, olles saanud väärtuslikku õppetunni selle kohta, et suurriikide suhtumine ei pruugi olla alati Kreekat toetav. Tema peamine poliitiline vastane, Rahvuslik Partei, mida juhtis [[Theódoros Diligiánnis]], püüdis aga igal võimalusel puhuda lõkkele Türgi-vastaseid meeleolusid. 1885. aastal alustasid bulgaarlased [[Rumeelia|Ida-Rumeelias]] türklaste vastu ülestõusu ning liitsid provintsi [[Bulgaaria kuningriik|Bulgaariaga]]. Diligiánnis sai Kreeka valimistel ülekaaluka võidu Trikoúpise üle ning tema valimisloosungiks oli väide, et kui bulgaarlased võisid eirata Berliini lepet, võivad seda teha ka kreeklased.<ref name="Woodhouse4"/>


Diligiánnis mobiliseeris Kreeka armee, misjärel Briti kuninglik merevägi korraldas Kreekale blokaadi. Blokaadi juhatas [[Alfred (Saksi-Coburgi ja Gotha hertsog)|prints Alfred, Edinburghi hertsog]], kes oli 1863. aasta valimistel olnud kreeklaste esimene valik kuningaks<ref name="Woodhouse4"/> ning [[Admiraliteedi Esimene Lord]] oli tollal [[Lord Ripon]], kelle naisevend [[Frederick Vyner]] oli 16 aastat varem Kreekas röövitud ja mõrvatud<ref name="Kiste12"/>.
Diligiánnis mobiliseeris Kreeka armee, misjärel Briti kuninglik merevägi korraldas Kreekale blokaadi. Blokaadi juhatas [[Alfred (Saksi-Coburgi ja Gotha hertsog)|prints Alfred, Edinburghi hertsog]], kes oli 1863. aasta valimistel olnud kreeklaste esimene valik kuningaks<ref name="Woodhouse4"/> ning [[Admiraliteedi Esimene Lord]] oli tollal [[Lord Ripon]], kelle naisevend [[Frederick Vyner]] oli 16 aastat varem Kreekas röövitud ja mõrvatud.<ref name="Kiste12"/>


Aastatel 1882–1897 vahetasid Diligiánnis ja Trikoúpis omavahel korduvalt peaministritooli, olenevalt kuidas parasjagu kummalgi poliitilist edu jätkus.<ref name="Clogg5"/>
Aastatel 1882–1897 vahetasid Diligiánnis ja Trikoúpis omavahel korduvalt peaministritooli, olenevalt kuidas parasjagu kummalgi poliitilist edu jätkus.<ref name="Clogg5"/>


==19. sajandi lõpukümnendid==
== 19. sajandi lõpukümnendid ==
Geórgiose troonileasumise hõbejuubelit tähistati 1888. aastal kogu Kreekas. 30. oktoobril, tema troonileasumise aastapäeval, oli Ateena kaunistatud vanikutega ning pidustusi külastasid [[Frederik VIII|Taani kroonprints Frederik]], [[Edward VII|Walesi prints]] ja [[Alexandra (Suurbritannia)|printsess]], [[Alfred (Saksi-Coburgi ja Gotha hertsog)|Edinburghi hertsog]] ja [[Maria Aleksandrovna|hertsoginna]], Venemaa suurvürstid [[Sergei Aleksandrovitš]] ja [[Pavel Aleksandrovitš]] ning Türgi esindajana [[Ahmed Cevad Pasha]], kes kinkis kuningale kaks [[araabia hobune|araabia hobust]]. Juubelisündmused võtsid terve nädala ning nende hulka kuulusid ballid, gaalad, paraadid, tänujumalateenistus Ateena katedraalis ning lõuna 500 kutsutud külalisele sinivalges telgis [[Akropolis]]el.
Geórgiose troonileasumise hõbejuubelit tähistati 1888. aastal kogu Kreekas. 30. oktoobril, tema troonileasumise aastapäeval, oli Ateena kaunistatud vanikutega ning pidustusi külastasid [[Frederik VIII|Taani kroonprints Frederik]], [[Edward VII|Walesi prints]] ja [[Alexandra (Suurbritannia)|printsess]], [[Alfred (Saksi-Coburgi ja Gotha hertsog)|Edinburghi hertsog]] ja [[Maria Aleksandrovna|hertsoginna]], Venemaa suurvürstid [[Sergei Aleksandrovitš]] ja [[Pavel Aleksandrovitš]] ning Türgi esindajana [[Ahmed Cevad Pasha]], kes kinkis kuningale kaks [[araabia hobune|araabia hobust]]. Juubelisündmused võtsid terve nädala ning nende hulka kuulusid ballid, galad, paraadid, tänujumalateenistus Ateena katedraalis ning lõuna 500 kutsutud külalisele sinivalges telgis [[Akropolis]]el.


Kreeka arenes 19. sajandi lõpukümnendeil jõudsalt. 1893. aastal valmis [[Korinthose kanal]], mis lühendas mereteed [[Aadria meri|Aadria merest]] [[Pireus]]e sadamasse 241 kilomeetri võrra.
Kreeka arenes 19. sajandi lõpukümnendeil jõudsalt. 1893. aastal valmis [[Korinthose kanal]], mis lühendas mereteed [[Aadria meri|Aadria merest]] [[Pireus]]e sadamasse 241 kilomeetri võrra.


===1896. aasta olümpiamängud===
=== 1896. aasta olümpiamängud ===
1896. aastal peeti Ateenas esimesi kaasaegseid olümpiamänge. Geórgios ja kogu kuningapere tegi väga palju ära esimeste kaasaegsete olümpiamängude, [[1896. aasta suveolümpiamängud]]e korraldamiseks. Ta avas olümpiamängud <ref>[[Tiit Kuningas]], [[Kalle Voolaid]]. "I olümpiamängud: Ateena 1896". [[Inreko Press]], [[Tallinn]] 1997, lk. 103</ref>, osales paljudel võistlustel pealtvaatajana <ref name=lk100>"I olümpiamängud: Ateena 1896", lk. 100</ref> ja autasustas kõiki medalivõitjaid <ref>"I olümpiamängud: Ateena 1896", lk. 141</ref>. Tema vanim poeg, kroonprints [[Konstantínos I]] oli mängude korralduskomitee esimees ja [[Kreeka Olümpiakomitee]] esimene president <ref>"I olümpiamängud: Ateena 1896", lk. 82</ref>. Ka teised kuningapere liikmed vaatasid paljusid võistlusi pealt ja näiteks kuninganna Olga avas mängude [[laskmine|laskmis]]võistlused, tulistades väikeste lillevanikutega kaunistatud [[püstol]]ist <ref name=lk100/>.
1896. aastal peeti Ateenas esimesed kaasaegsed olümpiamängud. Geórgios ja kogu kuningapere tegi väga palju ära esimeste kaasaegsete olümpiamängude, [[1896. aasta suveolümpiamängud]]e korraldamiseks. Ta avas olümpiamängud,<ref>[[Tiit Kuningas]], [[Kalle Voolaid]]. "I olümpiamängud: Ateena 1896". [[Inreko Press]], [[Tallinn]] 1997, lk 103</ref> osales paljudel võistlustel pealtvaatajana<ref name=lk100>"I olümpiamängud: Ateena 1896", lk 100</ref> ja autasustas kõiki medalivõitjaid.<ref>"I olümpiamängud: Ateena 1896", lk 141</ref> Tema vanim poeg, kroonprints [[Konstantínos I]] oli mängude korralduskomitee esimees ja [[Kreeka Olümpiakomitee]] esimene president.<ref>"I olümpiamängud: Ateena 1896", lk 82</ref> Ka teised kuningapere liikmed vaatasid paljusid võistlusi pealt ja näiteks kuninganna Olga avas mängude [[laskmine|laskmisvõistlused]], tulistades väikeste lillevanikutega kaunistatud [[püstol]]ist.<ref name=lk100/>


===Kreeta ülestõus ja Kreeka-Türgi sõda===
=== Kreeta ülestõus ja Kreeka-Türgi sõda ===
[[File:A small job for six big policemen.jpg|pisi|"Väike töö kuue politseiniku jaoks". 1897. aastal ajakirjas [[Puck]] ilmunud karikatuur, mis kujutab kuute suurriiki (Suurbritannia, [[Venemaa keisririik|Venemaa]], Prantsusmaa, [[Austria-Ungari]], [[Itaalia kuningriik|Itaalia]] ja [[Saksamaa keisririik|Saksamaa]]) Kreekat talitsemas.]]
[[Fail:A small job for six big policemen.jpg|pisi|"Väike töö kuue politseiniku jaoks". 1897. aastal ajakirjas [[Puck (ajakiri)|Puck]] ilmunud karikatuur, mis kujutab kuut suurriiki (Suurbritannia, [[Venemaa keisririik|Venemaa]], Prantsusmaa, [[Austria-Ungari]], [[Itaalia kuningriik (1861–1946)|Itaalia]] ja [[Saksamaa keisririik|Saksamaa]]) Kreekat talitsemas]]
{{vaata|Megali Idea}}
{{vaata|Megali Idea}}
{{vaata|Kreeka-Türgi sõda (1897)}}
{{vaata|Kreeka-Türgi sõda (1897)}}
{{vaata|Kreeta ülestõus (1897)}}
{{vaata|Kreeta ülestõus (1897)}}
1896. aastal tõusis Kreeta kristlaste hulgas pahameel saare kristlasest asevalitseja [[Alexander Karateodori Paša]] asendamise üle islamiusku [[Turhan Paša]]ga. Peagi kasvas see ulatuslikuks ja relvastatud ülestõusuks türklaste vastu ning saarel saabus hulgaliselt vabatahtlikke mandri-Kreekast. Kuigi Kreeka valitsus näis olevat relvastatud ülestõusu vastu, leidis ülestõus Kreeka elanike hulgas suurt poolehoidu. Kui suurriigid nõudsid kuningas Geórgioselt ülestõusnute toetamise lõpetamist, vastas too, et ei saa keelata vabatahtlike suundumist Kreetale, kuna sellisel juhul puhkeks mäss kogu Kreeka riigis.<ref name="Ekinci"/>
1896. aastal levis Kreeta kristlaste hulgas pahameel saare kristlasest asevalitseja [[Alexander Karateodori Paša]] asendamise üle islami usku [[Turhan Paša]]ga. Peagi kasvas see ulatuslikuks ja relvastatud ülestõusuks türklaste vastu ning saarel saabus hulgaliselt vabatahtlikke Mandri-Kreekast. Kuigi Kreeka valitsus näis olevat relvastatud ülestõusu vastu, leidis ülestõus Kreeka elanike hulgas suurt poolehoidu. Kui suurriigid nõudsid kuningas Geórgioselt ülestõusnute toetamise lõpetamist, vastas too, et ei saa keelata vabatahtlike suundumist Kreetale, kuna sel juhul puhkeks mäss kogu Kreeka riigis.<ref name="Ekinci"/>


Kui Türgi saatis rahutusi maha suruma 16 pataljoni vägesid, otsustasid konflikti sekkuda suurriigid, kes soovisid iga hinna eest hoida Lähis-Idas rahu ja vältida Kreeka ja Türgi vägede kokkupõrget. Suurriigid saatsid Kreeta vetesse oma laevastiku ning Türgi nõustus suurriikide survel andma Kreetale teatava autonoomia.<ref name="Ekinci"/>
Kui Türgi saatis rahutusi maha suruma 16 pataljoni vägesid, otsustasid konflikti sekkuda suurriigid, kes soovisid iga hinna eest hoida Lähis-Idas rahu ja vältida Kreeka ja Türgi vägede kokkupõrget. Suurriigid saatsid Kreeta vetesse oma laevastiku ning Türgi nõustus suurriikide survel andma Kreetale teatava autonoomia.<ref name="Ekinci"/>


1897. aasta jaanuari lõpus puhkesid saarel aga uuesti relvastatud kokkupõrked. Uute rahutuste alates püüdsid Kreeka kuningas ja valitsus üles näidata neutraliteeti ja väitsid, et Kreetal tuleks taastada rahu. Peagi aga saatis Kreeka valitsus Kreeta vetesse kaks sõjalaeva. Kuna suurriigid erilist vastumeelsust ei avaldanud, saatis Kreeka peagi välja veelgi aluseid, viies Kreetale vabatahtlikke, relvastust ja laskemoona. Kreeka avalikkuses levisid üleskutsed liita Kreeta Kreekaga ning peagi heiskasid Kreeta ülestõusnud Kreeka lipu, kuulutasid end Kreekaga unioonis olevaks ning palusid kuningas Geórgiosel saar enda omandisse võtta. Suuriigid vältisid endiselt jõuliselt sekkumast, kuigi soovisid vältida olukorda, kus Kreeka hõivaks Kreeta.<ref name="Ekinci2"/>
1897. aasta jaanuari lõpus puhkesid saarel aga uuesti relvastatud kokkupõrked. Uute rahutuste alates püüdsid Kreeka kuningas ja valitsus üles näidata neutraliteeti ja väitsid, et Kreetal tuleks taastada rahu. Peagi aga saatis Kreeka valitsus Kreeta vetesse kaks sõjalaeva. Kuna suurriigid erilist vastumeelsust ei avaldanud, saatis Kreeka peagi välja veelgi aluseid, viies Kreetale vabatahtlikke, relvastust ja laskemoona. Kreeka avalikkuses levisid üleskutsed liita Kreeta Kreekaga ning peagi heiskasid Kreeta ülestõusnud Kreeka lipu, kuulutasid end Kreekaga unioonis olevaks ning palusid kuningas Geórgiosel saar enda omandisse võtta. Suurriigid vältisid endiselt jõuliselt sekkumast, kuigi soovisid vältida olukorda, kus Kreeka hõivaks Kreeta.<ref name="Ekinci2"/>


[[File:Demonstration before Royal Palace, after Grecian Army's defeat, War 1897 - Athens, Greece.jpg|pisi|left|Meeleavaldus Ateena kuningapalee ees pärast Kreeka vägede lüüasaamist 1897. aasta sõjas.]]
[[File:Demonstration before Royal Palace, after Grecian Army's defeat, War 1897 - Athens, Greece.jpg|pisi|left|Meeleavaldus Ateena kuningapalee ees pärast Kreeka vägede lüüasaamist 1897. aasta sõjas]]
10. veebruaril saatsid kreeklased [[Geórgios (Kreeka prints)|prints Geórgios]]e juhtimisel Kreeta suunas teele laevastiku<ref name="Ekinci3"/>. Järgmisel päeval teatas Kreeka välisminister [[Alexandros Skouzes]] suurriikidele, et Kreeka ei saa enam sündmustest kõrvale jääda ja Kreeta tuleb Osmanite võimu alt vabastada<ref name="Ekinci3"/>. 13. veebruaril puhkes tulevahetus Kreeka ja Türgi laevade vahel ning samal päeval otsustas peaminister Diligiánnis saata Kreetale 1400 mehelise maaväeüksuse<ref name="Ekinci3"/>. Seepeale mobiliseeris Türgi neljandiku kogu oma vägedest<ref name="Ekinci4"/>. Suurriigid otsustasid Türgi nõusolekul võtta Kreeta kuni püsivama lahenduse leidmiseni enda kontrolli alla ja saatsid saarele oma sõdurid. Samal ajal Kreeka vägedega saarel maabunud kolonel [[Timoleon Vassos]] aga väitis oma pöördumises kreetalastele, et tema majesteet hellenite kuningas on otsustanud sekkuda vaenusündmuste ja soovib taastada saarel rahu ja õigluse<ref name="Ekinci5"/>. Tolleks ajaks oli kreeklaste hulgas levinud entusiasm jõudnud ka muidu rahumeelse kuningani, kes teatas, et ei tegutse enam oma rahva ja suurriikide vahelise läbirääkijana ning kuulutas, et on pühendunud Kreeta hõivamisele, mis olevat Kreeka loomulik õigus<ref name="Ekinci7"/>.
10. veebruaril saatsid kreeklased [[Geórgios (Kreeka prints)|prints Geórgiose]] juhtimisel Kreeta suunas teele laevastiku.<ref name="Ekinci3"/> Järgmisel päeval teatas Kreeka välisminister [[Alexandros Skouzes]] suurriikidele, et Kreeka ei saa enam sündmustest kõrvale jääda ja Kreeta tuleb Osmanite võimu alt vabastada.<ref name="Ekinci3"/> 13. veebruaril puhkes tulevahetus Kreeka ja Türgi laevade vahel ning samal päeval otsustas peaminister Diligiánnis saata Kreetale 1400-mehelise maaväeüksuse.<ref name="Ekinci3"/> Seepeale mobiliseeris Türgi neljandiku oma vägedest.<ref name="Ekinci4"/> Suurriigid otsustasid Türgi nõusolekul võtta Kreeta kuni püsivama lahenduse leidmiseni enda kontrolli alla ja saatsid saarele oma sõdurid. Samal ajal Kreeka vägedega saarel maabunud kolonel [[Timoleon Vassos]] aga väitis oma pöördumises kreetalastele, et tema majesteet hellenite kuningas on otsustanud sekkuda vaenusündmustesse ning soovib taastada saarel rahu ja õigluse.<ref name="Ekinci5"/> Tolleks ajaks oli kreeklaste hulgas levinud entusiasm jõudnud ka muidu rahumeelse kuningani, kes teatas, et ei tegutse enam oma rahva ja suurriikide vahelise läbirääkijana ning kuulutas, et on pühendunud Kreeta hõivamisele, mis olevat Kreeka loomulik õigus.<ref name="Ekinci7"/>


[[File:Prince George of Greece in 1902, High Commissioner in Crete.jpg|pisi|Prints Geórgios Kreeta ülemkomissarina 1902. aastal.]]
[[Fail:Prince George of Greece in 1902, High Commissioner in Crete.jpg|pisi|Prints Geórgios Kreeta ülemkomissarina 1902. aastal]]
Märtsi alguseks leppisid suurriigid omavahel kokku plaanis mille järgi pidi Kreeta saama suur autonoomsuse ning mille järgi Kreeka väed pidid saarelt lahkuma<ref name="Ekinci6"/>. Türgi andis plaanile oma nõusoleku, kuid Kreeka vastas sellele eitavalt<ref name="Ekinci6"/>. 15. märtsil kuulutas Kreeka välja üldmobilisatsiooni ning asus viima vägesid ja varustust Türgi piiride lähedale<ref name="Ekinci8"/>. Märtsi keskel sekkusid taas suurriigid ja Kreeta blokeeriti merelt ning saarele viidi lisavägesid, lisaks kehtestati Kreeta ''de facto'' autonoomsus Türgi riigist.<ref name="Ekinci9"/>. Pärast Kreeka-Türgi piiril toimunud intsidente kuulutas sultan [[Abdülhamit II]] 17. aprillil Kreekale sõja<ref name="Ekinci10"/>.
Märtsi alguseks leppisid suurriigid omavahel kokku plaanis mille järgi pidi Kreeta saama suur autonoomsuse ning mille järgi Kreeka väed pidid saarelt lahkuma.<ref name="Ekinci6"/> Türgi andis plaanile oma nõusoleku, kuid Kreeka vastas sellele eitavalt.<ref name="Ekinci6"/> 15. märtsil kuulutas Kreeka välja üldmobilisatsiooni ning asus viima vägesid ja varustust Türgi piiride lähedale.<ref name="Ekinci8"/> Märtsi keskel sekkusid taas suurriigid ja Kreeta blokeeriti merelt ning saarele viidi lisavägesid, lisaks kehtestati Kreeta ''de facto'' autonoomsus Türgi riigist.<ref name="Ekinci9"/> Pärast Kreeka-Türgi piiril toimunud intsidente kuulutas sultan [[Abdülhamit II]] 17. aprillil Kreekale sõja.<ref name="Ekinci10"/>


Teade, et Kreeka on Türgiga lõpuks sõtta astunud tõi Ateenas kaasa patriotismipuhangud ning kuningas Geórgiose auks korraldati paraade. Tuhandete viisi vabatahtlikke ühines kroonprints [[Konstantínos I|Konstantínos]]e juhtimise all olnud Kreeka vägedesse.
Teade, et Kreeka on Türgiga lõpuks sõtta astunud tõi Ateenas kaasa patriotismipuhangud ning kuningas Geórgiose auks korraldati paraade. Tuhandete viisi vabatahtlikke ühines kroonprints [[Konstantínos I|Konstantínose]] juhtimise all olnud Kreeka vägedesse.


Sõda kulges ebapiisavalt valmistunud Kreeka vägede jaoks halvasti ning ainsaks halastuseks kreeklastele oli kiirus, millega Türgi väed neid võitsid. Juba aprilli lõpuks oli sõda sisuliselt kaotatud. Halvimatest tagajärgedest päästis Kreeka Suurbritannia ja Venemaa sekkumine. Kreeka loovutas Kreeta rahvusvahelise juhtimise alla, samuti loovutati Türgile väikseid maa-alasid ning neli miljonit türgi liiri.<ref name="Clogg6"/>
Sõda kulges ebapiisavalt valmistunud Kreeka vägede jaoks halvasti ning ainsaks halastuseks kreeklastele oli kiirus, millega Türgi väed neid võitsid. Juba aprilli lõpuks oli sõda sisuliselt kaotatud. Halvimatest tagajärgedest päästis Kreeka Suurbritannia ja Venemaa sekkumine. Kreeka loovutas Kreeta rahvusvahelise juhtimise alla, samuti loovutati Türgile väikseid maa-alasid ning neli miljonit türgi liiri.<ref name="Clogg6"/>


Kui sõja algul olid kreeklased kuninga auks juubeldanud, siis nüüd olid tunded vastupidised. Geórgios I plaanis tollal isegi troonileloobumist. Rahva meeleolu tema suhtes muutus alles 27. veebruaril 1898. aastal, mil kuningas talle korraldatud atendaadikatse ajal väga vapralt käitus. Naastes lahtises tõllas reisilt [[Fáliro]] randa avasid kaks püssimeest Geórgiose ja tema türe [[Maria]] pihta tule. Kuningas kaitses enda kehaga oma tütar ja mõlemad pääsesid vigastusteta, kuigi kutsar ja hobune said haavata. Tulistajad (Karditzise nimeline Ateena kirjutaja ja tema assistent) pagesid [[Ymittós]]e mägedesse, kuid neid märgati ja nad vahistati. Mõlemad hukati pea mahalöömise teel [[Návplio]]s.<ref name="Christmas10"/>
Kui sõja algul olid kreeklased kuninga auks juubeldanud, siis nüüd olid tunded vastupidised. Geórgios I plaanis tollal isegi troonist loobuda. Rahva meeleolu tema suhtes muutus alles 27. veebruaril 1898, mil kuningas talle korraldatud atentaadi ajal väga vapralt käitus. Naastes lahtises tõllas reisilt [[Fáliro]] randa, avasid kaks püssimeest Geórgiose ja tema tütre [[Maria (Kreeka ja Taani printsess)|Maria]] pihta tule. Kuningas kaitses kehaga oma tütart ja mõlemad pääsesid vigastusteta, kuigi kutsar ja hobune said haavata. Tulistajad (Karditzise-nimeline Ateena kirjutaja ja tema assistent) pagesid [[Ymittós]]e mägedesse, kuid neid märgati ja nad vahistati. Mõlemad hukati pea mahalöömise teel [[Návplio]]s.<ref name="Christmas10"/>


Kreetal kestsid tollal endiselt rahutused, mille käigus oli tapetud ka Briti asekonsul<ref name="Forster4"/>. Samal aastal nimetati kuninga teine poeg prints Geórgios Kreeta ülemkomissariks, alludes nimeliselt sultanile. Selle käiguga sai Kreeka esimest korda uusajal tegeliku kontrolli Kreeta üle.<ref name="Woodhouse5"/>
Kreetal kestsid tollal endiselt rahutused, mille käigus oli tapetud ka Briti asekonsul.<ref name="Forster4"/> Samal aastal nimetati kuninga teine poeg prints Geórgios Kreeta ülemkomissariks, alludes nimeliselt sultanile. Selle käiguga sai Kreeka esimest korda uusajal tegeliku kontrolli Kreeta üle.<ref name="Woodhouse5"/>


==Geórgios I valitsemisaja lõpuaastad==
== Geórgios I valitsemisaja lõpuaastad ==
[[File:Assassination of George I of Greece, 1913.png|pisi|300px|Geórgios I tapmine Thessaloníkis.<br><small>[[Karl Haupt]] (1913)</small>]]
[[Fail:Assassination of George I of Greece, 1913.png|pisi|Geórgios I tapmine Thessaloníkis.<br>[[Karl Haupt]] (1913)]]
[[File:Funeral of George I of Greece.jpg|pisi|300px|Geórgios I matused.<br><small>[[Sotirios Christidis]] (u. 1913)</small>]]
[[Fail:Funeral of George I of Greece.jpg|pisi|Geórgios I matused.<br>[[Sotirios Christidis]] (u 1913)]]
22. jaanuaril 1901 suri Suurbritannia kuninganna Victoria ning Edward VII nime all tõusis troonile Geórgiose õemees. Geórgiose poeg prints Geórgios sai suuresti vaid tänu Suurbritannia toele püsida Kreeta kindralkuberneri ametipostil. 1906. aastal prints Geórgios siiski loobus positsioonist, pärast seda kui Kreeta parlamendi liider [[Elefthérios Venizélos]] oli teinud lobitööd temast lahti saamiseks.<ref name="Woodhouse6"/>
22. jaanuaril 1901 suri Suurbritannia kuninganna Victoria ning Edward VII nime all sai troonile Geórgiose õemees. Geórgiose poeg prints Geórgios sai suuresti vaid tänu Suurbritannia toele püsida Kreeta kindralkuberneri ametipostil. 1906. aastal prints Geórgios siiski loobus positsioonist, pärast seda kui Kreeta parlamendi liider [[Elefthérios Venizélos]] oli teinud lobitööd temast lahtisaamiseks.<ref name="Woodhouse6"/>


1908. aastal aset leidnud [[noortürklaste revolutsioon]] tugevdas veelgi Venizélose võimubaasi ja hoolimata Ateena valitsuse kahtlustest<ref name="Campbell"/> ning suurriikide vastusseisust, võttis Kreeta parlament 8. oktoobril 1908 vastu otsuse ühineda Kreekaga<ref name="Forster5"/>. See tõi aga kaasa poliitilised ebakõlad Kreekas<ref name="Christmas11"/>.
1908. aastal aset leidnud [[noortürklaste revolutsioon]] tugevdas veelgi Venizélose võimubaasi ning hoolimata Ateena valitsuse kahtlustest<ref name="Campbell"/> ja suurriikide vastusseisust võttis Kreeta parlament 8. oktoobril 1908 vastu otsuse ühineda Kreekaga.<ref name="Forster5"/> See tõi aga kaasa poliitilised ebakõlad Kreekas.<ref name="Christmas11"/>


Grupp Kreeka ohvitsere moodustas ühenduse ''[[Stratiotikos Syndesmos]]'', mis nõudis kuningapere liikmeilt sõjaväeliste auastmete äravõtmist. Et kuningas ei peaks oma poegadelt auastmeid ära võtma, loobusid printsid neist vabatahtlikult. Sõjaväelaste ühendus korraldas riigipöörde ja ühendas oma jõud Elefthérios Venizélosega, kes nõudis põhiseaduse ülevaatamist. Kuningas Geórgios nõustus ja Kreekas toimusid uued valimised, et moodustada põhiseaduse muutmiseks uus parlament. Venizélosel õnnestus teatud vangerdustega saada vähemusvalitsuse peaministriks. Kuu hiljem korraldas ta uued valimised, mille ta võitis tohutu eduga, kuna suurem osa opositsiooniparteisid keeldus valimistel osalemast.<ref name="Clogg7"/>
Grupp Kreeka ohvitsere moodustas ühenduse [[Stratiotikos Syndesmos]], mis nõudis kuningapere liikmeilt sõjaväeliste auastmete äravõtmist. Et kuningas ei peaks oma poegadelt auastmeid ära võtma, loobusid printsid neist vabatahtlikult. Sõjaväelaste ühendus korraldas riigipöörde ja ühendas oma jõud Elefthérios Venizélosega, kes nõudis põhiseaduse ülevaatamist. Kuningas Geórgios nõustus ja Kreekas toimusid uued valimised, et moodustada põhiseaduse muutmiseks uus parlament. Venizélosel õnnestus teatud vangerdustega saada vähemusvalitsuse peaministriks. Kuu hiljem korraldas ta uued valimised, mille ta võitis tohutu eduga, kuna suurem osa opositsiooniparteisid keeldus valimistel osalemast.<ref name="Clogg7"/>


Venizélos ja kuningas olid ühel meelel selle osas, et Kreeka vajab tugevat armeed, et parandada 1897. aasta häbistava kaotusega tekkinud kahju. Kroonprints Konstantínos nimetati taas armee kindralinspektoriks ning hiljem ka ülemjuhatajaks. Kroonprintsi ja peaministri järelevalve ning Suurbritannia ja Prantsusmaa abiga treeniti ja varustati Kreeka relvajõud ning mereväele telliti uued laevad. Diplomaatiliste manöövritega oli Venizélos suutnud ühendada Balkani poolsaare kristlikud riigid vaikselt hääbuva Türgi riigi vastu.<ref name="Clogg8"/>
Venizélos ja kuningas olid ühel meelel, et Kreeka vajab tugevat armeed, et parandada 1897. aasta häbistava kaotusega tekkinud kahju. Kroonprints Konstantínos nimetati taas armee kindralinspektoriks ning hiljem ka ülemjuhatajaks. Kroonprintsi ja peaministri järelevalve ning Suurbritannia ja Prantsusmaa abiga õpetati välja ja varustati Kreeka relvajõud ning mereväele telliti uued laevad. Diplomaatiliste manöövritega oli Venizélos suutnud ühendada Balkani poolsaare kristlikud riigid vaikselt hääbuva Türgi riigi vastu.<ref name="Clogg8"/>


8. oktoobril 1912 kuulutas Türgile sõja [[Montenegro kuningriik|Montenegro]], kellele järgnesid kiirelt [[Serbia kuningriik|Serbia]], [[Bulgaaria kuningriik|Bulgaaria]] ja Kreeka ning puhkes [[Esimene Balkani sõda]]. Geórgios oli sõja puhkemise hetkel puhkusel Taanis, kust ta kiiresti [[Viin]]i ja sealt edasi Ateenasse reisis. Kreeka pealinnas ootas teda suur ja entusiastlik rahvahulk<ref name="Christmas12"/>. Seekordne sõjakäik erines tunduvalt 1897. aasta sõjast<ref name="Christmas13"/>. Hästi treenitud 200 000 meheline Kreeka armee saavutas ühe võidu teise järel<ref name="Christmas14"/>. 9. novembril 1912 ratsutasid Kreeka väed kroonprints Konstantínose juhtimisel [[Thessaloníki]]sse ning neile järgnes mõne tunni pärast ka Bulgaaria diviis. Kolme pärast osales kuningas isiklikult Thessaloníki tänavatel peetud võiduparaadil ning teda saatsid kroonprints ja peaminister Venizélos<ref name="Christmas15"/>.
8. oktoobril 1912 kuulutas Türgile sõja [[Montenegro kuningriik|Montenegro]], kellele järgnesid kiirelt [[Serbia kuningriik|Serbia]], [[Bulgaaria kuningriik|Bulgaaria]] ja Kreeka ning puhkes [[Esimene Balkani sõda]]. Geórgios oli sõja puhkemise ajal puhkusel Taanis, kust ta kiiresti [[Viin]]i ja sealt edasi Ateenasse reisis. Kreeka pealinnas ootas teda suur ja entusiastlik rahvahulk.<ref name="Christmas12"/> Seekordne sõjakäik erines tunduvalt 1897. aasta sõjast.<ref name="Christmas13"/> Hästi treenitud 200 000-meheline Kreeka armee saavutas ühe võidu teise järel.<ref name="Christmas14"/> 9. novembril 1912 ratsutasid Kreeka väed kroonprints Konstantínose juhtimisel [[Thessaloníki]]sse ning neile järgnes mõne tunni pärast ka Bulgaaria diviis. Kolme pärast osales kuningas isiklikult Thessaloníki tänavatel peetud võiduparaadil ning teda saatsid kroonprints ja peaminister Venizélos.<ref name="Christmas15"/>


Oma trooniloleku viiekümnendale juubelile lähenedes plaanis Geórgios loovutada Kreeka kuningatroon pärast juubelipidustusi oma pojale Konstantínosele<ref name="Christmas16"/>. Kuningas liikus Thessaloníkis nagu Ateenaski ilma ihukaitsjateta. 18. märtsil 1913 sooritas kuningas pärastlõunast jalutuskäiku [[Thessaloníki Valge Torn]]i lähedal kui teda tulistas lähedalt [[Alexandros Schinas]], kes olevat kuulunud sotsialistlikkusse rühmituse ning tapnud kuninga seetõttu, et viimane ei andnud talle raha. Kuningas, kelle südame oli kuul läbinud, suri koheselt<ref name="Christmas17"/>. Kreeka valitsus väitis, et tapmise taga puudus poliitiline motiiv ning, et Schinas oli joodikust hulgus. Schinast piinati vanglas ning kuus nädalat hiljem kukkus ta politseijaoskonna aknast surnuks.
Oma trooniloleku 50. aastapäevale lähenedes plaanis Geórgios loovutada Kreeka kuningatroon pärast juubelipidustusi oma pojale Konstantínosele.<ref name="Christmas16"/> Kuningas liikus Thessaloníkis nagu Ateenaski ilma ihukaitsjateta. 18. märtsil 1913 tegi kuningas pärastlõunast jalutuskäiku [[Thessaloníki Valge Torn]]i lähedal, kui teda tulistas lähedalt [[Aléxandros Schinás]], kes olevat kuulunud sotsialistlikku rühmitusse ning tapnud kuninga seetõttu, et viimane ei andnud talle raha. Kuningas, kelle südame oli kuul läbinud, suri kohe.<ref name="Christmas17"/> Kreeka valitsus väitis, et tapmise taga puudus poliitiline motiiv ning et Schinas oli joodikust hulgus. Schinast piinati vanglas ning kuus nädalat hiljem kukkus ta politseijaoskonna aknast surnuks.


Kuninga surnukeha viidi Amphitrite pardal Ateenasse ning kuninglikku jahti saatsid mereväealused<ref name="Christmas18"/>. Kolm päeva seisis kuninga sark, mida katsid [[Taani lipp|Taani]] ja [[Kreeka lipp]], [[Ateena katedraal]]is, misjärel ta maeti oma [[Tatoi palee]] maadele<ref name="Kiste13"/>. Geórgiose surma järel tõusis Kreeka troonile tema vanim poeg [[Konstantínos I]].
Kuninga surnukeha viidi Amphitrite pardal Ateenasse, kuninglikku jahti saatsid mereväealused.<ref name="Christmas18"/> Kolm päeva seisis kuninga sark, mida katsid [[Taani lipp|Taani]] ja [[Kreeka lipp]], [[Ateena katedraal]]is, misjärel maeti surnukeha [[Tatoi palee]] maadele.<ref name="Kiste13"/> Geórgiose surma järel sai Kreeka kuningaks tema vanim poeg [[Konstantínos I]].


==Perekond==
== Autasud ==
* [[File:D-ANH-Order Albert Bear BAR.png|40px]] Anhalti [[Albrecht Karu orden]]i suurrist (1870)
⚫
Geórgios oli [[Olga (Kreeka kuninganna)|kuninganna Olga]]ga abielus 45 aastat. Kuninga surma järel suundus Olga peagi oma sünnikodusse [[Pavlovski palee]]sse, mis kuulus tema vennale, suurvürst [[Konstantin Konstantinovitš]]ile. Erinevalt enamikest Vene keisrikoja liikmeist jäi Olga revolutsioonikeerises ellu ning jõudis 1919. aastal [[Šveits]]i ja sealt tagasi Kreekasse. 1922. aastal toimus aga Kreekas riigipööre ning kuninglik perekond pidi uuesti eksiili suunduma. Olga veetis oma elu lõpuaastad Suurbritannias, Itaalias ja Prantsusmaal ning suri 18. juunil 1926.


== Perekond ==
⚫
===Geórgiose ja Olga lapsed===
⚫
Geórgios oli [[Olga (Kreeka kuninganna)|kuninganna Olgaga]] abielus 45 aastat. Kuninga surma järel suundus Olga peagi oma sünnikodusse [[Pavlovski palee]]sse, mis kuulus tema vennale, suurvürst [[Konstantin Konstantinovitš]]ile. Erinevalt enamikust Vene keisrikoja liikmeist jäi Olga revolutsioonikeerises ellu ning jõudis 1919. aastal [[Šveits]]i ja sealt tagasi Kreekasse. 1922. aastal toimus aga Kreekas riigipööre ning kuninglik perekond pidi uuesti eksiili suunduma. Olga veetis oma elu lõpuaastad Suurbritannias, Itaalias ja Prantsusmaal ning suri 18. juunil 1926.

⚫
=== Geórgiose ja Olga lapsed ===
{|class="wikitable"
{|class="wikitable"
!Pilt
!Pilt
135. rida: 142. rida:
!Abikaasa
!Abikaasa
|-
|-
|[[File:King_Constantine_Ι_of_Greece,_1914,_by_Laszlo.jpg|150px]]||[[Konstantínos I]]||2. august 1868||[[Ateena]]||11. jaanuar 1923||[[Palermo]]||Preisi printsess [[Sophie]] (1870–1932)
|[[Fail:P. A. de László - Constantine I of Greece, King of the Hellenes.jpg|150px]]||[[Konstantínos I]]||2. august 1868||[[Ateena]]||11. jaanuar 1923||[[Palermo]]||Preisi printsess [[Sophie]] (1870–1932)
|-
|-
|[[File:PrigkphpasGewrgios.jpg|150px]]||[[Geórgios]]||24. juuni 1869||[[Korfu]]||25. november 1957||[[Saint-Cloud]], [[Île-de-France]]||Printsess [[Marie Bonaparte]] (1882–1962)
|[[Fail:PrigkphpasGewrgios.jpg|150px]]||[[Geórgios]]||24. juuni 1869||[[Korfu]]||25. november 1957||[[Saint-Cloud]], [[Île-de-France]]||Printsess [[Marie Bonaparte]] (1882–1962)
|-
|-
|[[File:Princess_Alexandra_of_Greece_and_Denmark_(August_30,_1870–September_24,_1891).jpg|150px]]||[[Alexandra (Kreeka printsess)|Alexandra]]||30. august 1870||[[Korfu]]||24. september 1891||[[Iljinskoje]], [[Moskva kubermang]]||Venemaa suurvürst [[Pavel Aleksandrovitš]] (1860–1919)
|[[Fail:Princess Alexandra of Greece and Denmark (August 30, 1870–September 24, 1891).jpg|150px]]||[[Alexandra (Kreeka printsess)|Alexandra]]||30. august 1870||[[Korfu]]||24. september 1891||[[Iljinskoje]], [[Moskva kubermang]]||Venemaa suurvürst [[Pavel Aleksandrovitš]] (1860–1919)
|-
|-
|[[File:Nikolaus_von_Griechenland.jpg|150px]]||[[Nikolaos]]||22. jaanuar 1872||Ateena||8. veebruar 1938||Ateena||Venemaa suurvürstitar [[Jelena Vladimirovna]] (1882–1957)
|[[Fail:Nikolaus_von_Griechenland.jpg|150px]]||[[Nikolaos]]||22. jaanuar 1872||Ateena||8. veebruar 1938||Ateena||Venemaa suurvürstitar [[Jelena Vladimirovna]] (1882–1957)
|-
|-
|[[File:Princess_Maria_of_Greece_and_Denmark_(Grand_Duchess_Maria_Georgievna).jpg|150px]]||[[Maria]]||3. märts 1876||Ateena||14. detsember 1940||Ateena||Venemaa suurvürst [[Juri Mihhailovitš]] (1863–1919); admiral [[Perikles Ioannidis]] (1881–1965)
|[[Fail:Princess_Maria_of_Greece_and_Denmark_(Grand_Duchess_Maria_Georgievna).jpg|150px]]||[[Maria (Kreeka ja Taani printsess)|Maria]]||3. märts 1876||Ateena||14. detsember 1940||Ateena||Venemaa suurvürst [[Juri Mihhailovitš]] (1863–1919); admiral [[Perikles Ioannidis]] (1881–1965)
|-
|-
|||Olga<ref>[http://genealogy.euweb.cz/oldenburg/oldenburg7.html#G1 Oldenburgide dünastia genealoogiline tabel]</ref>||7. aprill 1880||Ateena||2. novembr 1880||Ateena||
|||Olga<ref>{{Netiviide |url=http://genealogy.euweb.cz/oldenburg/oldenburg7.html#G1 |pealkiri=Oldenburgide dünastia genealoogiline tabel |vaadatud=2014-11-11 |arhiivimisaeg=2008-04-14 |arhiivimisurl=https://web.archive.org/web/20080414181809/http://genealogy.euweb.cz/oldenburg/oldenburg7.html#G1 |url-olek=ei tööta }}</ref>||7. aprill 1880||Ateena||2. november 1880||Ateena||
|-
|-
|[[File:Laszlo - Prince Andrew of Greece.jpg|150px]]||[[Andréas (Kreeka ja Taani prints)|Andréas]]||2. veebruar 1882||Ateena||3. detsember 1944||[[Monte Carlo]], [[Monaco]]||Battenbergi printsess [[Alice (Battenbergi printsess)|Alice]] (1885–1969)
|[[File:Laszlo - Prince Andrew of Greece.jpg|150px]]||[[Andréas (Kreeka ja Taani prints)|Andréas]]||2. veebruar 1882||Ateena||3. detsember 1944||[[Monte Carlo]], [[Monaco]]||Battenbergi printsess [[Alice von Battenberg|Alice]] (1885–1969)
|-
|-
|[[File:Prince_Christopher_of_Greece.jpg|150px]]||[[Christophoros]]||10. august 1888||[[Pavlovsk]], [[Venemaa keisririik]]||21. jaanuar 1940||Ateena||[[Nancy Stuart Worthington Leeds]] (1878–1923); Orléans printsessi [[Françoise]] (1902–1953)
|[[Fail:Prince_Christopher_of_Greece.jpg|150px]]||[[Christophoros]]||10. august 1888||[[Pavlovsk]], [[Venemaa keisririik]]||21. jaanuar 1940||Ateena||[[Nancy Stuart Worthington Leeds]] (1878–1923); Orléansi printsess [[Françoise]] (1902–1953)
|}
|}


==Esivanemad==
== Esivanemad ==
{{Sugupuu3
{{Sugupuu3
|pealkiri=Geórgios I esivanemad
|pealkiri=Geórgios I esivanemad
167. rida: 174. rida:
|isaemaisa= Hessen-Kasseli mittevalitsev maakrahv<br>[[Karl (Hessen-Kasseli maakrahv)|Karl]]<br>(1744–1836)
|isaemaisa= Hessen-Kasseli mittevalitsev maakrahv<br>[[Karl (Hessen-Kasseli maakrahv)|Karl]]<br>(1744–1836)
|isaemaisaisa= Hessen-Kasseli maakrahv<br>[[Friedrich II (Hessen-Kasseli maakrahv)|Friedrich II]]<br>(1720–1785)
|isaemaisaisa= Hessen-Kasseli maakrahv<br>[[Friedrich II (Hessen-Kasseli maakrahv)|Friedrich II]]<br>(1720–1785)
|isaemaisaema= Suurbritannia printsess<br>[[Mary]]<br>(1723–1772)
|isaemaisaema= Suurbritannia printsess<br>[[Mary (Suurbritannia printsess)|Mary]]<br>(1723–1772)
|isaemaema= Taani printsess<br>[[Louise (Taani ja Norra printsess)|Louise]]<br>(1750–1831)
|isaemaema= Taani printsess<br>[[Louise (Taani ja Norra printsess, 1750–1831)|Louise]]<br>(1750–1831)
|isaemaemaisa= Taani kuningas<br>[[Frederik V]]<br>(1723–1766)
|isaemaemaisa= Taani kuningas<br>[[Frederik V]]<br>(1723–1766)
|isaemaemaema= Suurbritannia printsess<br>[[Louise (Taani ja Norra kuninganna)|Louise]]<br>(1724–1751)
|isaemaemaema= Suurbritannia printsess<br>[[Louise (Taani ja Norra kuninganna)|Louise]]<br>(1724–1751)
|ema= Hessen-Kasseli maakrahvitar<br>[[Louise]]<br>(1817–1898)
|ema= Hessen-Kasseli maakrahvitar<br>[[Louise (Taani kuninganna)|Louise]]<br>(1817–1898)
|emaisa= Hessen-Kasseli mittevalitsev maakrahv<br>[[Wilhelm (Hessen-Kasseli maakrahv)|Wilhelm]]<br>(1787–1867)
|emaisa= Hessen-Kasseli mittevalitsev maakrahv<br>[[Wilhelm (Hessen-Kasseli maakrahv)|Wilhelm]]<br>(1787–1867)
|emaisaisa= Hessen-Kasseli mittevalitsev maakrahv<br>[[Friedrich(Hessen-Kasseli maakrahv)|Friedrich]]<br>(1747–1837)
|emaisaisa= Hessen-Kasseli mittevalitsev maakrahv<br>[[Friedrich(Hessen-Kasseli maakrahv)|Friedrich]]<br>(1747–1837)
188. rida: 195. rida:
}}
}}


==Tiitlid ja autasud==
== Tiitlid ja autasud ==
[[File:Royal Coat of Arms of Greece (1863-1936).svg|pisi|300px|Kreeka kuninglik vapp. Kreeka vapikilbile on lisatud ka Taani kuninglik vapp. Kilbi all on kreekakeelne moto Ἰσχύς μου ἡ ἀγάπη τοῦ λαοῦ ("Rahva armastus on minu jõud"). Vapikilbi all ripub Kreeka kõrgeim autasu, [[Lunastaja ordu]] suurrist.]]
[[Fail:Royal Coat of Arms of Greece (1863-1936).svg|pisi|Kreeka kuninglik vapp. Kreeka vapikilbile on lisatud ka Taani kuninglik vapp. Kilbi all on kreekakeelne moto Ἰσχύς μου ἡ ἀγάπη τοῦ λαοῦ ("Rahva armastus on minu jõud"). Vapikilbi all ripub Kreeka kõrgeim autasu, [[Lunastaja ordu]] suurrist]]
===Tiitlid===
Kuningas Geórgios I kandis erinvatel eluetappidel erinevaid tiitleid:
⚫
*1845–1852: [[Tema Kõrgus]] Schleswig-Holstein-Sonderburg-Glücksburgi prints Vilhelm
⚫
*1852–1858: Tema Kõrgus Taani prints Vilhelm
⚫
*1858–1863: [[Tema Kuninglik Kõrgus]] Taani prints Vilhelm
⚫
*1863–1913: [[Tema Majesteet]] [[Hellenite kuningas]]


===Autasud===
=== Tiitlid ===
Kuningas Geórgios I oli mitmete Kreeka ning välisriikide autasude kavaler:
Kuningas Geórgios I tiitlid:
⚫
* 1845–1852 [[Tema Kõrgus]] Schleswig-Holstein-Sonderburg-Glücksburgi prints Vilhelm
⚫
* 1852–1858 Tema Kõrgus Taani prints Vilhelm
⚫
* 1858–1863 [[Tema Kuninglik Kõrgus]] Taani prints Vilhelm
⚫
* 1863–1913 [[Tema Majesteet]] [[Hellenite kuningas]]


=== Autasud ===
*[[Elevandi ordu]] rüütel (Taani, 1863)
*[[Dannebrogi ordu]] suurkomandör (Taani)
* [[Elevandi ordu]] rüütel (Taani, 1863)
* [[Dannebrogi ordu]] suurkomandör (Taani)
⚫
*[[Kuldvillaku ordu]] rüütel (Hispaania, 1871, nr. 1031)<ref>[http://www.antiquesatoz.com/sgfleece/knights6.htm Kuldvillaku ordu rüütlite nimistu]</ref>
*[[Sukapaela ordu]] rüütel (Suurbritannia, 1876, nr. 766)<ref>[http://www.heraldica.org/topics/orders/garterlist.htm Sukapaela ordu rüütlite nimistu]</ref>
* [[Kuldvillaku ordu]] rüütel (Hispaania, 1871, nr 1031)<ref>[http://www.antiquesatoz.com/sgfleece/knights6.htm Kuldvillaku ordu rüütlite nimistu]</ref>
⚫
* [[Sukapaela ordu]] rüütel (Suurbritannia, 1876, nr 766)<ref>[http://www.heraldica.org/topics/orders/garterlist.htm Sukapaela ordu rüütlite nimistu]</ref>
*[[Jumalaema kuulutamise ordu]] rüütel (Itaalia)
* [[Jumalaema kuulutamise ordu]] rüütel (Itaalia)
*[[Vendi Krooni orden]]i suurrist (Mecklenburgi dünastia)
*[[Lunastaja orden]] (Kreeka)
* [[Vendi Krooni orden]]i suurrist (Mecklenburgi dünastia)
*[[Kuninglik Victoria kett]] (Suurbritannia valitseja antav mitteriiklik autasu)
* [[Lunastaja orden]] (Kreeka)
* [[Kuninglik Victoria kett]] (Suurbritannia valitseja antav mitteriiklik autasu)


{{algus}}
{{algus}}
{{eelnev-järgnev|eelnev=[[Otto (Kreeka)|Otto]]|nimi=[[Hellenite kuningas]]|aeg=30. märts 1863 – 18. märts 1913|järgnev=[[Konstantínos I]]}}
{{eelnev-järgnev|eelnev=[[Otto (Kreeka kuningas)|Otto]]|nimi=[[Hellenite kuningas]]|aeg=30. märts 1863 – 18. märts 1913|järgnev=[[Konstantínos I]]}}
{{lõpp}}
{{lõpp}}

⚫
==Kirjandus==
⚫
*[[John Campbell]]; [[Philip Sherrard]] "Modern Greece". [[Ernest Benn]], [[London]] (1968)
⚫
*[[Richard Clogg]] "A Short History of Modern Greece". [[Cambridge University Press]], 1979
⚫
*[[Walter Christmas]] "King George of Greece". [[McBride, Nast & Company]], [[New York]] 1914
⚫
*[[Mehmet Uğur Ekinci]] "[http://www.thesis.bilkent.edu.tr/0003114.pdf The origins of the 1897 Ottoman-Greek war: a diplomatic history". Ankara Bilkenti Ülikooli ajalooteaduskond, 2006]
⚫
*[[Edward S. Forster]] "A Short History of Modern Greece 1821–1956". [[Methuen and Co.]], [[London]] 1958
⚫
*[[John Van der Kiste]] "Kings of the Hellenes". [[Sutton Publishing]], [[Stroud]] 1994
⚫
*[[Christopher Montague Woodhouse, viies parun Terrington]] "The Story of Modern Greece". [[Faber and Faber]], [[London]] 1968


== Viited ==
== Viited ==
{{viited|4|allikad=
{{viited|allikad=
<ref name="Kiste">Van der Kiste, lk. 6–8</ref>
<ref name="Kiste">Van der Kiste, lk 6–8</ref>
<ref name="Christmas">Christmas, lk. 45</ref>
<ref name="Christmas">Christmas, lk 45</ref>
<ref name="Lidderdale">A. H. Lidderdale (toimetaja ja tõlkija) "Makriyannis: The Memoirs of General Makriyannis 1797–1864". Oxford University Press 1964, lk. 212</ref>
<ref name="Lidderdale">A. H. Lidderdale (toimetaja ja tõlkija) "Makriyannis: The Memoirs of General Makriyannis 1797–1864". Oxford University Press 1964, lk 212</ref>
<ref name="Kiste2">Van der Kiste, lk. 4</ref>
<ref name="Kiste2">Van der Kiste, lk 4</ref>
<ref name="Clogg">Clogg, lk. 82</ref>
<ref name="Clogg">Clogg, lk 82</ref>
<ref name="Forster">Forster, lk. 17</ref>
<ref name="Forster">Forster, lk 17</ref>
<ref name="Kiste3">Van der Kiste, lk. 5</ref>
<ref name="Kiste3">Van der Kiste, lk 5</ref>
<ref name="Christmas2">Christmas, lk. 37</ref>
<ref name="Christmas2">Christmas, lk 37</ref>
<ref name="Forster2">Forster, lk. 18</ref>
<ref name="Christmas5">Christmas, lk 39–41</ref>
<ref name="Kiste4">Van der Kiste, lk. 14–15</ref>
<ref name="Kiste8">Van der Kiste, lk 6–11</ref>
<ref name="Kiste5">Van der Kiste, lk. 18</ref>
<ref name="Woodhouse3">Woodhouse, lk 170</ref>
<ref name="Kiste6">Van der Kiste, lk. 16–17</ref>
<ref name="Christmas6">Christmas, lk 54</ref>
<ref name="Christmas3">Christmas, lk. 73–74</ref>
<ref name="Forster2">Forster, lk 18</ref>
<ref name="Christmas4">Christmas, lk. 65–66</ref>
<ref name="Kiste4">Van der Kiste, lk 14–15</ref>
<ref name="Woodhouse">Woodhouse, lk. 87</ref>
<ref name="Kiste5">Van der Kiste, lk 18</ref>
<ref name="Woodhouse2">Woodhouse, lk. 167</ref>
<ref name="Kiste6">Van der Kiste, lk 16–17</ref>
<ref name="Kiste7">Van der Kiste, lk. 23</ref>
<ref name="Christmas3">Christmas, lk 73–74</ref>
<ref name="Clogg2">Clogg, lk. 87</ref>
<ref name="Christmas4">Christmas, lk 65–66</ref>
<ref name="Christmas5">Christmas, lk. 39–41</ref>
<ref name="Woodhouse">Woodhouse, lk 87</ref>
<ref name="Kiste8">Van der Kiste, lk. 6–11</ref>
<ref name="Woodhouse2">Woodhouse, lk 167</ref>
<ref name="Woodhouse3">Woodhouse, lk. 170</ref>
<ref name="Kiste7">Van der Kiste, lk 23</ref>
<ref name="Christmas6">Christmas, lk. 54</ref>
<ref name="Clogg2">Clogg, lk 87</ref>
<ref name="Kiste9">Van der Kiste, lk. 24</ref>
<ref name="Kiste9">Van der Kiste, lk 24</ref>
<ref name="Christmas7">Christmas, lk. 83</ref>
<ref name="Christmas7">Christmas, lk 83</ref>
<ref name="Christmas8">Christmas, lk. 140–141</ref>
<ref name="Christmas8">Christmas, lk 140–141</ref>
<ref name="Christmas9">Christmas, lk. 149</ref>
<ref name="Christmas9">Christmas, lk 149</ref>
<ref name="Kiste10">Van der Kiste, lk. 37</ref>
<ref name="Kiste10">Van der Kiste, lk 37</ref>
<ref name="Kiste11">Van der Kiste, lk. 39</ref>
<ref name="Kiste11">Van der Kiste, lk 39</ref>
<ref name="Forster3">Forster, lk. 74</ref>
<ref name="Forster3">Forster, lk 74</ref>
<ref name="Clogg3">Clogg, lk. 86</ref>
<ref name="Clogg3">Clogg, lk 86</ref>
<ref name="Clogg4">Clogg, lk. 89</ref>
<ref name="Clogg4">Clogg, lk 89</ref>
<ref name="Woodhouse4">Woodhouse, lk. 181</ref>
<ref name="Woodhouse4">Woodhouse, lk 181</ref>
<ref name="Kiste12">Van der Kiste, lk. 35</ref>
<ref name="Kiste12">Van der Kiste, lk 35</ref>
<ref name="Clogg5">Clogg, lk. 90–92</ref>
<ref name="Clogg5">Clogg, lk 90–92</ref>
<ref name="Ekinci">Ekinci, lk. 17–19</ref>
<ref name="Ekinci">Ekinci, lk 17–19</ref>
<ref name="Ekinci2">Ekinci, lk. 21–22</ref>
<ref name="Ekinci2">Ekinci, lk 21–22</ref>
<ref name="Ekinci3">Ekinci, lk. 24–24</ref>
<ref name="Ekinci3">Ekinci, lk 24–24</ref>
<ref name="Ekinci4">Ekinci, lk. 28</ref>
<ref name="Ekinci4">Ekinci, lk 28</ref>
<ref name="Ekinci5">Ekinci, lk. 31–32</ref>
<ref name="Ekinci5">Ekinci, lk 31–32</ref>
<ref name="Ekinci6">Ekinci, lk. 44–45</ref>
<ref name="Ekinci7">Ekinci, lk 46</ref>
<ref name="Ekinci7">Ekinci, lk. 46</ref>
<ref name="Ekinci6">Ekinci, lk 44–45</ref>
<ref name="Ekinci8">Ekinci, lk. 52</ref>
<ref name="Ekinci8">Ekinci, lk 52</ref>
<ref name="Ekinci9">Ekinci, lk. 54</ref>
<ref name="Ekinci9">Ekinci, lk 54</ref>
<ref name="Ekinci10">Ekinci, lk. 73</ref>
<ref name="Ekinci10">Ekinci, lk 73</ref>
<ref name="Clogg6">Clogg, lk. 94</ref>
<ref name="Clogg6">Clogg, lk 94</ref>
<ref name="Christmas10">Christmas, lk. 269–270</ref>
<ref name="Christmas10">Christmas, lk 269–270</ref>
<ref name="Woodhouse5">Woodhouse, lk. 182</ref>
<ref name="Forster4">Forster, lk 33</ref>
<ref name="Forster4">Forster, lk. 33</ref>
<ref name="Woodhouse5">Woodhouse, lk 182</ref>
<ref name="Woodhouse6">Woodhouse, lk. 186</ref>
<ref name="Woodhouse6">Woodhouse, lk 186</ref>
<ref name="Campbell">Campbell ja Sherrard, lk. 109–110</ref>
<ref name="Campbell">Campbell ja Sherrard, lk 109–110</ref>
<ref name="Forster5">Forster, lk. 44</ref>
<ref name="Forster5">Forster, lk 44</ref>
<ref name="Christmas11">Christmas, lk. 281–282</ref>
<ref name="Christmas11">Christmas, lk 281–282</ref>
<ref name="Clogg7">Clogg, lk. 97–99</ref>
<ref name="Clogg7">Clogg, lk 97–99</ref>
<ref name="Clogg8">Clogg, lk. 100–102</ref>
<ref name="Clogg8">Clogg, lk 100–102</ref>
<ref name="Christmas12">Christmas, lk. 348–349</ref>
<ref name="Christmas12">Christmas, lk 348–349</ref>
<ref name="Christmas13">Christmas, lk. 328</ref>
<ref name="Christmas13">Christmas, lk 328</ref>
<ref name="Christmas14">Christmas, lk. 349–359</ref>
<ref name="Christmas14">Christmas, lk 349–359</ref>
<ref name="Christmas15">Christmas, lk. 362–365</ref>
<ref name="Christmas15">Christmas, lk 362–365</ref>
<ref name="Christmas16">Christmas, lk. 403</ref>
<ref name="Christmas16">Christmas, lk 403</ref>
<ref name="Christmas17">Christmas, lk. 408</ref>
<ref name="Christmas17">Christmas, lk 408</ref>
<ref name="Christmas18">Christmas, lk. 413</ref>
<ref name="Christmas18">Christmas, lk 413</ref>
<ref name="Kiste13">Van der Kiste, lk. 77</ref>
<ref name="Kiste13">Van der Kiste, lk 77</ref>
}}
}}

⚫
== Kirjandus ==
⚫
* [[John Campbell]]; [[Philip Sherrard]] "Modern Greece". [[Ernest Benn]], [[London]] (1968)
⚫
* [[Richard Clogg]] "A Short History of Modern Greece". [[Cambridge University Press]], 1979
⚫
* [[Walter Christmas]] "King George of Greece". [[McBride, Nast & Company]], [[New York]] 1914
⚫
* [[Mehmet Uğur Ekinci]] "[http://www.thesis.bilkent.edu.tr/0003114.pdf The origins of the 1897 Ottoman-Greek war: a diplomatic history". Ankara Bilkenti Ülikooli ajalooteaduskond, 2006]
⚫
* [[Edward S. Forster]] "A Short History of Modern Greece 1821–1956". [[Methuen and Co]], [[London]] 1958
⚫
* [[John Van der Kiste]] "Kings of the Hellenes". [[Sutton Publishing]], [[Stroud]] 1994
⚫
* [[Christopher Montague Woodhouse, viies parun Terrington]] "The Story of Modern Greece". [[Faber and Faber]], [[London]] 1968


== Välislingid ==
== Välislingid ==
{{Commonskat-tekstina}}
{{Commonscat|George I of Greece}}
*[http://worldroots.com/brigitte/royal/georg1greece1845.htm Lingid piltidele]


[[Kategooria:Kreeka monarhid]]
[[Kategooria:Kreeka monarhid]]
[[Kategooria:Oldenburgid]]
[[Kategooria:Oldenburgid]]
[[Kategooria:Kuldvillaku ordu rüütlid]]
[[Kategooria:Albrecht Karu ordeni suurristi kavalerid]]
[[Kategooria:Sukapaela ordu rüütlid]]
[[Kategooria:Elevandi ordu rüütlid]]
[[Kategooria:Sündinud 1845]]
[[Kategooria:Sündinud 1845]]
[[Kategooria:Surnud 1913]]
[[Kategooria:Surnud 1913]]

Viimane redaktsioon: 12. mai 2024, kell 11:50

Geórgios I
Sünniaeg 24. detsember 1845
Kopenhaagen
Surmaaeg 18. märts 1913 (67-aastaselt)
Thessaloníki
Autogramm
[muuda Wikidatas]

Geórgios I (sünninimega Christian Vilhelm Ferdinand Adolf Georg; 24. detsember 1845 Kopenhaagen – 18. märts 1913 Thessaloníki) oli hellenite kuningas (Kreeka kuningas) aastatel 1863–1913.

Tulevane kuningas Geórgios sündis Kopenhaagenis Schleswig-Holstein-Sonderburg-Glücksburgi printsina (1852. aastast Taani prints) ning teda näis ees ootamas karjäär Taani mereväes. 1863. aastal, pärast ebapopulaarse kuninga Otto kukutamist, valis Kreeka Rahvuskogu 17-aastase Taani printsi riigi uueks kuningaks. Teda soovitasid kuningaks ja tema valimist toetasid tollased Euroopa suurjõud: Suurbritannia, Prantsuse keisririik ja Venemaa keisririik. Ta abiellus Vene suurvürstinna Olgaga ning tema õemehed olid kuningas Edward VII ja keiser Aleksander III.

Geórgiose peaaegu 50-aastast valitsemisaega, mis kujunes pikimaks kaasaegse Kreeka ajaloos, iseloomustavad riigi territooriumi laienemine ja mitmed sõjalised konfliktid naabritega. Kuningas Geórgios I mõrvati Thessaloníkis Esimese Balkani sõja ajal, pärast seda kui Kreeka väed olid okupeerinud Makedoonia. Võrreldes Geórgiose pika ametisolekuga, jäid tema järeltulijate valitsemisajad lühikesteks ja ebakindlaiks.

Perekond ja lapsepõlv

[muuda | muuda lähteteksti]
Prints Vilhelm ja tema perekond 1862. aastal: (tagumine rida vasakult paremale) vend Frederik, isa Christian ja Vilhelm; (esimene rida vasakult paremale) õde Dagmar, vend Valdemar, ema Louise, õde Thyra, õde Alexandra

Tulevane kuningas sündis Kopenhaagenis Schleswig-Holstein-Sonderburg-Glücksburgi printsi Christiani (hilisem Taani kuningas Christian IX) ja Hessen-Kasseli maakrahvitari Louise teise pojana. Kuigi tema täisnimi oli prints Christian Vilhelm Ferdinand Adolf Georg, oli ta kuni Kreeka kuningaks saamiseni tuntud kui prints Vilhelm.[1] Prints Vilhelmi isapoolne vanavanavanavanaisa oli Tallinnas surnud ja Niguliste kirikusse maetud Eestimaa kindralkuberner ja Holstein-Becki hertsog Peter August Friedrich (1696–1775).

1852. aastal määrati Vilhelmi isa Christian lastetu Taani kuninga Frederik VII troonipärijaks ja tema perekonnaliikmeist said Taani printsid ja printsessid. Vilhelmil oli 2 venda ja 3 õde[1]:

Prints Vilhelmi emakeel oli taani keel ja teine keel inglise keel. Ta õppis ka prantsuse ning saksa keelt.[1] Ta alustas karjääri Taani mereväes ning koos venna Frederikiga võeti ta mereväekadetina teenistusse. Frederiki kirjeldati kui "vaikset ja erakordselt hästi käituvat", aga Vilhelm olevat olnud "elav ja ulakusi täis".[2]

Hellenite kuningaks saamine

[muuda | muuda lähteteksti]

1862. oktoobris kukutati Kreeka troonilt kuningas Otto, kes päritolult oli Baieri prints.[3] Kuigi kreeklased eelistasid monarhiat vabariigile, ei soovinud nad uue kuningana näha Otto venda ja määratud troonipärijat Luitpoldi. Osa kreeklasi, kes tahtsid tihedamaid sidemeid tollase mõjukaima suurriigi Suurbritanniaga, soovisid uue kuningana näha prints Alfredi, Edinburghi hertsogit, kes oli kuninganna Victoria teine poeg. Suurbritannia välisminister Lord Palmerston uskus, et kreeklaste käitumine on ajendatud soovist kasvatada oma territooriumi,[4] lootes saada kingituseks Joonia saari, mis olid Briti protektoraat. 1832. aasta Londoni konverentsil oli aga otsustatud, et suurjõudude valitsevad perekonnad ei tohi Kreeka trooni vastu võtta. Pealegi oli plaanile kaljukindlalt vastu kuninganna Victoria. Kreeklased korraldasid siiski rahvahääletuse ja prints Alfred kogus 95% 240 000 häälest,[5] 93 hääletanut soovis vabariiki, 6 soovis kreeklasest kuningat[6] ja ainult 1 hääl anti eelmise kuninga Otto toetuseks[7].[8]

Prints Alfredi väljaarvamisega algasid otsingu uue kandidaadi leidmiseks. Prantslased eelistasid Aumale'i hertsog Henri d'Orleansi, britid käisid välja kuninganna Victoria mehevenna, Saksi-Coburgi ja Gotha hertsogi Ernst II, samuti Victoria nõo, Leiningeni vürsti Ernst Leopoldi ning Austria ertshertsog Maximiliani. Lõpuks jõudsid kreeklased ja suurjõud üksmeelele Taani prints Vilhelmi osas, kes oli rahvahääletusel saanud vaid 6 häält.[9] 30. märtsil 1863 valis Kreeka Rahvuskogu ta Geórgios I nime all kuningaks. Huvitaval kombel sai ta kuningaks enne oma isa, kes sai Taani kuningaks sama aasta 15. novembril.[10]

Erinevalt Ottost, kes oli valitud kuningaks Rahvuskogu üksmeelse otsusega, mängisid Geórgiose kuningaks saamisel olulisimat rolli välismaised jõud. Samuti ei saanud Geórgios Kreeka kuninga, vaid hoopis hellenite kuninga tiitli.[11]

Tema kroonimistseremoonia toimus 6. juunil 1863 Kopenhaagenis ja seal osales ka Kreeka delegatsioon admiral Konstantínos Kanárise juhtimisel. Frederik VII nimetas Geórgiose Elevandi ordu liikmeks[12] ja üritusel teatati ka, et britid loobuvad vastse kuninga auks Joonia saartest.

Valitsemisaja algusaastad

[muuda | muuda lähteteksti]
Geórgios I 1864. aastal

17-aastane vastne kuningas reisis esmalt Peterburi, Londonisse ja Pariisi, enne kui suundus Kreeka lipulaeva Hellase pardal 22. oktoobril Toulonist Kreeka suunas. Ta saabus Ateenasse 30. oktoobril 1863,[13] olles maabunud eelmisel päeval Pireuses.[14] Soovides vältida eelkäija vigu, õppis ta kiiresti selgeks kreeka keele.[15] Uut kuningat nähti sageli eraviisiliselt Ateena tänavatel liikumas, samas kui Otto tegemisi oli saatnud alati uhke pidulikkus.[16] Geórgios leidis kuningapaleest eest korratuse, mis oli Otto kiire pagemise tagajärjel tekkinud ning ta lasi 40-aastast paleed korrastada ja parandada.[16] Lisaks soovis vastne kuningas vältida muljet, et ta on oma Taani nõunike mõju all, mistõttu ta saatis Taani tagasi oma onu, prints Juliuse. Krahv Wilhelm Sponneck, samuti kuninga nõunik, saavutas ebapopulaarsuse kui pooldas desarmeerimist ja seadis kahtluse alla kaasaegsete kreeklaste põlvnemise antiikkreeklastest.[17] Ka tema saadeti Taani tagasi.[17]

1864. aasta mais alustas Geórgios ringreisi Peloponnesose poolsaarel, liikudes läbi Kórinthose, Argose, Tripoli, Sparta ja Kalamáta, kust purjetas fregatil Hellas mööda rannikut põhja suunas, saadetuna Briti, Prantsuse ja Vene alustest. Hellas jõudis 6. juunil Korfule, kus Briti ülemkomissar Sir Henry Storks andis Joonia saared pidulikult Kreekale üle.[18]

Vastne kuningas soovis kokku võtta parlamendis pikaleveninud arutelud riigi põhiseaduse osas. 19. oktoobril 1864 saatis ta parlamendile kirja, kus ütles, et ta oli Kreeka krooni vastu võtnud teadmises, et uus põhiseadus peagi valmib ja kui see peagi ei juhtu, on tal vabadus rakendada vajalikke meetmeid. Kirja sõnastuses jätab ebaselgeks, kas kuningas pidas silmas Taani naasmist või isiklikult uue põhiseaduse kehtestamist. Kuna kumbagi varianti ei soovitud, jõudis parlament peagi põhiseaduse osas kokkuleppele.

28. novembril 1864 andis kuningas vande kaitsta uut konstitutsiooni. Värske põhiseaduse alusel moodustati ühekojaline parlament, mille esindajad said otsehääletusel valida kõik täisealised meessoost kodanikud. Riigis kehtestati konstitutsiooniline monarhia. Poliitiline olukord Kreekas kujunes ebastabiilseks ning ajavahemikus 1864–1910 toimusid riigis 21 üldvalimised ning võimul oli 70 erinevat valitsust.[19]

Rahvusvahelistes suhetes hoidis Geórgios tugevaid sidemeid õemehe, Walesi printsi Albertiga, kellelt ta lootis saada abi Türgi valduses olnud Kreeta osas. Alates kuningas Otto valitsusajast oli kreeklaste soov ühendada kõik kreeka alad ühtseks riigiks olnud pinnuks silmas Suurbritanniale ja Prantsusmaale, kes Krimmi sõja ajal olid okupeerinud Pireuse sadama, et maha suruda Kreeka irredentismilminguid.[20] Kreeta ülestõusu ajal (1866–1869) pöördus Walesi prints Suurbritannia välissekretäri Lord Derby poole palvega sekkuda Kreeka nimel Kreetal toimuvasse.[21] Suurriigid siiski otsustasid mitte sekkuda ja Türgi surus ülestõusu maha.[22]

Kuningliku perekonna loomine

[muuda | muuda lähteteksti]
Suurvürstitar Olga Konstantinovna 1867. aastal

Geórgiosi kohtas tutvus tulevase abikaasa, suurvürstitar Olga Konstantinovnaga 1863. aastal, mil Olga oli alles 12-aastane. Geórgios oli tollal külastamas Aleksander II õukonda oma ringreisil kuningaks valimise ja Kreekasse saabumise vahepealsel perioodil. Olga oli Aleksander II venna, suurvürst Konstantin Nikolajevitši ja suurvürstinna Aleksandra Jossifovna (enne õigeusku astumist Saksi-Altenburgi printsess Aleksandra) vanim tütar. Teist korda kohtas Geórgios Olgat 1867. aasta aprillis, kui kuningas külastas Venemaal oma õde Dagmarit, kes oli abiellunud troonipärija Aleksander Aleksandrovitšiga. Luterlasest Geórgios leidis, et abielu õigeuskliku Olgaga aitaks kinnitada kreeklaste lootust, et Geórgiose lastest tuleksid samuti õigeusklikud.[23] Hellenite kuninga ja 16-aastase Olga Konstantinovna pulmad toimusid 27. oktoobril 1867 Peterburis. Pärast mesinädalaid Tsarskoje Selos sõitis paar 9. novembril Kreekasse.[24] Järgnenud 20 aasta jooksul sündis neil 8 last:

Vaade mahajäetud Tatoi paleele 2008. aastal. Ateenast põhjas asunud Tatoi ostis Geórgios oma isikliku raha eest 1870. aastal. Kreeka kuningriigi lõppemisega jäi palee laokile

Keiser Aleksander kinkis noorpaarile pulmakingiks mõned saared Petalioi lahes, mida kuninglik perekond külastas oma jahil Amphitrite. Geórgios ostis hiljem ka Tatoi mõisa Ateenast põhjas ning lasi Korfule rajada villa Mon Repos.[25] Geórgios arendas Tatoid, rajades sinna teid ning istutades viinamarju, et valmistada seal veini.[26] Varjates oma koduigatsust Taani järele lasi kuningas teatava saladuskatte all Tatoisse rajada meierei, mida majandasid taanlased ja, mis meenutas kuningale kodumaad.[27] Kuninganna Olga oma koduigatsust ei varjanud ja külastas sageli Pireuse sadamas viibivaid Vene laevu.[28] Kahekesi viibides vestles kuningapaar omavahel saksa keeles. Lastele aga õpetasid kasvatajad inglise keelt ning oma lastega rääkiski kuningas peamiselt inglise keeles.[29]

Kuningas, kes oli suguluses Suurbritannia, Venemaa ning Preisi valitsevate suguvõsadega, oli eriti soojades suhetes Walesi printsi ja printsessiga, kes külastasid ka 1869. aastal Ateenat.

Aastatel 1864–1874 oli Kreekal 21 valitsust, millest pikim püsis ametis poolteist aastat. 1874. aasta juulis avaldas Charílaos Trikoúpis ajalehes Kairoi anonüümse artikli, kus süüdistas kuningas Geórgiost ja tema nõunikke stabiilsete valitsuste puudumisest tekitatud poliitilise kriisi kestmises. Artiklis väitis ta, et kuningas käitub nagu absoluutne monarh, kes annab vähemusvalitsustele võimu rahva üle. Samuti kirjutas Trikoúpis, et kui peaministriks saaks vaid poliitik, kel on parlamendi enamuse toetus, töötaksid poliitikud ühtsemalt, eesmärgiga luua koalitsioonivalitsus. Trikoúpise arvates oleks taoline plaan lõpetanud poliitilise ebastabiilsuse ja toonud kaasa arvukate väikeparteide kadumise. Pärast seda, kui võimud olid arreteerinud mehe, keda ekslikult kahtlustati artikli kirjutamises, tunnistas Trikoúpis enda autorluse ise üles, mispeale ta võeti vahi alla. Sellele järgnenud avalikkuse pahameele tagajärjel ta vabastati ja mõisteti õigeks põhiseadusliku korra õõnestamise süüdistuses. Järgmisel aastal palus kuningas Trikoúpisel valitsus moodustada ja luges seejärel troonilt kõne, kus kuulutas, et tulevikus saab peaministriks üksnes suurima toetusega partei esimees.[30]

Kreeka territoriaalne laienemine

[muuda | muuda lähteteksti]
Kuningas Geórgios I Kreeka mereväe admiralivormis
Charílaos Trikoúpis (1832–1896) oli Geórgios I valitsemisajal olulisemaid isikuid Kreeka poliitikas. Aastail 1875–1895 oli ta seitsmel korral Kreeka peaminister

1870. aastatel survestas Kreeka pidevalt Türgit, püüdes saada enda valdusse Epeirost ja Tessaaliat. Vene–Türgi sõda aastail 1877–1878 lõi hea võimaluse Kreeka-Vene liitlassuhte tekkeks. Geórgiose õde Dagmar oli Venemaa keisri Alekander II minia ja Dagmar püüdis mõjutada Kreekat Türgi vastu sõtta astuma. Suurbritannia ja Prantsusmaa ei andnud selleks oma nõusolekut ning Kreeka jäi neutraalseks. 1878. aastal toimunud Berliini kongressi kehtestati Vene-Türgi sõja rahutingimused ning Kreeka sai õiguse Kreetale, Epeirosele ja Tessaaliale.[31]

1880. aastal polnud piirides veel kokku lepitud ning Suurbritannia ja Prantsusmaa käisid välja Kreekale väga soodsa kava, mille järgi oleks viimane saanud endale nii Olümpose mäe kui Ioánnina. Kui Türgi sellele plaani suhtes tugevat vastumeelsust osutas, ähvardas peaminister Trikoúpis mobiliseerida Kreeka väed, mis osutus veaks. Suurriikide seas tekkisid erimeelsused ning hoolimata Suurbritannia toetusest Kreekale lepiti kokku, et Türgi loovutab Kreekale kogu Tessaalia, kuid vaid osa Epeirosest ja Artast. Uus peaminister Aléxandros Koumoundoúros nõustus vastumeelselt uute piiridega.[32]

Nende sündmuste järel asus Trikoúpis pooldama ideed, et Kreeka peaks jääma oma praegustesse piiridesse, olles saanud väärtuslikku õppetunni selle kohta, et suurriikide suhtumine ei pruugi olla alati Kreekat toetav. Tema peamine poliitiline vastane, Rahvuslik Partei, mida juhtis Theódoros Diligiánnis, püüdis aga igal võimalusel puhuda lõkkele Türgi-vastaseid meeleolusid. 1885. aastal alustasid bulgaarlased Ida-Rumeelias türklaste vastu ülestõusu ning liitsid provintsi Bulgaariaga. Diligiánnis sai Kreeka valimistel ülekaaluka võidu Trikoúpise üle ning tema valimisloosungiks oli väide, et kui bulgaarlased võisid eirata Berliini lepet, võivad seda teha ka kreeklased.[32]

Diligiánnis mobiliseeris Kreeka armee, misjärel Briti kuninglik merevägi korraldas Kreekale blokaadi. Blokaadi juhatas prints Alfred, Edinburghi hertsog, kes oli 1863. aasta valimistel olnud kreeklaste esimene valik kuningaks[32] ning Admiraliteedi Esimene Lord oli tollal Lord Ripon, kelle naisevend Frederick Vyner oli 16 aastat varem Kreekas röövitud ja mõrvatud.[33]

Aastatel 1882–1897 vahetasid Diligiánnis ja Trikoúpis omavahel korduvalt peaministritooli, olenevalt kuidas parasjagu kummalgi poliitilist edu jätkus.[34]

19. sajandi lõpukümnendid

[muuda | muuda lähteteksti]

Geórgiose troonileasumise hõbejuubelit tähistati 1888. aastal kogu Kreekas. 30. oktoobril, tema troonileasumise aastapäeval, oli Ateena kaunistatud vanikutega ning pidustusi külastasid Taani kroonprints Frederik, Walesi prints ja printsess, Edinburghi hertsog ja hertsoginna, Venemaa suurvürstid Sergei Aleksandrovitš ja Pavel Aleksandrovitš ning Türgi esindajana Ahmed Cevad Pasha, kes kinkis kuningale kaks araabia hobust. Juubelisündmused võtsid terve nädala ning nende hulka kuulusid ballid, galad, paraadid, tänujumalateenistus Ateena katedraalis ning lõuna 500 kutsutud külalisele sinivalges telgis Akropolisel.

Kreeka arenes 19. sajandi lõpukümnendeil jõudsalt. 1893. aastal valmis Korinthose kanal, mis lühendas mereteed Aadria merest Pireuse sadamasse 241 kilomeetri võrra.

1896. aasta olümpiamängud

[muuda | muuda lähteteksti]

1896. aastal peeti Ateenas esimesed kaasaegsed olümpiamängud. Geórgios ja kogu kuningapere tegi väga palju ära esimeste kaasaegsete olümpiamängude, 1896. aasta suveolümpiamängude korraldamiseks. Ta avas olümpiamängud,[35] osales paljudel võistlustel pealtvaatajana[36] ja autasustas kõiki medalivõitjaid.[37] Tema vanim poeg, kroonprints Konstantínos I oli mängude korralduskomitee esimees ja Kreeka Olümpiakomitee esimene president.[38] Ka teised kuningapere liikmed vaatasid paljusid võistlusi pealt ja näiteks kuninganna Olga avas mängude laskmisvõistlused, tulistades väikeste lillevanikutega kaunistatud püstolist.[36]

Kreeta ülestõus ja Kreeka-Türgi sõda

[muuda | muuda lähteteksti]
"Väike töö kuue politseiniku jaoks". 1897. aastal ajakirjas Puck ilmunud karikatuur, mis kujutab kuut suurriiki (Suurbritannia, Venemaa, Prantsusmaa, Austria-Ungari, Itaalia ja Saksamaa) Kreekat talitsemas
 Pikemalt artiklis Megali Idea
 Pikemalt artiklis Kreeka-Türgi sõda (1897)
 Pikemalt artiklis Kreeta ülestõus (1897)

1896. aastal levis Kreeta kristlaste hulgas pahameel saare kristlasest asevalitseja Alexander Karateodori Paša asendamise üle islami usku Turhan Pašaga. Peagi kasvas see ulatuslikuks ja relvastatud ülestõusuks türklaste vastu ning saarel saabus hulgaliselt vabatahtlikke Mandri-Kreekast. Kuigi Kreeka valitsus näis olevat relvastatud ülestõusu vastu, leidis ülestõus Kreeka elanike hulgas suurt poolehoidu. Kui suurriigid nõudsid kuningas Geórgioselt ülestõusnute toetamise lõpetamist, vastas too, et ei saa keelata vabatahtlike suundumist Kreetale, kuna sel juhul puhkeks mäss kogu Kreeka riigis.[39]

Kui Türgi saatis rahutusi maha suruma 16 pataljoni vägesid, otsustasid konflikti sekkuda suurriigid, kes soovisid iga hinna eest hoida Lähis-Idas rahu ja vältida Kreeka ja Türgi vägede kokkupõrget. Suurriigid saatsid Kreeta vetesse oma laevastiku ning Türgi nõustus suurriikide survel andma Kreetale teatava autonoomia.[39]

1897. aasta jaanuari lõpus puhkesid saarel aga uuesti relvastatud kokkupõrked. Uute rahutuste alates püüdsid Kreeka kuningas ja valitsus üles näidata neutraliteeti ja väitsid, et Kreetal tuleks taastada rahu. Peagi aga saatis Kreeka valitsus Kreeta vetesse kaks sõjalaeva. Kuna suurriigid erilist vastumeelsust ei avaldanud, saatis Kreeka peagi välja veelgi aluseid, viies Kreetale vabatahtlikke, relvastust ja laskemoona. Kreeka avalikkuses levisid üleskutsed liita Kreeta Kreekaga ning peagi heiskasid Kreeta ülestõusnud Kreeka lipu, kuulutasid end Kreekaga unioonis olevaks ning palusid kuningas Geórgiosel saar enda omandisse võtta. Suurriigid vältisid endiselt jõuliselt sekkumast, kuigi soovisid vältida olukorda, kus Kreeka hõivaks Kreeta.[40]

Meeleavaldus Ateena kuningapalee ees pärast Kreeka vägede lüüasaamist 1897. aasta sõjas

10. veebruaril saatsid kreeklased prints Geórgiose juhtimisel Kreeta suunas teele laevastiku.[41] Järgmisel päeval teatas Kreeka välisminister Alexandros Skouzes suurriikidele, et Kreeka ei saa enam sündmustest kõrvale jääda ja Kreeta tuleb Osmanite võimu alt vabastada.[41] 13. veebruaril puhkes tulevahetus Kreeka ja Türgi laevade vahel ning samal päeval otsustas peaminister Diligiánnis saata Kreetale 1400-mehelise maaväeüksuse.[41] Seepeale mobiliseeris Türgi neljandiku oma vägedest.[42] Suurriigid otsustasid Türgi nõusolekul võtta Kreeta kuni püsivama lahenduse leidmiseni enda kontrolli alla ja saatsid saarele oma sõdurid. Samal ajal Kreeka vägedega saarel maabunud kolonel Timoleon Vassos aga väitis oma pöördumises kreetalastele, et tema majesteet hellenite kuningas on otsustanud sekkuda vaenusündmustesse ning soovib taastada saarel rahu ja õigluse.[43] Tolleks ajaks oli kreeklaste hulgas levinud entusiasm jõudnud ka muidu rahumeelse kuningani, kes teatas, et ei tegutse enam oma rahva ja suurriikide vahelise läbirääkijana ning kuulutas, et on pühendunud Kreeta hõivamisele, mis olevat Kreeka loomulik õigus.[44]

Prints Geórgios Kreeta ülemkomissarina 1902. aastal

Märtsi alguseks leppisid suurriigid omavahel kokku plaanis mille järgi pidi Kreeta saama suur autonoomsuse ning mille järgi Kreeka väed pidid saarelt lahkuma.[45] Türgi andis plaanile oma nõusoleku, kuid Kreeka vastas sellele eitavalt.[45] 15. märtsil kuulutas Kreeka välja üldmobilisatsiooni ning asus viima vägesid ja varustust Türgi piiride lähedale.[46] Märtsi keskel sekkusid taas suurriigid ja Kreeta blokeeriti merelt ning saarele viidi lisavägesid, lisaks kehtestati Kreeta de facto autonoomsus Türgi riigist.[47] Pärast Kreeka-Türgi piiril toimunud intsidente kuulutas sultan Abdülhamit II 17. aprillil Kreekale sõja.[48]

Teade, et Kreeka on Türgiga lõpuks sõtta astunud tõi Ateenas kaasa patriotismipuhangud ning kuningas Geórgiose auks korraldati paraade. Tuhandete viisi vabatahtlikke ühines kroonprints Konstantínose juhtimise all olnud Kreeka vägedesse.

Sõda kulges ebapiisavalt valmistunud Kreeka vägede jaoks halvasti ning ainsaks halastuseks kreeklastele oli kiirus, millega Türgi väed neid võitsid. Juba aprilli lõpuks oli sõda sisuliselt kaotatud. Halvimatest tagajärgedest päästis Kreeka Suurbritannia ja Venemaa sekkumine. Kreeka loovutas Kreeta rahvusvahelise juhtimise alla, samuti loovutati Türgile väikseid maa-alasid ning neli miljonit türgi liiri.[49]

Kui sõja algul olid kreeklased kuninga auks juubeldanud, siis nüüd olid tunded vastupidised. Geórgios I plaanis tollal isegi troonist loobuda. Rahva meeleolu tema suhtes muutus alles 27. veebruaril 1898, mil kuningas talle korraldatud atentaadi ajal väga vapralt käitus. Naastes lahtises tõllas reisilt Fáliro randa, avasid kaks püssimeest Geórgiose ja tema tütre Maria pihta tule. Kuningas kaitses kehaga oma tütart ja mõlemad pääsesid vigastusteta, kuigi kutsar ja hobune said haavata. Tulistajad (Karditzise-nimeline Ateena kirjutaja ja tema assistent) pagesid Ymittóse mägedesse, kuid neid märgati ja nad vahistati. Mõlemad hukati pea mahalöömise teel Návplios.[50]

Kreetal kestsid tollal endiselt rahutused, mille käigus oli tapetud ka Briti asekonsul.[51] Samal aastal nimetati kuninga teine poeg prints Geórgios Kreeta ülemkomissariks, alludes nimeliselt sultanile. Selle käiguga sai Kreeka esimest korda uusajal tegeliku kontrolli Kreeta üle.[52]

Geórgios I valitsemisaja lõpuaastad

[muuda | muuda lähteteksti]
Geórgios I tapmine Thessaloníkis.
Karl Haupt (1913)
Geórgios I matused.
Sotirios Christidis (u 1913)

22. jaanuaril 1901 suri Suurbritannia kuninganna Victoria ning Edward VII nime all sai troonile Geórgiose õemees. Geórgiose poeg prints Geórgios sai suuresti vaid tänu Suurbritannia toele püsida Kreeta kindralkuberneri ametipostil. 1906. aastal prints Geórgios siiski loobus positsioonist, pärast seda kui Kreeta parlamendi liider Elefthérios Venizélos oli teinud lobitööd temast lahtisaamiseks.[53]

1908. aastal aset leidnud noortürklaste revolutsioon tugevdas veelgi Venizélose võimubaasi ning hoolimata Ateena valitsuse kahtlustest[54] ja suurriikide vastusseisust võttis Kreeta parlament 8. oktoobril 1908 vastu otsuse ühineda Kreekaga.[55] See tõi aga kaasa poliitilised ebakõlad Kreekas.[56]

Grupp Kreeka ohvitsere moodustas ühenduse Stratiotikos Syndesmos, mis nõudis kuningapere liikmeilt sõjaväeliste auastmete äravõtmist. Et kuningas ei peaks oma poegadelt auastmeid ära võtma, loobusid printsid neist vabatahtlikult. Sõjaväelaste ühendus korraldas riigipöörde ja ühendas oma jõud Elefthérios Venizélosega, kes nõudis põhiseaduse ülevaatamist. Kuningas Geórgios nõustus ja Kreekas toimusid uued valimised, et moodustada põhiseaduse muutmiseks uus parlament. Venizélosel õnnestus teatud vangerdustega saada vähemusvalitsuse peaministriks. Kuu hiljem korraldas ta uued valimised, mille ta võitis tohutu eduga, kuna suurem osa opositsiooniparteisid keeldus valimistel osalemast.[57]

Venizélos ja kuningas olid ühel meelel, et Kreeka vajab tugevat armeed, et parandada 1897. aasta häbistava kaotusega tekkinud kahju. Kroonprints Konstantínos nimetati taas armee kindralinspektoriks ning hiljem ka ülemjuhatajaks. Kroonprintsi ja peaministri järelevalve ning Suurbritannia ja Prantsusmaa abiga õpetati välja ja varustati Kreeka relvajõud ning mereväele telliti uued laevad. Diplomaatiliste manöövritega oli Venizélos suutnud ühendada Balkani poolsaare kristlikud riigid vaikselt hääbuva Türgi riigi vastu.[58]

8. oktoobril 1912 kuulutas Türgile sõja Montenegro, kellele järgnesid kiirelt Serbia, Bulgaaria ja Kreeka ning puhkes Esimene Balkani sõda. Geórgios oli sõja puhkemise ajal puhkusel Taanis, kust ta kiiresti Viini ja sealt edasi Ateenasse reisis. Kreeka pealinnas ootas teda suur ja entusiastlik rahvahulk.[59] Seekordne sõjakäik erines tunduvalt 1897. aasta sõjast.[60] Hästi treenitud 200 000-meheline Kreeka armee saavutas ühe võidu teise järel.[61] 9. novembril 1912 ratsutasid Kreeka väed kroonprints Konstantínose juhtimisel Thessaloníkisse ning neile järgnes mõne tunni pärast ka Bulgaaria diviis. Kolme pärast osales kuningas isiklikult Thessaloníki tänavatel peetud võiduparaadil ning teda saatsid kroonprints ja peaminister Venizélos.[62]

Oma trooniloleku 50. aastapäevale lähenedes plaanis Geórgios loovutada Kreeka kuningatroon pärast juubelipidustusi oma pojale Konstantínosele.[63] Kuningas liikus Thessaloníkis nagu Ateenaski ilma ihukaitsjateta. 18. märtsil 1913 tegi kuningas pärastlõunast jalutuskäiku Thessaloníki Valge Torni lähedal, kui teda tulistas lähedalt Aléxandros Schinás, kes olevat kuulunud sotsialistlikku rühmitusse ning tapnud kuninga seetõttu, et viimane ei andnud talle raha. Kuningas, kelle südame oli kuul läbinud, suri kohe.[64] Kreeka valitsus väitis, et tapmise taga puudus poliitiline motiiv ning et Schinas oli joodikust hulgus. Schinast piinati vanglas ning kuus nädalat hiljem kukkus ta politseijaoskonna aknast surnuks.

Kuninga surnukeha viidi Amphitrite pardal Ateenasse, kuninglikku jahti saatsid mereväealused.[65] Kolm päeva seisis kuninga sark, mida katsid Taani ja Kreeka lipp, Ateena katedraalis, misjärel maeti surnukeha Tatoi palee maadele.[66] Geórgiose surma järel sai Kreeka kuningaks tema vanim poeg Konstantínos I.

Autasud

[muuda | muuda lähteteksti]

Perekond

[muuda | muuda lähteteksti]

Geórgios oli kuninganna Olgaga abielus 45 aastat. Kuninga surma järel suundus Olga peagi oma sünnikodusse Pavlovski paleesse, mis kuulus tema vennale, suurvürst Konstantin Konstantinovitšile. Erinevalt enamikust Vene keisrikoja liikmeist jäi Olga revolutsioonikeerises ellu ning jõudis 1919. aastal Šveitsi ja sealt tagasi Kreekasse. 1922. aastal toimus aga Kreekas riigipööre ning kuninglik perekond pidi uuesti eksiili suunduma. Olga veetis oma elu lõpuaastad Suurbritannias, Itaalias ja Prantsusmaal ning suri 18. juunil 1926.

Geórgiose ja Olga lapsed

[muuda | muuda lähteteksti]
Pilt Nimi Sünniaeg Sünnikoht Surmaaeg Surmakoht Abikaasa
Konstantínos I 2. august 1868 Ateena 11. jaanuar 1923 Palermo Preisi printsess Sophie (1870–1932)
Geórgios 24. juuni 1869 Korfu 25. november 1957 Saint-Cloud, Île-de-France Printsess Marie Bonaparte (1882–1962)
Alexandra 30. august 1870 Korfu 24. september 1891 Iljinskoje, Moskva kubermang Venemaa suurvürst Pavel Aleksandrovitš (1860–1919)
Nikolaos 22. jaanuar 1872 Ateena 8. veebruar 1938 Ateena Venemaa suurvürstitar Jelena Vladimirovna (1882–1957)
Maria 3. märts 1876 Ateena 14. detsember 1940 Ateena Venemaa suurvürst Juri Mihhailovitš (1863–1919); admiral Perikles Ioannidis (1881–1965)
Olga[67] 7. aprill 1880 Ateena 2. november 1880 Ateena
Andréas 2. veebruar 1882 Ateena 3. detsember 1944 Monte Carlo, Monaco Battenbergi printsess Alice (1885–1969)
Christophoros 10. august 1888 Pavlovsk, Venemaa keisririik 21. jaanuar 1940 Ateena Nancy Stuart Worthington Leeds (1878–1923); Orléansi printsess Françoise (1902–1953)

Esivanemad

[muuda | muuda lähteteksti]
Geórgios I esivanemad
Hellenite kuningas
Geórgios
(1845–1913) 		Taani kuningas
Christian IX
(1818–1906) 		Schleswig-Holstein-Sonderburg-Glücksburgi hertsog
Friedrich Wilhelm
(1785–1831) 		Schleswig-Holstein-Sonderburg-Becki hertsog
Friedrich Karl Ludwig
(1757–1816) 		Schleswig-Holstein-Sonderburg-Becki prints
Karl Anton August
(1727–1759)
krahvitar
Friederike zu Dohna-Schlodien
(1738–1786)
krahvitar
Friederike Amalie von Schlieben
(1757–1827) 		krahv
Karl Leopold von Schlieben
(1723–1788)
krahvitar
Marie Eleonore von Lehndorff
Hessen-Kasseli printsess
Luise Karoline
(1789–1867) 		Hessen-Kasseli mittevalitsev maakrahv
Karl
(1744–1836) 		Hessen-Kasseli maakrahv
Friedrich II
(1720–1785)
Suurbritannia printsess
Mary
(1723–1772)
Taani printsess
Louise
(1750–1831) 		Taani kuningas
Frederik V
(1723–1766)
Suurbritannia printsess
Louise
(1724–1751)
Hessen-Kasseli maakrahvitar
Louise
(1817–1898) 		Hessen-Kasseli mittevalitsev maakrahv
Wilhelm
(1787–1867) 		Hessen-Kasseli mittevalitsev maakrahv
Friedrich
(1747–1837) 		Hessen-Kasseli maakrahv
Friedrich II
(1720–1785)
Suurbritannia printsess
Mary
(1723–1772)
Nassau-Usingeni vürstitar
Karoline Polyxena
(1762–1823) 		Nassau-Usingeni vürst
Karl Wilhelm
(1735–1803)
Leiningen-Dagsburgi krahvitar
Karoline Felizitas
(1734–1810)
Taani printsess
Louise Charlotte
(1789–1864) 		Taani prints
Frederik
(1753–1805) 		Taani kuningas
Frederik V
(1723–1766)
Braunschweig-Wolfenbütteli printsess
Juliane Marie
(1729–1796)
Mecklenburg-Schwerini printsess
Sophie Friederike
(1789–1864) 		Mecklenburg-Schwerini prints
Ludwig
(1725–1778)
Saksi-Coburg-Saalfeldi printsess
Charlotte Sophie
(1731–1810)

Tiitlid ja autasud

[muuda | muuda lähteteksti]
Kreeka kuninglik vapp. Kreeka vapikilbile on lisatud ka Taani kuninglik vapp. Kilbi all on kreekakeelne moto Ἰσχύς μου ἡ ἀγάπη τοῦ λαοῦ ("Rahva armastus on minu jõud"). Vapikilbi all ripub Kreeka kõrgeim autasu, Lunastaja ordu suurrist

Tiitlid

[muuda | muuda lähteteksti]

Kuningas Geórgios I tiitlid:

Autasud

[muuda | muuda lähteteksti]
Eelnev
Otto 		Hellenite kuningas
30. märts 1863 – 18. märts 1913 		Järgnev
Konstantínos I

Viited

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. ↑ 1,0 1,1 1,2 Van der Kiste, lk 6–8
  2. ↑ Christmas, lk 45
  3. ↑ A. H. Lidderdale (toimetaja ja tõlkija) "Makriyannis: The Memoirs of General Makriyannis 1797–1864". Oxford University Press 1964, lk 212
  4. ↑ Van der Kiste, lk 4
  5. ↑ Clogg, lk 82
  6. ↑ Forster, lk 17
  7. ↑ Van der Kiste, lk 5
  8. ↑ Christmas, lk 37
  9. ↑ Christmas, lk 39–41
  10. ↑ Van der Kiste, lk 6–11
  11. ↑ Woodhouse, lk 170
  12. ↑ Christmas, lk 54
  13. ↑ Forster, lk 18
  14. ↑ Van der Kiste, lk 14–15
  15. ↑ Van der Kiste, lk 18
  16. ↑ 16,0 16,1 Van der Kiste, lk 16–17
  17. ↑ 17,0 17,1 Christmas, lk 73–74
  18. ↑ Christmas, lk 65–66
  19. ↑ Woodhouse, lk 87
  20. ↑ Woodhouse, lk 167
  21. ↑ Van der Kiste, lk 23
  22. ↑ Clogg, lk 87
  23. ↑ Van der Kiste, lk 24
  24. ↑ Christmas, lk 83
  25. ↑ Christmas, lk 140–141
  26. ↑ Christmas, lk 149
  27. ↑ Van der Kiste, lk 37
  28. ↑ Van der Kiste, lk 39
  29. ↑ Forster, lk 74
  30. ↑ Clogg, lk 86
  31. ↑ Clogg, lk 89
  32. ↑ 32,0 32,1 32,2 Woodhouse, lk 181
  33. ↑ Van der Kiste, lk 35
  34. ↑ Clogg, lk 90–92
  35. ↑ Tiit Kuningas, Kalle Voolaid. "I olümpiamängud: Ateena 1896". Inreko Press, Tallinn 1997, lk 103
  36. ↑ 36,0 36,1 "I olümpiamängud: Ateena 1896", lk 100
  37. ↑ "I olümpiamängud: Ateena 1896", lk 141
  38. ↑ "I olümpiamängud: Ateena 1896", lk 82
  39. ↑ 39,0 39,1 Ekinci, lk 17–19
  40. ↑ Ekinci, lk 21–22
  41. ↑ 41,0 41,1 41,2 Ekinci, lk 24–24
  42. ↑ Ekinci, lk 28
  43. ↑ Ekinci, lk 31–32
  44. ↑ Ekinci, lk 46
  45. ↑ 45,0 45,1 Ekinci, lk 44–45
  46. ↑ Ekinci, lk 52
  47. ↑ Ekinci, lk 54
  48. ↑ Ekinci, lk 73
  49. ↑ Clogg, lk 94
  50. ↑ Christmas, lk 269–270
  51. ↑ Forster, lk 33
  52. ↑ Woodhouse, lk 182
  53. ↑ Woodhouse, lk 186
  54. ↑ Campbell ja Sherrard, lk 109–110
  55. ↑ Forster, lk 44
  56. ↑ Christmas, lk 281–282
  57. ↑ Clogg, lk 97–99
  58. ↑ Clogg, lk 100–102
  59. ↑ Christmas, lk 348–349
  60. ↑ Christmas, lk 328
  61. ↑ Christmas, lk 349–359
  62. ↑ Christmas, lk 362–365
  63. ↑ Christmas, lk 403
  64. ↑ Christmas, lk 408
  65. ↑ Christmas, lk 413
  66. ↑ Van der Kiste, lk 77
  67. ↑ "Oldenburgide dünastia genealoogiline tabel". Originaali arhiivikoopia seisuga 14. aprill 2008. Vaadatud 11. novembril 2014.
  68. ↑ Kuldvillaku ordu rüütlite nimistu
  69. ↑ Sukapaela ordu rüütlite nimistu

Kirjandus

[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]
 Geórgios I – pildid, videod ja helifailid Wikimedia Commonsis
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Geórgios_I&oldid=6649972"